Serbia nihkub Euroopasse või kuhu?

Poliitika tundub tihtipeale üsna ebaaus mäng. Valimistel pannakse kodaniku ette tihti omavahel sobimatud küsimused, köetakse rahvas lubadustega üles ning valimiste järel proovitakse taas mängida kokkuleppimise mängu. Proovime vaadata, kuhu see võib viia – seekord Serbia näitel.

Pisut enam kui nädal tagasi, 18.mail toimusid Serbias erakorralised parlamendivalimised. Asi selles, et 8.märtsil 2008 läks Serbia senine valitsus lõhki, suutmata leppida Kosovo iseseisvumisega.

Valimistulemused aga ei toonud loodetud selgust. Kahe suurima jõu – euroopameelsete ja radikaalide – valimistulemused erinesid oodatust. Valimis-eelsed sotsioloogilised küsitlused lubasid mõlemale umbes kolmandikku häältest. Tegelikkuses said euroopa-meelsed hääli pisut rohkem (39%) ja radikaalid eeldatust veidi vähem (29%).

Erinevused ootuste ja tulemuste vahel näivad olevat tühised, kõigest mingid paar protsenti, ent annavad siiski võimaluse väita, et valimistel võitsid euroopameelsed, keda juhib Serbia praegune president Boris Tadics.

Kuid paraku ei anna see suhteline võit valimistel veel õigust moodustada uut valitsust – seda iga poliitilise jõu peamist eesmärki. Selleks oleks vaja kas üksi või koos oma lähimate liitlastega saavutada kindel enamus parlamendis.

Nüüd tuleb teha ehk tüütuna näiv, ent hädavajalik ekskurss arvude maailma. Serbia parlamendis on 250 kohta, seega koalitsiooni moodustamiseks on vaja kokku saada vähemalt 126.

Praegused valimistulemused annavad euroopameelsetele 102 kohta, kes võivad arvestada liberaalide toetusega (20 kohta), kuid vajavad enamuse saavutamiseks veel ka sotsialistide hääli (13 kohta). Sel juhul saaksid nad kokku üsna napi, ent siiski toimiva enamuse ehk 135 kohta.

Ent umbes sama suur võimalus on moodustada valitsuslepe radikaalide (78 kohta), natsionalistide (30) ja sotsialistide (20) vahel. See liit annaks veel napima enamuse – ainult 128 mandaati – kuid koalitsioonileppe moodustamiseks piisab sellestki.

Nagu näha, on otsustaja rolli sattunud sotsialistid, kelle valikust sõltub Serbia valitsuse moodustamine. Paraku on taoline olukord üsna ennustamatu. Kunagi Slobodan Miloševitši poolt asutatud partei toetajaskond on üsna euroopa-vastane. Või ütleme pigem nii, et nagu enamik praeguseid vastaseid, on ka nemad Euroopa-orientatsiooni vastu Kosovo tõttu.

Praeguste valimiste põhiline küsimus näiski olevat – kas olla Euroopa poolt või Kosovo iseseisvumise vastu. Pisut nagu ebaaus on niimoodi küsida, kas pole? Aga kujutage ette, kui meie leppimatutelt oleks küsitud, kas nad Euroopa poolt või Tartu rahu piiride loovutamise vastu? Ja seda olukorras, kus nn „territoriaalse kaotuse probleem“ oli rahval teravalt õhus?

Nii ongi kujunenud olukord, kus suurima häältesaagi sai erakond, kes rääkis euroopalikest väärtustest, võimalusest kiirelt ühineda Euroopa Liiduga, tuua vaesuses virelevasse ning abirahadest elatuvasse riiki sisse välis-investeeringuid, luua uusi töökohti või rännata parema teenistuse nimel piirideta Euroopasse.

Valitsuse võib moodustada aga hoopis teine seltskond, kelle kandvaks ideeks on naasemine juba võimatusse minevikku, loosungiks kibestumus ning toetajateks mitte just kõige demokraatlikuma meelestusega jõud. Ei pea vist täpsustama, millise riigi toetusele seejuures apelleeritakse?

Tõele au andes tuleb aga öelda, et on olemas veel ka kolmas võimalus. Et ei tule võimule ei euroopasse-tahtjad ega kosovo-ihalejad, vaid valitsus jääbki moodustamata. Sel juhul võib asi päädida hoopiski mõne aja pärast uute erakorraliste valimistega. Kas see oleks parem?

Karmo Tüür
19.05.2008