Lõpuks ometi on pidu ka nende tänavas, kes on oodanud häid uudiseid ida poolt. Venemaa on justkui astunud vedamise ajajärku, kus kõik näib õnnestuvat. No olgu, võib-olla mitte kõik, aga jätame seekord halva kõrvale. Mõnikord ju ometi võib, kas pole?
Esimesed suuremad uudised tulid sprodivallast. Tunnistan ausalt, et olen ise selles tume nagu tubakas ja pidin jupi vaeva nägema, et end pisutki kurssi viia. Nagu mu üks kolleeg tögab – ei saa olla Venemaa spetsialist, kui ei tea midagi jalgpallist ja balletist. Eks tuleb siis pingutada, seda enam et Venemaa on juubeldamist otsani täis.
Kõigepealt tuli jalgpall. Peterburi Zenit võitis 15.mail jalgpalli UEFA karikasarja. Võit seisuga 2:0 šotlaste üle oli loomulikult jalkasõpradele – ja neid on Venemaal kõvasti – tubli uudis, kuid siiski ei midagi erakordset. Nimelt oli see Venemaale juba teine võit selles sarjas viimase nelja aasta jooksul.
Seejärel hoki. Venelaste kunagine au ja uhkus, ala milles pidevalt prooviti rinda parimatega ehk kanadalastega. Seetõttu on venemaalaste jaoks eriti oluline, et 18.mail saavutati hoki maailmameistrivõistlustel võit justnimelt Kanada üle nende koduväljakul 5:4. See oli juba midagi erakordsemat – nimelt võit, mida oodati 15 aastat.
Võidukale meeskonnale korraldasid kodus vastuvõtu kaks presidenti – Venemaa president Dmitri Medvedev ja legendaarne vene hokimängija, Kanada vastu korduvalt ja võidukalt mänginud Vladislav Tretjak, kes on nüüd vene hokiliidu president.
Muuseas, sellele eelnes uudis, et venelastest hokimängijad on NHL esikümnes esimese, teise, neljanda ja kümnenda koha, tõsi küll, seda välismeeskondades mängides. Kuid asi seegi, kas pole?
Kindlasti saab Venemaa plusspoolele kanda ka selle, et Moskva võõrustas 21.mail UEFA Tšempionide Liiga finaalmängu, kus omavahel olid vastamisi Manchester United ja Londoni Chelsea. Muuseas, viimane kuulub Venemaa ühele rikkamale tegelasele – Roman Abramovitšile.
Selleks, et mängu saaks Moskvas läbi viia, pidi Venemaa investeerima 30 miljonit USD, kuid see-eest kanti rekonstrueeritud Lužniki staadion eliit-nimekirja. Moskva jäi küll mängu korraldamisega kahjumisse, kuid seda võib võtta kuid tohutu investeeringuna linna ja riigi maine parandamiseks. Küsitlus vutisõprade hulgas näitas, et 91% jäi toimunuga rahule.
No ja lõpuks Eurovisioon. 24. mail selgus, et Venemaa võitis ka selle. Ja see on juba tõeliselt erakordne, sest 1956.aastast saadik peetud võistlusel on Venemaa osalenud 10 korda alates 1994.a., jäädes kahel korral kolmandaks, kahel teiseks ning nüüd lõpuks esikoht. Dima Bilan jäi 2006.a. teiseks, nüüd lõpuks sai ka tema ja kogu Venemaa võidurõõmust hõisata.
Üks huvitav küsitlus väidab, et Venemaa elanikud on üldse muutunud õnnelikumaks. Kui 1998.a. oli õnnelikke 60%, siis värsketel andmetel loeb end enam või vähem õnnelikuks juba 77%. Õnnetute osakaal langes 25lt 15%le.
Mis siis ikka – õnne sulle, idanaaber! Sest see kulub ju kõigile ära.
Karmo Tüür
26.05.2008
No comments:
Post a Comment