Jamad kipuvad korduma – kas see on mingi halvastiuuritud loodusseadus? Vaevalt jõuab üks suurem kriis vaibuda, kui juba hakkab tuure koguma uus.
See, et maailma ajalugu näikse järgivat mingeid tsükleid, tõuse ja mõõnu, on tähele pandud juba ammu. Seesama tõus ja mõõn, öö ja päev, maakera soenemine ja jahtumine ning muu viib paratamatult mõttele, et eks inimtegevuski allu sarnastele rütmidele.
Juhtusin hiljuti taaslugema hea kolleegi, nüüdseks pensioneerunud Kaido Jaansoni (pildil) ammust kirjutist „Maailm aastal 2010“. See 1996 aastal ajakirjas Luup ilmunud lugu rääkis põgusalt tsüklilisuse teooriatest ning jõudis lihtsa arvutuse kaudu tulemuseni, et nii umbes 2010. aasta paiku peaks maailm jõudma uue jõukatsumiseni.
Jaanson hoiatas, et ei maksa liiga kinni olla täpsetes (aasta-)arvudes, aga lihtsalt taoliste kõikumistega tuleb arvestada. Tema poolt toodud tsüklite viimased tipud olid üsna kõnekad – I Maailmasõda, II Maailmasõda, Külma sõja tipp, NLiidu kokkukukkumisega kaasnenud ümberkorraldus.
Mis siis võib meid ees oodata? Hetkel näikse maailma arenguid kujundavat kaks probleemi – suur ja aeglaselt tuure koguv energiakriis, mis omakorda on käima tõmmanud teravama ning ehk lühema toimega toidukriisi.
Üha hoogu koguvad toidumässud näivad seni meie jaoks toimuvat kuskil kaugel. Kuid kiirtempos tõusvad hinnad, mis paljusid eestimaalasigi tagasi vaesuse poole surub, on igapäevane tõde juba siin ja praegu. Et mõnigi valitsus selle laine harjal kukub, on selge ütlematagi. Kas aga ammu-ennustatud ressursisõdade käigus mõni riik suisa katki läheb ja mis sest kõigest suuremas plaanis sünnib, on veel teadmata.
Taoline ajalooprotsesside looduspärasus tekitab paratamatu küsimuse – kas meil polegi valikuid? On küll. Esiteks neid kriise ette näha ja pehmendada. Ettenägemisvõime on aga paraku üsna kesine ning ennustajate üle kiputakse ilkuma. Seega jääb üle ainult võimalus olla valmis. Me ei saa enamasti muuta maailma, kuid võime pehmendada maailma-lainete mõju. Ning ideaaljuhul ehk neid laineid enda kasukski pöörata. Nagu üks ammutuntud mõttetera väidab – iga kriis on ühtlasi ka võimalus.
Kas ehk sellest võib kasugi tõusta? Energia ja toidu nappus sunnib end muutma. Kiratsev põllumajandus ning ammu naerukohaks muutunud regionaalpoliitika võib saada siit uue arengutõuke. Energiapoliitilised otsused võivad muuta meie kõigi elu, kuigi uute lahenduste turulelubamine käib paljudele vastukarva, säästmisest rääkimine aga ei kõlksu kokku poliitiliste lubaduste pillerkaariga.
Kuidas need klassikud ütlesidki tunnetatud paratamatuse kohta? Nii ehk teisiti on see paratamatus tegutseda. Kas see on aga kohustus või võimalus? Energia- ja toidukriis puudutab eelkõige keskusi. Riigile tervikuna aga see kohustus, ääremaadele aga kindlasti võimalus.
Karmo Tüür
8.05.2008
8 comments:
Paari viimase kuu jooksul olen üritanud käivitada mõttevahetust just sellele teemal. Ehk kuidas peaksime valmistuma energiakriisi, toiduainetekriisi ja kliimakriisist tulenevate hädade kohta. Ma arvan, et hetkel on meil võimalik ka mõningate suhteliselt odavate otsustega vältida suuri kahjusid tulevikus. Näiteks otsus mitte ehitada mere äärde maja on oluliselt odavam kui maja kolimine tõusva merepinna eest. Või otsus mitte sulgeda mõnda talumajapidamist on tunduvalt odavam kui tema hilisem taasavamine.
Äkki hea lugeja leiad ka aega aidata! Algatus on veebis, aadressil http://eesti2030.org.
hea algatus! leiduks ainult kaasamõtlejaid ja nende hulgas omakorda isendeid, kes mõeldut söandavad avalikult välja ütelda.
Eks see EL'i alles loomisel energeetikasaeaestmise poliitika, ja pōllumajanduspoliitika konseratiivsus on vastus samadele kysimustele.
Siiski rahvusvaheliste suhetest laehtudes siin on kaks seika - kuidas jaetkata USA ja Briti liberaalse majanduspoliitika nurgakivi -vabamajandusrezhiimiga WTO raames, eriti peale Doha laebiraeaekimiste seiskumist, ja teiseks, kuidas Balti riikidel diplomaatliselt koige targem teha muutus oma strateeglise partneri lembuses, ja alustada panustamist EL'i kesksele poliitkale, samas kui EL'i Lissaboni lepe joustub vaid peale ratifitseerimist koigi 27 riigi parlamentides(hoian pōialt Iiri referendumile:)?
mnjah, Veiko, ma loodan, et sa ise suudad kogu sellele küsimuste laviinile vastata?
vabamajandusrezhiimile sisulist alternatiivi pole, sest alustada nö tarastamisega ilmselt ei õnnestu.
B3 väl.pol.orientatsioon on niigi kahetine - USA ja EL on võrdolulised, lihtsalt eri aspektides. esimene jul.pol ja teine maj.pol mõttes. küsin vastu - mis on alternatiiv?
Vabamajandusrezhiimil alternatiiv on Sinu nimetatud tarastamine:) SIISKI, nii 19saj. lōpu kui 1920-30d nāitasid sellise poliitika lyhināgelikkust. Seda ma nāen igapāevaselt ka Tyrgis, sest kuigi nad industriaalkaupade osas on leppinud tollivabalt kaubelda, see ei toimi toidukaupade osas:)
Et vabakaubandusrezhiimiga jōuliselt jātkata on vaja nii USA kui EL'i pōllumajanduse subsideerimise lōpetamine, kas seda juhtub, nāeme:)
LAT praeguse eliidi pakutud alternatiiv naeb olevat gaspromiseerumine (voi siis Sinu pakutud euraasiumistumine:) EL'i raames, kahjuks:) Muidu, JUHUL kui peaks naegema et GER+FRA+RUS on pikemas (20.a. ette) perspektiivis oma EURAASIA geopoliitilisele naegemusele aina enam poolehoidjaid (GRE, CYP, ITA, AUT, HUN, BLG) EL'is leidmas, ja liigub eemale transatlantilisest koostoeoest, mida siis???
ma siiski ei arva, et euraasia-projekti nähtaks alternatiivina transatlantilisele koostööle. pigem ikka täiendusena, lootes niimoodi kaasata VF efektiivsemalt "põhja-blokki" süvenevas põhi-lõuna suhete kriisis.
või no nii vähemalt võiks asju näha ... vähemalt eurooplase silme läbi:)
Me ei saa ju oelda et Venemaal seda ei naehta (sama Karaganov, Migranjan, Kossatchov), et lopetagem nalja USAga ja kasutame interdependence hyvesid ELi ja VF vahel aera nii, et Venemaa ja EL yheskoos oleks Hiina ja Lāhisida vāljakutsete eest vaeljas ilma USAta??
Eurooplase silmade laebi see on jaerjekordne Putjomkini kyla, kuid laehiperspektiivis sellise VF maailmavaatega, ja sellest tuleneva n.ō. patsaanliku okaste kodaratasse panemise keitumisega tuleb arvestada:)
ma ei tea kas see oli sul näpukas või mitte ... aga "Putjomkini küla" ... see kõlab hästi:)
Post a Comment