Venemaa uus nägu

Kremli uus esindusnägu – maikuus ametisse astuv president Dmitri Medvedev – tõmbab juba enne reaalse võimuni jõudmist endale rohkelt tähelepanu. Kui tavaliselt jälgivad kaadrimuudatusi Venemaa Föderatsiooni ladvikus ainult elukutselised kremlinoloogid, siis praegu silmitsevad paljud huviga uut nägu nii vastakaid tundeid tekitava riigi eesotsas.

Kes siis mida arvab, ootab ja kardab? Suurem osa diskussioonist käib selle ümber, kas Medvedev saab olema lihtsalt Venemaa senise presidendi Vladimir Putini koopia või siis hakkab ajama iseseisvat poliitikat.

Venemaalast endi ootuseid peegeldavad sealsed küsitlused. Ehkki mitte kõik vene küsitlusfirmad pole enam usaldusväärsed, võib enam-vähem adekvaatseks pidada vähemalt ühte neist – Levada keskust – kuskohast olengi võtnud järgnevad andmed.

Sisemaised ootused
Vahetult peale valimisi teatas enamik valimaskäinutest (56%), et andis oma hääle Medvedevi poolt seepärast, et teda toetas Putin. Ainult 11% teatas, et talle meeldis Medvedevi enda valimisprogramm, mis tegelikult tähendab sedasama. Sisuliselt oli ju uue presidendi ainuke valimislubadus see, et ta jätkab nn Putini plaani elluviimist – mida iganes see ka ei tähendaks.

Omamoodi kõnekas on aga pisut hilisemas küsitluses ilmnenud käärid ootuste ja reaalsuse vahel. Nii toetas 47% vastanuist seisukohta, et uues olukorras peaks võim koonduma uue presidendi Medvedevi kätte, 17% arvas, et see võiks siiski jääda peaministri ametisse asuva Putini kätesse ning 27% pidas parimaks seda, kui võim jaotuks nende kahe mehe vahel.

Kui aga seejärel küsiti, et kuidas asjad saavad olema tegelikult, kõlasid teistmoodi vastused. 36% pakkus, et võim saab jagunema uue ja vana presidendi vahel, 27%, et jääb Putini kätte ning ainult 22%, et Medvedev saab olema oma otsustes iseseisev.

Muuseas, mida see Putini kursi järgimine peaks tegelikus elus tähendama, ei oska vastata enamik venemaalasi. Ühe teise küsitlusfirma, paljuski võimudele lähedasema Ülevenemaalise Arvamusuuringute Keskuse andmeil ei oska 54% venemaalastest öelda, mis peaks olema uue presidendi eesmärgiks sisepoliitikas ning veelgi enam, 64% jäid jänni välispoliitiliste ülesannete määratlemisel.

Ebalev välismaailm
Kui juba Venemaa sisepublik ilmutab äärmist ebakindlust Medvedevist rääkimisel, siis välismaiste vaatlejate seas valitseb veel suurem peataolek. Nn läänes on kombeks rääkida ühistest väärtustest, millele peaks olema üles ehitatud koostöö Venemaaga. Seetõttu on loomulik, et taolisi väärtusi otsitakse kõigi uute Kremli peremeeste silmadest. Küllap juhtub ka Medvedevi puhul nii, et taaskord hüüatab mõni lääne liider rõõmust – aga tegu on ju toreda inimesega, kellega saab koostööd teha!

Jättes need pisut ebamäärased väärtused kõrvale, tuleb rääkida ühistest huvidest. Või õigemini ühisest huvist – selle nimeks on vastastikkune sõltuvus energiakaubanduse näol. Venemaal on tarvis Lääne turgu ja sealt sissevoolavat raha, Euroopal omakorda Venemaa energiaressursse. Välisasjades seni kogenematu ning nö „korraliku inimese“ imagoga Medvedev ei hakka siin ilmselt midagi muutma. Venemaal jätkub kogu vastava majandus-tsükli kontrolli alla võtmine alates tootmisest (maardlad) kuni transpordini (torujuhtmed) ning ilmselt saab järgmiseks olema pangandus, et kontrollida ka põhiliselt energiamüügist laekuva raha ringlust.

Mida siis meil siin Eestimaal on oodata võimuvahetusest Kremlis? Ausalt öeldes oleks kõige targem mitte midagi oodata. Vähemalt esimese poole aasta jooksul ei muuda Medvedev Venemaal midagi. Omamoodi märgiks sellest, kas tal tekib kavatsusi iseseisvalt valitsema hakata või jätab ta kõik vanaviisi, võib lugeda juulikuus Jaapanis toimuvat G8 ehk maailma juhtivate tööstusriikide tippkohtumist. Kes sinna sõidab Venemaad esindama – kas Medvedev või Putin – see ilmselt saabki olema Venemaa tippjuht.

Seniks aga soovitan mitte loota mingisuguse müstilise „uue hingamise“ või veelgi vähem „läbimurde“ saabumist Eesti-Vene suhtes.

Karmo Tüür
30.04.2008