Meie poisid on taas Afganistanis. Ehkki see on ammuteada tõde, ei räägita neist eriti.
Paratamatult tikub pähe võrdlus toonase ja nüüdse kampaania vahel. Esmapilgul, detailidesse süvenemata, näibki asi sarnane. Tookord ja nüüd müttasid võõral maal võõrastes mundrites võõrad mehed ja ajasid mingeid omi asju, kohalike käest eriti küsimata.
Toona ja nüüd
Kuid taoline võrdlus on ekslik. Esiteks oli Afganistan toona üsna neutraalne territoorium, kus lihtsalt kaks suurt omavahel jagelesid. Nõukariik üritas asju panna käima oma meele järgi, USA vastupidises suunas. Kuid ühel hetkel sai suur vastasseis läbi ning suured ja kauged peremehetsejad lahkusid. Maha jäi aga baaside võrk, treenitud väesalgad ja külgeõpitud teadmine, et ainuüksi sõdimise eest on võimalik raha saada.
See sisseõlitatud sõjamasin veeres omasoodu edasi, otsides endale rakendust ja uusi väljakutseid. Nii saigi alguse see, mida nüüd nimetatakse rahvusvaheliseks terrorismiks. Siit aga tulebki erinevus nõuka-aegse kampaaniaga. Kui tookord oli Afganistan neutraalne, siis nüüd lähtus sealt oht – või nii vähemalt uskusid paljud.
Mis aga teeb erinevuse tookordse ja praeguse vahel põhimõtteliseks, on ÜRO heakskiit. Praegu tegutsevad liitlasväed Afganistanis rahvusvahelise üldsuse heakskiidul, nõukogude kampaanial polnud aga mingit õigustust.
Haridusega pommimehe vastu
Kuigi sõjategevus Afganistanis pole veel lakanud ning vajadus sõdurite kohaloleku järele pole kuhugi kadunud, üritab Eesti panustada riigi ülesehitusse.
Kaks olulisimat valdkonda, kuhu saab ja tuleb oma abi suunata, on tervishoid ja haridus. Et uus põlvkond, taas sõja ajal sündinud lapsi kõigepealt elaks kuni kooliminekuni ja seejärel omandaks mingisugusegi hariduse.
Et haridust hädasti vaja läheb, näitab kasvõi hiljutine lugu. Kolleeg Harri Tiido, kes koos välisministriga Afganistanis visiidil käis, pajatas järgmist. Nende lennuk hilines ja diplomaadid jõudsid hotelli hilinemisega – mis tõenäoliselt päästis nende elu.
Hotelli vestibüülis laskis end just pisut enne eestlaste saabumist õhku rühm seltsimehi. Üks lõi aga viimasel hetkel põnnama ja visanud pommivöö nurka, üritas pageda. Kui äpardunud pommimees tabati ja esitati lihtne küsimus „miks“ siis vastuseks kõlas midagi uskumatut. Nimelt olla talle enda õhku laskmise eest lubatud ... uut mobiili ja mopeedi.
Minu isiklik tagasihoidlik arvamus on, et oleks see seltsimees kasvõi pisutki kooliharidust nuusutada, poleks ta saanud nii juhm olla. Kuigi mine tea.
Narkotulva ennetus
Eks muidugi muu maailma jaoks pole nii ohtlikud alaarenenud pommimehed, kuivõrd narkotulv, mis saab alguse Afganistanist. Väidetavalt pärineb üle 90% maailmas müüdavast heroiinist just sealtmaalt.
Paraku puudutab see mingil määral ka meid. Narkokaupmehed üritavad oma müügikanaleid arendada nii mitmes suunas kui vähegi kannatab ja paraku pole Balti riikide sadamad siin viimasel kohal.
Loomulikult ei anna erilist tulemust afgaani talumeeste moonipõldude hävitamine, ehkki sedagi tuleb ju teha. Paraku on moonikasvatus seni pea ainuke, mis külameestele leiba annab. Kui rahvusvahelise abi toel suudetakse taastada elementaarnegi teedevõrk ja kasvõi omamaine toidukasvatus, võib loota muutustele.
Kuid seda kõike ei saa ega tohigi teha enam võõramaalased, vaid afgaanid ise. Selleks aga vajavad nad pisukestki koolitust, milles meie abi kulub marjaks ära. Kuna eesti on endale võtnud kohustuse suurendada oma arenguabi seniselt 0,1% SKP 0,17%’le juba aastaks 2010, võib loota, et üha vähem saadame me sinna kaugele maale püssidega mehi ja üha rohkem arste, õpetajaid ja oskusi.
Karmo Tüür
28.01.2008
Paratamatult tikub pähe võrdlus toonase ja nüüdse kampaania vahel. Esmapilgul, detailidesse süvenemata, näibki asi sarnane. Tookord ja nüüd müttasid võõral maal võõrastes mundrites võõrad mehed ja ajasid mingeid omi asju, kohalike käest eriti küsimata.
Toona ja nüüd
Kuid taoline võrdlus on ekslik. Esiteks oli Afganistan toona üsna neutraalne territoorium, kus lihtsalt kaks suurt omavahel jagelesid. Nõukariik üritas asju panna käima oma meele järgi, USA vastupidises suunas. Kuid ühel hetkel sai suur vastasseis läbi ning suured ja kauged peremehetsejad lahkusid. Maha jäi aga baaside võrk, treenitud väesalgad ja külgeõpitud teadmine, et ainuüksi sõdimise eest on võimalik raha saada.
See sisseõlitatud sõjamasin veeres omasoodu edasi, otsides endale rakendust ja uusi väljakutseid. Nii saigi alguse see, mida nüüd nimetatakse rahvusvaheliseks terrorismiks. Siit aga tulebki erinevus nõuka-aegse kampaaniaga. Kui tookord oli Afganistan neutraalne, siis nüüd lähtus sealt oht – või nii vähemalt uskusid paljud.
Mis aga teeb erinevuse tookordse ja praeguse vahel põhimõtteliseks, on ÜRO heakskiit. Praegu tegutsevad liitlasväed Afganistanis rahvusvahelise üldsuse heakskiidul, nõukogude kampaanial polnud aga mingit õigustust.
Haridusega pommimehe vastu
Kuigi sõjategevus Afganistanis pole veel lakanud ning vajadus sõdurite kohaloleku järele pole kuhugi kadunud, üritab Eesti panustada riigi ülesehitusse.
Kaks olulisimat valdkonda, kuhu saab ja tuleb oma abi suunata, on tervishoid ja haridus. Et uus põlvkond, taas sõja ajal sündinud lapsi kõigepealt elaks kuni kooliminekuni ja seejärel omandaks mingisugusegi hariduse.
Et haridust hädasti vaja läheb, näitab kasvõi hiljutine lugu. Kolleeg Harri Tiido, kes koos välisministriga Afganistanis visiidil käis, pajatas järgmist. Nende lennuk hilines ja diplomaadid jõudsid hotelli hilinemisega – mis tõenäoliselt päästis nende elu.
Hotelli vestibüülis laskis end just pisut enne eestlaste saabumist õhku rühm seltsimehi. Üks lõi aga viimasel hetkel põnnama ja visanud pommivöö nurka, üritas pageda. Kui äpardunud pommimees tabati ja esitati lihtne küsimus „miks“ siis vastuseks kõlas midagi uskumatut. Nimelt olla talle enda õhku laskmise eest lubatud ... uut mobiili ja mopeedi.
Minu isiklik tagasihoidlik arvamus on, et oleks see seltsimees kasvõi pisutki kooliharidust nuusutada, poleks ta saanud nii juhm olla. Kuigi mine tea.
Narkotulva ennetus
Eks muidugi muu maailma jaoks pole nii ohtlikud alaarenenud pommimehed, kuivõrd narkotulv, mis saab alguse Afganistanist. Väidetavalt pärineb üle 90% maailmas müüdavast heroiinist just sealtmaalt.
Paraku puudutab see mingil määral ka meid. Narkokaupmehed üritavad oma müügikanaleid arendada nii mitmes suunas kui vähegi kannatab ja paraku pole Balti riikide sadamad siin viimasel kohal.
Loomulikult ei anna erilist tulemust afgaani talumeeste moonipõldude hävitamine, ehkki sedagi tuleb ju teha. Paraku on moonikasvatus seni pea ainuke, mis külameestele leiba annab. Kui rahvusvahelise abi toel suudetakse taastada elementaarnegi teedevõrk ja kasvõi omamaine toidukasvatus, võib loota muutustele.
Kuid seda kõike ei saa ega tohigi teha enam võõramaalased, vaid afgaanid ise. Selleks aga vajavad nad pisukestki koolitust, milles meie abi kulub marjaks ära. Kuna eesti on endale võtnud kohustuse suurendada oma arenguabi seniselt 0,1% SKP 0,17%’le juba aastaks 2010, võib loota, et üha vähem saadame me sinna kaugele maale püssidega mehi ja üha rohkem arste, õpetajaid ja oskusi.
Karmo Tüür
28.01.2008
No comments:
Post a Comment