Gaasitoru Euroopa veenis

Kui ennemuiste raius Venemaa aken Euroopasse, siis nüüd torkab ta sinna torusid. Ja ennäe imet, kui aknaraiumisele leidus vastusõdimist, siis torudele sirututakse ise ahnelt vastu, justkui narkomaan süstlanõelale.

Mida kauem ma seda narkomaani-analoogi peas veeretasin, seda tõele lähedasem see tundus. Euroopa vajab üha suuremat annust ja üha kiiremini. Jutt käib muidugi gaasist, naftast ja muudest energiakandjatest.

Venemaa aga käitub nagu tüüpiline narkokaupmees. Nähes sõltuvuse süvenemist, tõstab ta kauba hinda. Kui klient nurisema kipub, ähvardab oma kauba hoopis mujale viia. Ning vanade

Ning mis veelgi sarnasem, suure osa kaubast ostab ta odavalt kokku ning müüb kallilt edasi. Märkimisväärne osa torudesse pumbatavast toormest ostetakse Kesk-Aasiast, Turkmeeniast ja Kasahstanist ning müüakse kordselt kallimalt Läände.

Bulgaaria läbimurre
Nädalapäevad tagasi käis Venemaa president Vladimir Putin Bulgaarias, sõlmimaks üht lepet, mida meie ajakirjanduses suurt ei kajastanud. Tegu oli siiski tähelepanuväärse sündmusega.

Jutt käib nn SouthStream ehk lõunapoolse torujuhtme rajamisest, mille põhjapoolsest vennast, nn Läänemere torujuhtmest oleme kõik ja palju kuulnud. Kuna põhjapoolne projekt kipub venima või ähvardab koguni katkeda, siis seda kiirem on alumise torujuhtme rajamisega.

Bulgaaria peaks plaanide kohaselt saama Venemaa strateegiliseks platsdarmiks selles plaanis. Venemaa Musta mere sadamalinn Novorossiiski lähistelt algav torujuhe jõuab Bulgaaria sadama Burgas juures taas kaldale, suundudes sealt otse Kreekasse. Sealne sadam Alexandroupolis saab Venemaa väljapääsuks Vahemerele ja sealtkaudu juba Lõuna-Euroopasse.

Kogu mängu juures on peamine aga mitte Bulgaaria „õnnistamine“ priske projektiga ja oodatavate vahendustasudega, vaid Türgile ja laiemalt kogu Euroopale koha kätte näitamine. Et mõtlesite ilma Venemaata hakkama saada? Aga vot ei õnnestu!

Ninanips konkurentidele
Türgi kaudu asus ju mõni aasta tagasi tegutsema üks esimesi alternatiivseid torujuhtmeid Baku-Tbilisi-Ceyhan, mis võimaldab Kaspia mere piirkonna energiaressursse välja vedada Venemaast mööda. Euroopa Liit planeerib rajada Nabucco-nimelist torujuhet, mis viiks Türgist otse Euroopa südamesse, Austriasse aga ka Kreekasse ja Itaaliasse. Igas sihtriigis on aga ülimalt aktiivselt tegutsemas Venemaa energiakompaniid, eelkõige Gazprom.

Võistlus, et mitte öelda võitlus käib ju suurtele panustele. Praegu tuleb Euroopa Liidu tarbitavast gaasist 25% Venemaalt. Kui õnnestub käivitada SouthStream, hüppab see näitaja 35% peale.

Loomulik, et igasugused isepäised vahendajad või kõrvalt-üritajad ajavad Venemaal harja punaseks. Omaenda, vahemeestest sõltumatute gaasitorude ehitamine näib esmapilgul parima lahendusena konkurentidele koha kätte näitamiseks.

Tõsi küll, üks USA mõjukamaid mõttekodasid Stratfor peab Venemaa uute merealuste torujuhtmete projekte eesellikuks jonniajamiseks. Saaks ju Läänemere torujuhe olema maailma pikim, lõunapoolne toru Mustas meres aga maailma sügavaim. Kui siia juurde panna arvutus, mille kohaselt merre rajatav toru on maismaale ehitatust umbes kolm korda kallim, siis muutub üsna kaheldavaks, kas taolised rajatised end kunagi ära tasuvad?

Euroopa otsib alternatiive
Stratfori hinnangul muudab selle tasuvuse eriti kaheldavaks kolm asjaolu. Esiteks – mida sellesse torusse panna? Venemaa enda ressursse selleks ilmselt ei jätku, Kesk-Aasia suunalt on küll tulemas lisa, kuid üha kasvava hinnaga. Nii et kui isegi õnnestub toru hoida pidevalt surve all, siis kasumiga kauplemisest jääb asi kaugele, hea, kui isegi seni tehtud investeeringud tagasi saadakse.

Teiseks kasvab Venemaa enda energiatarbimine pidevalt. Ehkki Venemaa põhjapoolsed alad tühjenevad elanikest ja ka rahvastiku üldarv väheneb kiirelt, pole Venemaal endal piisavalt gaasi, seda isegi vaatamata hiljutisele 25% hinnatõusule.

Kolmandaks aga vähendab Euroopa oma energiatarbimist. Aastaks 2020 peab kogu energiatarbimine vähenema 20% võrra, allesjäävast tarbimismahust peab 20% tulema nn taastuvatest allikatest. Sellele lisaks käib Euroopas kiirkorras alternatiivsete projektide arendamine, sh vedeldatud gaasi sisseveoks Aasiast, Aafrikast ja isegi Lõuna-Ameerikast.

Kas nüüd ameeriklaste hinnangud päris puhta kulla pähe võtta, see on muidugi omaette küsimus. Teispool ookeani nähakse pilti tihtipeale vana julgeoleku-pildi järgi, mille kohaselt igasugune Venemaa sidemete tugevnemine Euroopaga on halb, kuna tugevdab Venemaad. Nii vähemalt väidavad Venemaa enda analüütikud.

Selge on aga ka see, et Venemaa pingutab väga. Paremini kui miski muu kõneleb sellest Vladimir Putini ise. Õigemini asjaolu, et otsustava visiidi ajal pidas Putin vajalikuks avaldad korraga kuues Bulgaaria ajalehes sõbralikkust õhkava artikli. Koostöövajadus kahe riigi vahel olevat möödapääsmatu vajadus, ajalooline kogemus, ühine võitlus Bulgaaria vabaduse eest 130 aastat tagasi, tänapäevased rahvuslikud huvid – kõik see tegevat üksteise huvidega arvestamise möödapääsmatuks.

Taolisele sõprusele on ju raske vastu panna, kas pole? Tõsi küll, kas sõprus ja sõltuvus on alati üks ja seesama?

Karmo Tüür
24.01.2008