Wednesday, May 7, 2008

Berlusconi fenomen


Mõni mees kohe oskab poliitik olla. Teeb kõike valesti, käratseb, tülitseb, on kahtlustatav seitsmes surmapatus ning osutub taas ja taas valituks. Ning mis veel kõige olulisem – oskab saadud võimu imeosavalt käes hoida.

Aprilli keskel valimised võitnud Silvio Berlusconi asus peaministriametisse 29.aprillil. Ja seda juba kolmandat korda. Esimene valitusaeg jäi eht-itaallaslikult lühikeseks, tema valitsusaeg kestis vähem kui aasta (1994-1995). Vaadates Itaalia peaministrite nimekirja, näeb, et enamasti vahetub valitsusjuht igal aastal, mõnikord koguni kaks korda aastas. Nii on peale II Maailmasõda Itaalias olnud juba 62 valitsust.

Valitsuse kestvusrekord
Teine kord suutis Berlusconi peaministritooli enda käes hoida ligi viis aastat. See on temp, mida mitte igaüks ei suuda järgi teha. Itaalia heitlikult poliitikamerel on vaid kaks korda suudetud kauem võimul püsida ning sedagi ikka üsna ammustel aegadel.

Mis aga teeb selle mehe nii eriliseks, miks temast niipalju räägitakse? No alustada võib kasvõi sellest, et ta omab tõeliselt palju raha. Itaalia rikkuselt teise mehe „väärtus“ on ajakirja Forbes hinnangul umbes 10 miljardit USD. Juba ainuüksi selline rahakogus peaks ilmselt olema piisav, et tõmmata tähelepanu.

Peale selle on Berlusconi aga veel nt Milaano jalgpallikulbi president, mis nii vutilembesel maal on väga kõva sõna. Loomulikult tõmbavad meediat ligi ka kõikvõimalikud skandaalid, mida selle mehe ümber jagub kõvasti, alates väidetavatest seostest maffiaga ning lõpetades kõikvõimalike kohtuasjadega, mis pilvena ümbritsevad teda ja ta ärisid.

Mis toob tähelepanu
No ja et pilt täielik oleks, omab Berlusconi veel märkimisväärset osa Itaalia ajakirjandusest. Olulisim tema meediaimpeeriumist on ilmselt kolm telejaama, mis hinnanguliselt katavad umbes pool Itaalia teleturust. No ja loomulikult ei pääse siinkohal ka kuulsate meeste alatisest „probleemist“ ehk kaunitest naistest. Berlusconi telekanaleid ehivad parvede kaupa näitsikud, kelle suutlikkus saatejuhina võib kaheldav olla, ent kellede välises säras pole vähimatki kahtlust.

Loomulikult toob taoline meedia-magnaadi staatus kaasa süüdistused huvide konfliktis, eelkõige selles, et Berlusconi kasutavat oma meediahobust enda poliitikavankri vedamiseks. Mnjah, kes võiks selles küll kahelda?

Kõik see tagab kindlasti tähelepanu, kuid kuidas siis jääb Berlusconi poliitilise portreega? Tuleb tunnistada, et sellest rääkimisel jääb jutt pisut konarlikuks. Ilmselt sobib kõige paremini sõimusõnana kõlav määratlus „populist“. Kuigi tuleb tunnistada, et iga poliitik on paratamatult kasvõi pisut populist ning ükski valimiskampaania ei pääse ilma ohtrasõnaliste lubadusteta, tihti kõigile ja kõike ja kohe.

Kõike lubav, kõikjale jõudev
End paremtsentristina määratlev Berlusconi lubas oma kampaaniates läbisegi maksude alandamist ja pensionide tõstmist, uute töökohtade loomist, võitlust organiseeritud kuritegevusega jne. Juba võimul olles muutis ta aga seadusi, mis muidu oleks piiranud tema enda võimalusi omada nii suurt osa meediaturust. Suur osa Berlusconi reformidest pöörati tagasi peale tema eelmist valimiskaotust.

Välispoliitikas on Berlusconi aga veelgi suutlikum. Nii on Berlusconi end näidanud tunduvalt ameerikasõbralikumana kui Euroopas üldiselt kombeks ning samal ajal ka keskmisest tublisti enam venesõbralikuna. Berlusconi ja Putini erisuhetest räägib kasvõi see, et Putini tütred on korduvalt puhanud lahke itaallase villades, muudest perekondlikest ühisüritustest rääkimata.

Tõsi küll, Itaalia-Venemaa „erisuhe“, nagu on kombeks rääkida, ei põhine siiski ilmselt nö meestevahelisel armastusel. Ehkki tuleb möönda, et Berlusconi soovib väga-väga olla tõeline macho ja võib seetõttu imetlusega vaadata Putini poole, kelle kuvand on just selline. Ent samas ei sa seda nimetada ka alt üles vaatamiseks, kasvõi seetõttu, et itaallane on oma 173 cm kasvu juures Putinist ca kolm cm pikem.

Itaaliat seob Venemaaga energianälg. Erinevalt nt Prantsusmaast ei ole Itaalia suutnud sisse seada toimivaid tarneid gaasirikkast Põhja-Aafrikast. Hetkel näikse ainus soodus pakkumine tulevat Venemaalt, kes omakorda soovib iga hinna eest vedada Euroopasse niipalju gaasitrasse kui saab.

Kuidas jääb siis aga pealkirjas nimetatud Berlusconi fenomeniga? Selle all ma ei pea mitte silmas selle vastuolulise, särava ja võimeka itaalia poliitiku enda olemust. Pigem tasuks meil endil mõelda selle üle, miks peale asjalikku, ent kahvatut poliitikut – milline oli nt Berlusconi rivaal Romano Prodi – valib rahvas enda etteotsa särava populisti?

Karmo Tüür
28.04.2008

3 comments:

Tatsutahime said...

Sellele viimasele küsimuse üle oleme me Itaaliablogis pikalt arutlenud - noh, ümbritseva ümber, sest tegelikult on selge, et kui poliitik oma valijaid petab, nii nagu Prodi, siis need ei vali teda.

Tatsutahime said...

Link ka:
http://itaalia.wordpress.com/category/poliitika/valimised2008/

KT said...

väärt blogi ... kiidusõnad!