See on olnud üks üsna erakordne aastavahetus. Seni on Eesti sise- ja välispoliitika olnud üksteisest üsna lahussõitvad laevukesed. Ükskõik kui teravad pole olnud sisemaised kakelungid, säilus laias laastus välispoliitiline üksmeel. Nüüd on aga asjad vähemalt pindmisel tasemel muutumas.
Astun selle kirjatükiga veidi libedale pinnale. Eesti sisepoliitikat ma tavaliselt ei kommenteeri, parteipoliitikat veelgi vähem. Kuid kuna nüüd on toimuval ka tugev välis- ja julgeolekupoliitiline mõõde, siis proovin lisada siia oma viis kopikat.
Samas – kuna mulle äärmiselt ei meeldi personaalne ärapanemine, siis ei kuule siin loos ühtegi isiku- ega muud nime. Veelgi vähem lähen kaasa mürgiste lahmivate üldistustega stiilis „ah no vaata missugune inimene see oma taustalt on“ või „need ongi ju kõik sellised“.
Ühe plakati pragu
Olin üks nendest, kes korralikult ärritus teatud plakati peale. Noh teate küll, see „eestlased siia“ ja „venelased siia“. Sellel lool on ju vähemalt kolm tasapinda. Esiteks poliit-tehnoloogiline: kuidas tõmmata tähelepanu ja kuidas konverteerida see tähelepanu häälteks valimispäeval. Selles osas on tegu ehk isegi edukas.
Teiseks moraalne-eetiline tasand. Et kas sobib piltlikult öeldes lüüa kargu najal komberdaval inimesel jalaga kark kaenla alt maha ja siis öelda, et „tahtsin juhtida tähelepanu liikumispuudega inimeste probleemidele“.
Kolmandaks julgeolekuline mõõde. Olles pidevas informatsioonilis-psühholoogilises kaevikusõjas ühe naaber-riigiga, kas on ikka mõistlik tegu ise lisada püssirohtu teise poole varasalve? Et kas see plakat mitte ei kanguta laiemaks seda pragu, millesse teine pool niigi taob infokiile?
Kelle mängu me mängime?
Ja vaata selle kolmanda – julgeolekulise – momendi pealt lõi mul korraga stopp-tuli põlema. Et oot-oot, kas meie peame ikka midagi siin oma riigis tehes või tegemata jättes arvestama mingi teise või kolmanda riigi reaktsiooniga?
Sellele stopptulele keeras võimsust juurde ühes sotsiaalmeedia lõimes toodud võrdlus: mõelge millistes oludes tegutsevad ukrainlased! Kui nemad hakkaksid iga oma tegevust planeerides arvestama sellega, et naaberriigi telepurk neile taas „fašistide“ sildi külge kleebib, siis jääks neil ju elu elamata!
Kordan siinkohal teesi, mida olen leierdanud pikki aastaid. Venemaad ei saa provotseerida. Kui Moskva tahab, ta provotseerub ise. Leiab või loob põhjuse ja hakkab tegutsema vastavalt oma huvidele. Kui neid huvisid ei ole, siis pigistab silmad kinni ei provotseeru.
Riiklikud huvid välispoliitikas
Tulen seejärel tagasi ühe teise teesi juurde, mida olen samuti korduvalt kasutanud. Meie välispoliitika peab olema üles ehitatud lähtuvalt meie riiklikest huvidest, nii lühi- kui pikaajalistest. Kuna need huvid on eelkõige seotud liitlassuhetega meie läänepartneritega, siis vastavalt sellele võiks mõõta ka sisepoliitilisi askeldusi.
Seega, lähtepunktiks ei saa olla see, et mida arvavad asjast tegelased Kremli müüride taga ja trollivabrikutes. Peaksime ka oma valimis-eelses palangus silmas pidama, et tulemuseks poleks midagi niivõrd küsitava väärtusega nagu BREXIT. Läksid ju isegi pika demokraatiakogemusega britid sellele libedale teele, et tõid poolkogemata sise- ja parteipoliitiliste nägeluste ohvriks oma suhted Euroopaga.
See on olnud üks erakordne aastavahetus. Eelmise aasta sees lõi sisepoliitika mäslema rändepakt, seejärel on hakanud kajama kahtlused Euroopa Liidus olemise mõtekuses, nüüd tõmmatakse valimiseelses madinas käima julgeolekupoliitiliste järelmitega saed. Iga poliitikas osaleja või sinna tikkuja võiks mõtestada, keda ta näeb enda välispartnerina ning kuidas sisemaiseid sõnumeid niimoodi sõnastada, et need meile olulistele liitlastele arusaadavad oleks.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment