Anna Politkovskaja. Vene päevik, mõrvatud ajakirjaniku viimane raamat. EPL 2007, 440 lk. 199.-EEK
Kõigepealt sooviks öelda kohe mitu head sõna tõlke kohta. Brigitta Davidjants on teinud suurepärast tööd. Anna Politkovskaja keel on vene intelligendile omaselt terav ja tundlik, enamus sellest õnnestus ka tõlkes edasi anda. Silma jäi küll paar terminoloogilist viga, kuid need pole määrava tähtsusega. Kõik tuleb andeks anda kasvõi ühe keelelise intelligentsuse ilmingu ees – nimelt tõlgib Davidjants naaberriigi nimekuju korrektsemalt kui enamik meie vastavaid ametiasutusigi – nimelt Venemaa Föderatsioon.
Raamatu enda kohta oleks aga öelda tohutult palju. Tunduvalt enam, kui seda võimaldab ajaleheloo ahas pind.
Mõningal määral häirib teksti päevikulisus. Mitte niivõrd teksti katkendlikkus – mõnegi päeva kohta on kirjas vaid paar lauset või lõiku. Pigem ebaühtlus. Mõnikord loed lehekülgede kaupa võõrast teksti, nt ülevaadet Vladimir Putini ülevenemaalisest ettevalmistatud küsimuste-vastustega teleshõust, teisal kuiva ülevaadet toimepandud õiguserikkumisest, kolmandas kohas emotsionaalselt laetud isiklikku hinnagut.
Kuid ega pole midagi teha – see ongi ju päevik. Kirja pandud siis, kui asi tundus olevat kirjapanemist väärt ja moel, nagu parasjagu paslik tundus. Enamasti on tekst uuriva ajakirjanduse parimal tasemel – koos tohutu hulga isiklikel kontaktidel ja reisidel põhineva andmestikuga.
Uuriv ajakirjandus tegeleb aga paraku mitte edulugude ja seltskonnakroonikaga, vaid elu pahupoolega. Tihtipeale tuli pähe võrdlus masendava, ent populaarse telesarjaga „Kriminaalne Venemaa“ (mida ma muuseas ei soovi eriti vaadata). Ainult et Politkovskaja ei tegelnud nn tavakuritegevusega, vaid riiklikul tasemel toimuvaga.
Laias laastus võibki öelda, et raamat räägib sellest, kuidas suhestuvad Venemaal riik ja inimene. Või õigemini – kuidas riik ei pea inimest millekski. Oluline on vaid võim ja selle säilitamine. Kuidas on tekkinud omaette mõiste „nemad“. Nad ehk võim koondavad enda kätes kõike – administratsioon on endale allutanud nii seadusandliku kui kohtuvõimu ning tegeleb majandusvõimu omastamisega.
Kui joosta ainult piki teemasid, mida Politkovskaja käsitleb, saab pika ja halbaennustava nimekirja.
Poliitiliselt aktiivne noorsugu radikaliseerub. Endiste demokraatide ja liberaalide lapsed kalduvad üha enam äärmusse, nähes vanemate tegevuse tulutust. Üha populaarsemaks muutub natsionaal-bolshevistlik partei eesotsas Limonoviga. Ehkki Politkovskaja annab endale aru, et tegu on äärmuslastega, kaldub ta sümpaatia nende poole.
Seni vaoshoitud islam muutub üha äkilisemaks. Pidev ja jõhker riigipoolne vägivald moslemlikes piirkondades võimaldab esile kerkida primitiivsetel ja sõjakatel tegelastel, sealsetel noortel meestel pole aga valikut – kas oodata kodus äraviimist või pageda mägedesse väepealike juurde.
Õiguskaitseorganid taandarenevad, kõik taandub võimu, mitte õiguse ja õigluse teenimisse. Sõjavägi on muutumas tohutuks orjanduslikuks süsteemiks, kuhu sattunul puuduvad elementaarsedki inimõigused.
Tshetsheenia, Beslan, Nord-Ost, Jukos, inimröövid, korruptsioon – see on vaid põgus loetelu käsitletust. Ausalt öeldes oleks ainuüksi tsitaate, mida ilmtingimata tahaks välja tuua, lehekülgede kaupa. Proovin piirduda vaid mõnede kokkusurumisega järgmistesse lõikudesse.
Ühiskond on haige. Inimesed on kurnatud nende kallal tehtavatest poliitilistest ja majanduskatsetest. Nad tahaksid väga elada paremini, aga ei taha selle eest võidelda. See pole müstiline vene hing. See on pikaajalise vales elamise harjumus.
Putin on poliitiline oligarh. Vanasti oleks teda nimetatud imperaatoriks. Medvedev öelnud, et valimised kujutavad endast „ohtu Venemaa stabiilsusele“. Kui 2008.aastaks pole demokraatia toetajad suutnud oma häält kuuldavaks teha, suundub Venemaa pöördumatult autoritaarsuse poole.
Juhul kui neil õnnestub taasluua neosovetlik süsteem, laguneb see taas majandusliku saamatuse tõttu. Selle süsteemi säilitamise nimel pärandavad nad presidentuuri ühelt kasutult järglaselt teisele. Nende põhitunnuseks saavad isikupäratud juhid ja nõukogulikud võltsvalimised.
Põhiprobleem seisab selles, et kuigi kokkuvarisemine on vältimatu, ei näe me seda oma eluajal. Sellest on kahju, sest tahaks näha.
Mida siis omalt pool lõpetuseks öelda? See oli Anna Politkovskaja valik. Olla viimaseks võimaluseks, hääletoruks neile, kelle häält ei taheta kuulda. Rääkida inimestest, keda surutakse põlvili – sellal kui teised räägivad riigist, mis tõuseb põlvilt. Kummas jutus on suurem tõde?
Karmo Tüür
27.01.2008
Kõigepealt sooviks öelda kohe mitu head sõna tõlke kohta. Brigitta Davidjants on teinud suurepärast tööd. Anna Politkovskaja keel on vene intelligendile omaselt terav ja tundlik, enamus sellest õnnestus ka tõlkes edasi anda. Silma jäi küll paar terminoloogilist viga, kuid need pole määrava tähtsusega. Kõik tuleb andeks anda kasvõi ühe keelelise intelligentsuse ilmingu ees – nimelt tõlgib Davidjants naaberriigi nimekuju korrektsemalt kui enamik meie vastavaid ametiasutusigi – nimelt Venemaa Föderatsioon.
Raamatu enda kohta oleks aga öelda tohutult palju. Tunduvalt enam, kui seda võimaldab ajaleheloo ahas pind.
Mõningal määral häirib teksti päevikulisus. Mitte niivõrd teksti katkendlikkus – mõnegi päeva kohta on kirjas vaid paar lauset või lõiku. Pigem ebaühtlus. Mõnikord loed lehekülgede kaupa võõrast teksti, nt ülevaadet Vladimir Putini ülevenemaalisest ettevalmistatud küsimuste-vastustega teleshõust, teisal kuiva ülevaadet toimepandud õiguserikkumisest, kolmandas kohas emotsionaalselt laetud isiklikku hinnagut.
Kuid ega pole midagi teha – see ongi ju päevik. Kirja pandud siis, kui asi tundus olevat kirjapanemist väärt ja moel, nagu parasjagu paslik tundus. Enamasti on tekst uuriva ajakirjanduse parimal tasemel – koos tohutu hulga isiklikel kontaktidel ja reisidel põhineva andmestikuga.
Uuriv ajakirjandus tegeleb aga paraku mitte edulugude ja seltskonnakroonikaga, vaid elu pahupoolega. Tihtipeale tuli pähe võrdlus masendava, ent populaarse telesarjaga „Kriminaalne Venemaa“ (mida ma muuseas ei soovi eriti vaadata). Ainult et Politkovskaja ei tegelnud nn tavakuritegevusega, vaid riiklikul tasemel toimuvaga.
Laias laastus võibki öelda, et raamat räägib sellest, kuidas suhestuvad Venemaal riik ja inimene. Või õigemini – kuidas riik ei pea inimest millekski. Oluline on vaid võim ja selle säilitamine. Kuidas on tekkinud omaette mõiste „nemad“. Nad ehk võim koondavad enda kätes kõike – administratsioon on endale allutanud nii seadusandliku kui kohtuvõimu ning tegeleb majandusvõimu omastamisega.
Kui joosta ainult piki teemasid, mida Politkovskaja käsitleb, saab pika ja halbaennustava nimekirja.
Poliitiliselt aktiivne noorsugu radikaliseerub. Endiste demokraatide ja liberaalide lapsed kalduvad üha enam äärmusse, nähes vanemate tegevuse tulutust. Üha populaarsemaks muutub natsionaal-bolshevistlik partei eesotsas Limonoviga. Ehkki Politkovskaja annab endale aru, et tegu on äärmuslastega, kaldub ta sümpaatia nende poole.
Seni vaoshoitud islam muutub üha äkilisemaks. Pidev ja jõhker riigipoolne vägivald moslemlikes piirkondades võimaldab esile kerkida primitiivsetel ja sõjakatel tegelastel, sealsetel noortel meestel pole aga valikut – kas oodata kodus äraviimist või pageda mägedesse väepealike juurde.
Õiguskaitseorganid taandarenevad, kõik taandub võimu, mitte õiguse ja õigluse teenimisse. Sõjavägi on muutumas tohutuks orjanduslikuks süsteemiks, kuhu sattunul puuduvad elementaarsedki inimõigused.
Tshetsheenia, Beslan, Nord-Ost, Jukos, inimröövid, korruptsioon – see on vaid põgus loetelu käsitletust. Ausalt öeldes oleks ainuüksi tsitaate, mida ilmtingimata tahaks välja tuua, lehekülgede kaupa. Proovin piirduda vaid mõnede kokkusurumisega järgmistesse lõikudesse.
Ühiskond on haige. Inimesed on kurnatud nende kallal tehtavatest poliitilistest ja majanduskatsetest. Nad tahaksid väga elada paremini, aga ei taha selle eest võidelda. See pole müstiline vene hing. See on pikaajalise vales elamise harjumus.
Putin on poliitiline oligarh. Vanasti oleks teda nimetatud imperaatoriks. Medvedev öelnud, et valimised kujutavad endast „ohtu Venemaa stabiilsusele“. Kui 2008.aastaks pole demokraatia toetajad suutnud oma häält kuuldavaks teha, suundub Venemaa pöördumatult autoritaarsuse poole.
Juhul kui neil õnnestub taasluua neosovetlik süsteem, laguneb see taas majandusliku saamatuse tõttu. Selle süsteemi säilitamise nimel pärandavad nad presidentuuri ühelt kasutult järglaselt teisele. Nende põhitunnuseks saavad isikupäratud juhid ja nõukogulikud võltsvalimised.
Põhiprobleem seisab selles, et kuigi kokkuvarisemine on vältimatu, ei näe me seda oma eluajal. Sellest on kahju, sest tahaks näha.
Mida siis omalt pool lõpetuseks öelda? See oli Anna Politkovskaja valik. Olla viimaseks võimaluseks, hääletoruks neile, kelle häält ei taheta kuulda. Rääkida inimestest, keda surutakse põlvili – sellal kui teised räägivad riigist, mis tõuseb põlvilt. Kummas jutus on suurem tõde?
Karmo Tüür
27.01.2008
No comments:
Post a Comment