Näitlik tülinorimine

„Suurbritannia on Venemaa põlisvaenlane, nüüd on tekkinud paras aeg ja võimalus seda meelde tuletada“ - umbes nii vastas poolnaljatamisi mu küsimusele Fjodor Lukjanov, Venemaa ajakirja „Venemaa globaalses poliitikas“ peatoimetaja.

Jaanuari keskpaiku toimus Tallinnas Venemaa välispoliitikale pühendatud seminar, kuhu oli kutsutud mitmeid välispoliitika eksperte Venemaalt, korraldajaks Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus.

Minu küsimus kõlas, et miks Venemaa viimasel ajal väga nähtavalt, kuid pisiasjades rikub suhteid läänega? Näiteid tõin kaks – Dmitri Rogozini määramine suursaadikuks NATO juurde ja Briti Nõukogu tegevuse piiramine.

Lääne- ja NATO-vastase retoorika poolest kuulsa Rogozini määramine NATO juurde oli põhimõtteliselt teada juba ammu. Venemaa teatas sellest juba mitu kuud tagasi, edasi toimus ainult kooskõlastamine. Mõistagi tõmbab kodus lärmakas Rogozin uuel töökohal tuure maha, kuid selge signaali edastab tema määramine ikkagi – Venemaa pole rahul NATO tegemistega.

Briti Nõukogu esinduste tegevuse peatamine tuli aga mõningase üllatusena. Alates 1.jaanuarist pidid oma tegevuse lõpetama selle esindused Peterburis ja Jekaterinburgis. Formaalne põhjendus oli väga lihtne – nimelt ei reguleerivat selle nõukogu tegevust Venemaal ükski seadusandlik akt. Sisuliselt on aga selle taga juba ammu Vladimir Putini poolt väljaöeldud rahulolematus kõiksuguste välismaiste organisatsioonide tegevuse asjus Venemaal.

Miks aga need sammud võetakse ette just nüüd? Venemaa välispoliitika on presidendi ainupädevuses. Loomulikult võib ette kujutada, et üht-teist võivad ette võtta ka agarad ametnikud, kuid vähemalt kooskõlastama peavad nad oma tegemisi ikkagi Kremliga.

Miks siiski Putin nüüd, enne oma ametist lahkumist niimoodi käitub? Kõiki neid pisikesi nükkeid saab võtta just ärritamisena, mitte suhete lõpliku rikkumisena.

Üks võimalik seletus kõlab järgmiselt. Uus president on juba sisuliselt valitud, jäänud on ainult vormistamise küsimus e. valimised, mille tulemus on ette teada. Dmitri Medvedev pole siiani ennast näidanud kuigivõrd välispoliitika-inimesena. Uue tulijana peab ta alul pühenduma oma meeskonna moodustamisele, toetusbaasi ülesehitamisele.

Mis siis see tülinorimine siia puutub? Aga väga lihtsalt. Öeldakse ju, et igasugune konflikt on ühtlasi võimalus. Pisike tüli, mida on lihtne klattida, on suurepärane võimalus uuele presidendile suhteid vajaduse korral soojendada.

Häid suhteid läänega läheb aga Venemaale vägagi vaja. Inglismaaga sõbrustamine annab topeltkasu – sel moel saab suhteid soojendada nii USA kui Euroopaga. Nii Euroopa Liidu kui NATOga. Igati kasulik liigutus, kas pole?

Muuseas, ligilähedaselt sama versiooni pakkus välja ka Andrei Zagorski Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituudist, kes osales tollel seminaril. Tõsi küll, tema arvas, et Venemaa uus president vajab suhete uueks ülessoendamiseks peale omaenda soovi ka siseriiklikku toetust, mis lubaks sellel soovil realiseeruda.

Nii ehk teisiti, praegune näitlik suhete halvendamine Läänega ei ole põhimõtteline ja pikaajaline, vaid pigem näitlik ja kiirelt parandatav. Lihtsalt taas tugevneda sooviva Venemaa jaoks on oluline näidata, et ta on suveräänne, sõltumatu riik, kes ei pea kartma teistega tülitsemist. Tülitseb ja näitab hambaid, kui soovib, aga vajaduse korral sirutab taas käe välja.

Karmo Tüür
17.01.2008