Abhaasia ja Kosovo

Nagu inimestevahelistes suhetes, nii ka riikide vahel toimib tihtipeale üks lihtne põhimõte – sina mulle, mina sulle. Seda nii heas kui halvas. Ainult et tihtipeale pole selles võrdluses ivakestki ratsionaalsust, vaid ainult emotsioonid.

Venemaa kipub hetkel panema ühte patta Kosovot ja Abhaasiat. Et kui esimene võis iseseisvuda, siis miks teine ei või? Ja kuna Moskva seisukohast lähtuvalt laskis nn Lääs Kosovol iseseisvuda Venemaa kiuste, siis nüüd teeb ta lihtsalt tagasi, näiliselt toetades Abhaasia iseolemist.

Sarnasused ...
Tõepoolest, miks siis mitte? Kosovo oli tükike Serbiast, veelgi varem osake Jugoslaaviast, suhteliselt kunstlikust moodustisest, mille tuumikrahvaks olid – või vähemalt arvasid end olevat – serblased. Sõjaline konflikt serblaste ja kosovaaride ehk Kosovo albaanlaste vahel oli viimaseks piisaks, mis sundis viimaseid kuulutama välja iseseisvust, ehkki Serbia oli nõus vaid laialdase autonoomia pakkumisega.

Abhaasia on siiani osake Gruusiast, veelgi varem Nõukogude Liidust, kunstlikust moodustisest, mille tuumikrahvaks pidasid end venelased. Sõjaline konflikt grusiinide ja abhaaside (apsuade) vahel ainult süvendab viimaste iseseisvus-taotlusi.

Mõlemas, nii Serbias kui Gruusias lähenevad parlamendivalimised (vastavalt 11. ja 21. mai 2008), mille käigus ühe teemana köeb riikliku terviklikkuse tuli. Emotsioone ja räigeid väljaütlemisi kostab mõlemalt poolt nö rindejoont.

Mõlemal puhul astuvad omavahelisse konflikti kaks äärmiselt olulist põhimõtet – riiklik terviklikkus ja rahvaste enesemääramisõigus. Esimene väidab, et seniseid piire ei peaks muutma. Teine aga, et igal rahval on õigus välja kuulutada iseseisvus.

... ja erinevused
Sarnasusi on teisigi ning kahtlemata on Kosovo iseseisvumine pretsedent, mida kõikvõimalikud iseseisvujad ning selle vastu sõdijad äärmise tähelepanuga jälgivad. Kuid kas on ka erinevusi? Loomulikult on, toon neist välja kaks, minu meelest olulisimat.

Esiteks – tihtipeale määrab kahepoolsete konfliktide olemuse ja tulemuse nn kolmas osapool. Ehk siis see, kes konflikti sekkub kas selle õhutaja või jahutajana. Tegelikkuses on kõikvõimalikke osapooli alati rohkem, kuid tasub välja tuua olulisim.

Abhaasia konfliktis on kolmandaks osapooleks Venemaa Föderatsioon. Endise „emamaa“ või impeeriumikeskusena võtab ta endale õiguse seda konflikti enda kasuks kallutada. Venemaa jagas Abhaasias laiali oma passe, muutes suure osa abhaaslastest seeläbi Venemaa kodanikeks. Seejärel asub Moskva häälekalt kuulutama, et peab tegema kõike, et tagada oma alamate julgeolekut.

Kosovo konfliktis on selleks kolmandaks osapooleks aga nn Lääne klubid ehk Euroopa Liit ja NATO. Viimane peatas oma sõjalise sekkumisega albaanlaste kallal toimepandava genotsiidi, Euroopa Liit uputab aga piirkonda miljardite kaupa abiraha, püüdes kustutada kõikvõimalike kriiside põhjust ja tagajärge – inimeste häda ja viletsust.

Rahvusvaheline reaktsioon
See toobki meid sujuvalt teise olulise erinevuseni. Nimelt nn üldsuse ehk rahvusvahelise kogukonna reaktsioonini. Äärmiselt lihtsustatuna võib väita, et rahvusvaheline õigus on nn pretsedendiõigus, mille olemuse määrab rahvusvaheline reaktsioon. Kui nn rahvusvaheline kogukond millegi heaks kiidab, siis nii jääbki. Kui ei kiida heaks, siis ilmselt ei jää.

Kosovo iseseisvumine võeti suuresti positiivselt vastu, ehkki nt ka Euroopa Liidu 28 liikmesriigist on Kosovo iseseisvust tunnustanud vaid 17 ja mõned ilmselgelt ei soovigi seda teha. Abhaasia iseseisvusega ei pruugi ilmselt nii minna – suur osa Lääne kogukonnast on siiani liiga mures Venemaa mõju ning võimalike plaanide osas mitte ainult Gruusia, vaid kogu naabruskonna suhtes.

Topeltstandardid? Mnjah. Üks vene kolleeg lausus vaidlushoos umbes järgmist – kogu rahvusvaheliste suhete süsteem on tegelikkuses topeltstandardite süsteem. Selles küünilises ütluses on ilmselt rohkem tõtt, kui meile meeldiks endale tunnistada.

Miks ma aga loo alguses ütlesin, et Venemaa toetus Abhaasiale on näiline? Sest ma arvan, et otsustavalt hetkel loobub Moskva selle toetamisest. Esiteks selleks, et kindlustada endale Gruusia toetus WTO-läbirääkimistes. Teiseks – ja see on tegelikult oluline – pole Venemaale mingil moel kasulik toetada separatismi, eriti veel omaenda piiri ääres.

Karmo Tüür
5.05.2008