Aleksander Litvinenko, Juri Feltshinski. FSB laseb Venemaa õhku. Eesti Päevalehe AS, 2007, 
400 lk, 199.-EEK.
Inimesi on läbi aegade köitnud saladused. Põnevust lubav pealkiri ja kaanepildiks kasutatud salapärastel asjaoludel mürgitatud luuraja, ühe kaasautori nägu. No mida veel vaja, et panna ostjat rahakotti haarama?
Kui aga lugeja lootis leida põnevat ja mõnusat ajaviidet, peab ta pettuma. Lugemine pole ei kerge ega nauditav. Tõlge on küll hea, trüki- ja kirjavigu mõõdukalt, kuid asi pole selles.
Raamatu keeruline eellugu
Raamat koosneb kahest osast. Esimese poole moodustab tegelikult raamat ise ja teise poole lisad. Olgu etteruttavalt öeldud, et minu jaoks oli teine pool isegi põnevam kui esimene. Aga kõigest järgemööda.
Raamatu algset, venekeelset versiooni on üritatud juba mitmendat korda välja anda. Õigupoolest välja anda on seda õnnestunud ju varemgi, kuid mitte Venemaal. Viimatine katse nägi välja nii – raamat trükiti 2003.a. Lätis valmis ja üritati ühe Pihkva firma vahendusel viia Moskvasse müüki. Paraku peatati masin maanteel ning kogu tiraazh konfiskeeriti sellesama FSB poolt.
Autorid ei andnud aga alla ning üritavad üha uuesti. 2004.a. asusid nad kokku panema uut raamatut, lisades vahepealt juurdeleitud dokumente ja kirjutades uue eessõna. See tõlkeversioon, millest siinkohal juttu, ongi selle uue, täiendatud versiooni eestindus.
Kõik see kõlab juba ise nagu põnevusjutu algus, kas pole? Endine luuraja (Litvinenko) ja USA’s elav vene ajaloolane (Feltshinski) üritavad paljastada Venemaa julgeolekuteenistuse tumedat poolt ja sama teenistus võitleb vastu. Näib nagu parim reklaam, mis ühele raamatule saab olla?
Vajalik on vastus
Loomulikult üritab seni veel elus püsiv kaasautor kõike seda ära kasutada, suurendamaks huvi trükise vastu. Kuid tema eesmärgiks pole raha, vaid tõe toomine Venemaa elanike silme ette – või nii ta vähemalt väidab.
Milles seisneb see tõde? Aga väga lihtsas asjas, mis juba pealkirjast selge – nimelt et Venemaa salateenistus kasutab oma eesmärkide saavutamiseks kuritegelikke, terroristlikke võtteid. Eelkõige peetakse silmas kohutavaid pommiplahvatusi, mis hävitasid mitmeid elumaju Venemaal ja röövisid sadu inimelusid. Kuidas saaks seda väidet tõestada? Eelkõige kurikuulsa Rjazani „õppuse“ abil.
Rjazanis õnnestus ära hoida elumaja õhkulaskmine. Kogemata, tänu ühe elaniku tähelepanelikkusele, avastati mitmekorruselise hoone keldrist lõhkeainekotid, mis pidanuks varastel hommikutundidel hävitama hoone koos selle süütute magavate elanikega. Nii nagu see oli juba juhtunud Moskvas ja mujalgi.
Kõike seda ja järgnevat pole mõtet pikemalt ümber jutustada. Kes asjaga kursis, teab niigi, kelle huvi tärkas, ostab raamatu. Kuid kordan – see pole ei kerge ega mõnus lugemine.
Aga milles on küsimus?
Esialgne tekst, mis moodustab poole raamatust, sarnaneb ajakirjandusliku uurimusega. Paraku aga väga innustunud ja halvasti dokumenteeritud uurimusega. Tekstis esineb palju väiteid, mis ei ole kaetud viidetega. Küsimusi tekib palju rohkem kui leidub vastusi. Autorid väidavad, et see oligi eesmärk. Et kui FSB asub raamatut kritiseerima, ei hakkaks ta ründama allikate usaldusväärsust, vaid peaks vastama sisulistele süüdistustele.
Hilisemad lisad on mõnes mõttes paremgi lugemismaterjal. Nendes ei üritata lugejat iga hinna eest veenda, vaid esitatakse dokumente ja salvestisi, mis tihti osutavad ka vasturääkivustele ja lasevad endal kaasa mõelda.
Vandenõuteooriate sõpradele on kogu raamat põnev. Paraku kriitilisemalt mõtlejatele jääb kõige suurema nõrkusena silmi kehvalt esitatud ja sisuliselt vastamata küsimus. Miks pidi FSB kõike seda tegema? Kas lihtsalt Vladimir Putini võimuleupitamiseks? Või lihtsalt Tshetsheenia sõja taas-vallapäästmiseks? Või lihtsalt mingite oma huvide saavutamiseks?
Või on vastuseks midagi muud? Võib-olla see, mis on kirjas viimase lisa viimastes lausetes – praegu on kogu võim Venemaal FSB käes.
Nii ehk teisiti, küsimusi tekitab see raamat palju-palju rohkem, kui pakub vastuseid.
Karmo Tüür
9.01.2008
400 lk, 199.-EEK.Inimesi on läbi aegade köitnud saladused. Põnevust lubav pealkiri ja kaanepildiks kasutatud salapärastel asjaoludel mürgitatud luuraja, ühe kaasautori nägu. No mida veel vaja, et panna ostjat rahakotti haarama?
Kui aga lugeja lootis leida põnevat ja mõnusat ajaviidet, peab ta pettuma. Lugemine pole ei kerge ega nauditav. Tõlge on küll hea, trüki- ja kirjavigu mõõdukalt, kuid asi pole selles.
Raamatu keeruline eellugu
Raamat koosneb kahest osast. Esimese poole moodustab tegelikult raamat ise ja teise poole lisad. Olgu etteruttavalt öeldud, et minu jaoks oli teine pool isegi põnevam kui esimene. Aga kõigest järgemööda.
Raamatu algset, venekeelset versiooni on üritatud juba mitmendat korda välja anda. Õigupoolest välja anda on seda õnnestunud ju varemgi, kuid mitte Venemaal. Viimatine katse nägi välja nii – raamat trükiti 2003.a. Lätis valmis ja üritati ühe Pihkva firma vahendusel viia Moskvasse müüki. Paraku peatati masin maanteel ning kogu tiraazh konfiskeeriti sellesama FSB poolt.
Autorid ei andnud aga alla ning üritavad üha uuesti. 2004.a. asusid nad kokku panema uut raamatut, lisades vahepealt juurdeleitud dokumente ja kirjutades uue eessõna. See tõlkeversioon, millest siinkohal juttu, ongi selle uue, täiendatud versiooni eestindus.
Kõik see kõlab juba ise nagu põnevusjutu algus, kas pole? Endine luuraja (Litvinenko) ja USA’s elav vene ajaloolane (Feltshinski) üritavad paljastada Venemaa julgeolekuteenistuse tumedat poolt ja sama teenistus võitleb vastu. Näib nagu parim reklaam, mis ühele raamatule saab olla?
Vajalik on vastus
Loomulikult üritab seni veel elus püsiv kaasautor kõike seda ära kasutada, suurendamaks huvi trükise vastu. Kuid tema eesmärgiks pole raha, vaid tõe toomine Venemaa elanike silme ette – või nii ta vähemalt väidab.
Milles seisneb see tõde? Aga väga lihtsas asjas, mis juba pealkirjast selge – nimelt et Venemaa salateenistus kasutab oma eesmärkide saavutamiseks kuritegelikke, terroristlikke võtteid. Eelkõige peetakse silmas kohutavaid pommiplahvatusi, mis hävitasid mitmeid elumaju Venemaal ja röövisid sadu inimelusid. Kuidas saaks seda väidet tõestada? Eelkõige kurikuulsa Rjazani „õppuse“ abil.
Rjazanis õnnestus ära hoida elumaja õhkulaskmine. Kogemata, tänu ühe elaniku tähelepanelikkusele, avastati mitmekorruselise hoone keldrist lõhkeainekotid, mis pidanuks varastel hommikutundidel hävitama hoone koos selle süütute magavate elanikega. Nii nagu see oli juba juhtunud Moskvas ja mujalgi.
Kõike seda ja järgnevat pole mõtet pikemalt ümber jutustada. Kes asjaga kursis, teab niigi, kelle huvi tärkas, ostab raamatu. Kuid kordan – see pole ei kerge ega mõnus lugemine.
Aga milles on küsimus?
Esialgne tekst, mis moodustab poole raamatust, sarnaneb ajakirjandusliku uurimusega. Paraku aga väga innustunud ja halvasti dokumenteeritud uurimusega. Tekstis esineb palju väiteid, mis ei ole kaetud viidetega. Küsimusi tekib palju rohkem kui leidub vastusi. Autorid väidavad, et see oligi eesmärk. Et kui FSB asub raamatut kritiseerima, ei hakkaks ta ründama allikate usaldusväärsust, vaid peaks vastama sisulistele süüdistustele.
Hilisemad lisad on mõnes mõttes paremgi lugemismaterjal. Nendes ei üritata lugejat iga hinna eest veenda, vaid esitatakse dokumente ja salvestisi, mis tihti osutavad ka vasturääkivustele ja lasevad endal kaasa mõelda.
Vandenõuteooriate sõpradele on kogu raamat põnev. Paraku kriitilisemalt mõtlejatele jääb kõige suurema nõrkusena silmi kehvalt esitatud ja sisuliselt vastamata küsimus. Miks pidi FSB kõike seda tegema? Kas lihtsalt Vladimir Putini võimuleupitamiseks? Või lihtsalt Tshetsheenia sõja taas-vallapäästmiseks? Või lihtsalt mingite oma huvide saavutamiseks?
Või on vastuseks midagi muud? Võib-olla see, mis on kirjas viimase lisa viimastes lausetes – praegu on kogu võim Venemaal FSB käes.
Nii ehk teisiti, küsimusi tekitab see raamat palju-palju rohkem, kui pakub vastuseid.
Karmo Tüür
9.01.2008
No comments:
Post a Comment