Naabrite-vahelised suhted kipuvad tihti keerulised olema. Nii inimeste kui riikide üks ürgsemaid konflikte on tavapärane – territoorium. Et mis kuulub kellele ja kes mille eest vastutab.
Oleks olnud veider, kui NLiidu lagunemise järel poleks taolisi probleeme tekkinud. Tavaliselt räägitakse hullematest neist kui SRÜ külmutatud konfliktidest, pidades selle all silma Transdniestriat, Abhaasiat, Lõuna-Osseetiat ja Mägi-Karabahhi. Kui esimesest kolmest kõneldakse suhteliselt tihti ja teatud optimismiga, siis Karabahhia jäetakse enamasti vaikse lootusetusega kõrvale.
Põimunud riigid
Ja tõepoolest – siin on lood sedavõrd segased, et kõrvalseisja jaoks näib pea võimatu olevat selgust saada, rääkimata lahenduse pakkumisest. Kahe naaberrahva elud ja saatused on omavahel niivõrd põimunud, et isegi nende riigid paiknevad tükiti teineteise sees ja taga.
Killuke Aserbaidžaani – Nahhitševan – jääb teispoole Armeeniat, Iraani ja Türgi piiri äärde. Tükike Armeeniat – Mägi-Karabahhia – aga suisa Aserbaidžaani sisse. Ainult et kui Nahhitševaniga näikse asjad enam-vähem selged olevat, siis Karabahhiat pole ametlikult nagu olemaski.
Ametlikult on tegu Aserbaidžaani piirkonnaga, milles elavad põhiliselt armeenlased. Tegelikult on tegu Armeenia vägede poolt kontrolli alla võtud territooriumiga – nende sõnul armeenlaste kaitseks aserite vägivalla eest. Aserid aga räägivad armeenlaste vägivallast aserite kallal. Nendele juttudele annab tuge asjaolu, et armeenlased raiusid Karabahhia parema kontrolli nimel läbi Aserbaidžaani laia „koridori“, mida hoiavad siiani enda käes.
Vinduv konflikt
Mõlemal poolel on oma sõnade katteks ja tegude õigustuseks rääkida hulk lugusid, üks jubedam kui teine. Kel vähegi huvi, siis võrgus on mõlema poole seisukohtade selgitamiseks vastavaid saite küllaga, piisab, kui toksida otsingusse „Karabakh“. Muuseas, enamik saite on kas osaliselt või ka täielikult venekeelsed.
Venemaa roll selles tülis näib küll esmapilgul vähemtähtsam kui ülejäänud kolmes nn külmutatud konfliktis. Karabahhia ei piirne ju Venemaaga ja ei ole ka üle külvatud Venemaa Föderatsiooni passidega. Kuid siiski on Moskva kohalolek enam kui tajutav. Armeenias lausa füüsiliselt – siin paikneb Venemaa sõjaväebaas – ja üleüldse nähakse Armeeniat Venemaa loomuliku liitlasena. Kui sama loomulikult ei unusta Moskva naftarikast ja USA huvisfääri sikutatavat Aserbaidžaani.
Ehkki suuremad sõjad Karabahhia ümber on jäänud aastate taha, puhkeb tulevahetusi ikka uuesti ja uuesti. Piiriäärsed alad on võõrastele suletud ning omadki ei kipu sinna väga minema. Iga liikuv objekt võib lihtlabaselt kuuli saada ning seda kilomeetrite kauguselgi piirist – see on see tänapäeva tehnika. Kunagised õitsvad piirkonnad seisavad võigaste varemetena.
ÜRO otsus
Aga jah, see ÜRO otsus, millest sai räägitud. Mis sellega siis on? 14.märtsil võeti ÜRO peaassamblee poolt vastu deklaratsioon, millega kohustati Armeeniat oma vägesid välja tõmbama. Muude punktide hulgas oli palju üldsõnalisi nagu jutt territoriaalsest terviklikkusest ja suveräänsusest aga ka üleskutse jätkata rahvusvahelise läbirääkijate töörühma, nn Minski grupi, tööd.
Kas see midagi muudab? Kahtlen sügavalt. Küll aga on huvitav vaadata, kuidas läks hääletamine.
Deklaratsiooni vastu oli 7 riiki. Loomulikult Armeenia. No ja Angola, India ning Vanuatu. Aga ka Prantsusmaa, USA ja Venemaa, kusjuures viimased kolm on OSCE mütsi all tegutseva Minski grupi kaas-eesistujamaad.
Poolt olid 39 riiki, alates Aserbaidžaanist ja tema naabritest Gruusiast, Ukrainast ja Moldovast, lõpetades suure osa moslemi-maadega.
Kuidas otsustas Eesti? Aga ei kuidagi. Nagu ka enamik EL riike (v.a. Prantsusmaa), jättis ta lihtsalt otsustamata. Samamoodi hääletamisest hoidunuid sai kokku 100. Mis vist suurt ei erine nende riikide seisukohast, kes lihtsalt puudusid hääletamiselt, nagu nt Valgevene.
Kas siis midagi muutus? Midagi ikka. No näiteks ähvardas nädalake peale resolutsiooni vastuvõtmist Armeenia president Robert Kocharjan, et tunnustab esimesena Mägi-Karabahhiat iseseisva riigina.
Karmo Tüür
23.03.2008
No comments:
Post a Comment