Teine Maailmasõda kestab ikka veel. Ja selle lõpetamine ripub ära ühe mehe tahtest. Selleks meheks on Vladimir Putin.
Vähemalt formaalselt võttes pole sõda lõppenud, kuni pole alla kirjutatud rahulepe. Üldteada on asjaolu, et rahulepe Venemaa ja Jaapani vahel pole siiani sõlmitud, põhjuseks Punaarmee poolt hõivatud ja siiamaani Moskva käes olevad saared.
See, et üsna samamoodi on siiamaani Venemaa käes ka muud sõjas/sõdades kokku riisutud alad ja aarded, pole hetkel oluline. Hetkel nätab Venemaa telepurk oma riigi presidenti kui meest, kelle käes on maailma kõige olulisemad küsimused – sõda ja rahu. Kui vaja, alustab ta sõda (nt Gruusias, Ukrainas või Süürias), kui vaja kuulutab välja rahu.
Maadeloovutamine kui nõrkus
Kõik see tele-reaalsus on ju ilus, kuid siin on küljes üks väga kisuline konks. Venemaa pragune president on ennast ammu ajalooraamatutesse mõtelnud. Ja nende raamatute jaoks on muster väga lihtne – kõva mees on see, kes maid Moskoovia külge liidab, mitte vastupidi.
Niipea kui hakkas õhus heljuma võimalus, et Venemaa võiks ja peaks midagi oma kokkukrahmatud maadest ära andma, tõmbasid kriitikud käima sae, millel on kirjas kõik varasemad territoriaalsed loovutused. Ja vaatamata patriootiliste sõjafilmide leitmotiivile „me ei anna ära jalatäitki oma maad“, on reaalsus teine.
Kriitikud tuletavad meelde tervet rida loovutusi: Gorbatšov andis 1990.a ära 200 meremiili jagu majandustsooni Beringi väinas USA’le; Putin 2008.a osa Amuuri jõe saarestikust ja farvaatrist Hiinale; Medvedev 2010.a jupikese Dagestani alasid Aserile ning samal aastal suure tüki merealasid Norrale. Ja kõik see lõpeb väga lihtsa küsimusega: kes annab õiguse ära anda „meie maid“?
Mugavuspartnerid
Loomulikult tekib küsimus, et miks on Venemaal vaja praegu hakata taaskord rääkima võimalikust rahuleppest Jaapaniga? On see teema ju vedelenud lauasahtlis aastakümneid, miks peaks sellelt taas kord tolmu pühkima?
Kõik see näikse haakuvat Vladimir Putini kõikumalöönud renomeega. Lisaks pensionireformile ja muudele sisemaistele probleemidele on Putini üks suurimaid avantüüre – sõda Ukrainaga – toonud endaga kaasa ka tõsise löögi Venemaa imperiaalsele alusideele. Vankuma on löönud nn Russkii Mir üks alustelgesid – Moskva kui õigeuskliku maailma keskus.
Olles mitte lihtsalt kaotanud Ukraina õigeusu kiriku, vaid muutunud selle suhtes ka nö nooremaks vennaks, kiirustas Vladimir Putin tagasi võtma kasvõi tükikest õigeusklikust hiilgusest. Selleks korraldati visiit Serbiasse, kus Putin isiklikult tuhandete vaimustunud serblaste ja kümnete telekaamerate ees andis panuse suurima õigeusukiriku valmimisse, vajutades kolm mosaiigikillukest selle kiriku hiigel-pannoosse.
Küsitav kasu
Serbia kõrval võib omamoodi mugavuspartneriks nimetada ka Jaapanit. Ei loomulikult pole Venemaa samasuguse positiivse kuvandiga jaapanlaste silmis ning Putini visiit ei tooks endaga kaasa vaimustusest huilgavaid masse. Aga Vladimir Putini ja Jaapani peaministri Shinzō Abe vahel näikse olevat tubli annus positiivset keemiat, mille tõttu Abe peaks olema kõige enam Vladimir Putini kätt surunud valitsujuht maailmas.
Hoolimata sellest on jaapanlastes aga tervikuna kõvasti visadust ning sõjas kaotaud territooriumid jooksevad protokollilise punktina läbi igal kohtumisel. Mida on Jaapanil võita, on ilmselge. Mida oleks aga Venemaal võita, loovutades kasvõi kaks saart neljast?
Oletame et Jaapan oleks valmis investeerima X summa Venemaa majandusse. Kuid kui suur poleks ka see rahakohver, ei kaaluks see üles personaalset reputatsioonikahju Vladimir Putinile. Seetõttu ma ei usu, et ka seekordsed läbirääkimised viiksid Teise Maailmasõja lõppemiseni tingimusel, et Venemaa peaks osa kokkuröövitust tagastama. Rahuläbirääkimised on siin pigem eesmärk omaette, mitte vahend õigluse taastamiseks.
No comments:
Post a Comment