Kas Venemaal leidub poliitikuid?

Tuleb tunnustada Venemaa tajuväänajate oskuslikku tööd. Üsna imetabaselt on nad suutnud kõige muu hulgas tühjaks muuta "poliitiku" mõiste.

Venemaa riiklik poliitiline süsteem on sisuliselt suutnud elimineerida perestroika-järgse pluralistiku poliitiliste ideede võistluse. Ainuke partei, kellel on ette näidata midagigi ideoloogia-sarnast, on kommunistid, kuid reaalsuses pole sellel seltskonnal riigis toimuvale mingit mõju. Parim avalik irvitus nö euroopaliku poliitilise märgisüsteemi üle on mõistagi nn Liberaal-Demokraatlik partei, millel pole midagi pistmist ei ühe ega teisega. Venemaa oma arengutee, eks ole.

Venemaal mõistagi on olemas erinevad poliitikad, alates kultuuri- ja põllumajandus-poliitikast kuni välis-ja julgeolekupoliitikani. Kuid sellega ei tegele mitte poliitikud, vaid ametnikud. Opritšnikud, kui soovite. Inimesed, kes on parasjagu palgal lojaalsuse ja sobivuse tõttu, mitte seepärast et nad on võitnud avatud, võistlevatel ja ausatel valimistel.

Eba-poliitikute edetabel

Parim illustratsioon sellele väitele on eelmise aasta lõpus ilmunud ülevaade "Venemaa 100 mõjukamat poliitikut". No võtame kasvõi kõige tipu: Vladimir Putin, Dmitri Medvedev, Anton Vaino ... eeee ... stop! Missugusest otsast on Anton Vaino poliitik?

Ja edasi läheb asi järjest huvitavamaks. Keda kõike siin poliitikuteks ei nimetata: prokuröre (Tšaika), ärimehi (Rotenberg), vaimulikke (patriarh Kirill) jne.

Jah, nad on kõik võimuvertikaali osad, mutrikesed ühises masinavärgis, omavahel seotud korruptiivsete jms sidemetega. Kuid poliitikud pole nad enamasti mitte. Vähemalt mitte selles märgisüsteemis, mida Läänes kasutatakse. Aga näe, idanaabri meelepetjate kübaratrikk toimib!

Kohaliku tasandi virvendus

Kuid olles öelnud, et tipp-hierarhiasse ei kuulu mitte poliitikud, vaid kollektiivsele Putinile lojaalsed ametnikud, tuleb tõdeda, et nö kohtadel siiski leidub ka poliitikuid. Kohalike omavalitsuste tasandil, selliselt Kremli radariekraanist allapoole jääval tasandil on ajuti ja kohati näha ka poliitikuid, kes vähemalt üritavad pakkuda ka ideoloogilist konkurentsi.

Tõsi küll, see pole ideoloogiline konkurents võimuparteile Ühtne Venemaa. See viimane pole ideoloogiline moodustis,  vaid administratiivne ressurss. Omamoodi võimuvertikaali meeskond, millesse kuulumine tagab juurdepääsu ressurssidele. Seetõttu on kohalikel valimistel näha ka tegelikult tõsist rabelemist - see on konkreetsete inimeste võitus sellesama juurdepääsu eest.

Üleriigilist pilti kopeerib ka kohalik tasand. Näiteks Pihkva oblasti "100 mõjukaima" nimekirja sattusid samamoodi kohaliku hierarhia tipp-tasandi esindajad. Reitingu enda esindajad küll tõdevad, et pilt on lamedamaks muutunud, tasalülitatud: "Kui u 20 aastat tagasi oli pilt kirjum ja nt kuberner oli mõjukuselt kuuendal kohal, siis nüüd on see mõeldamatu"

Poliitika illusioon

Kuid vaatamata sellele on kohtadel olemas ka poliitikuid, kes hea meelega tutvustaks oma alternatiivseid nägemusi sellest, kuidas üles ehitada enda ja oma rahva elu. On liberaale ja isegi libertaane, on rahvuslasi ja isegi šoviniste, on usuvägilasi ja monarhiste, eri masti kommuniste ja sotsiaaldemokraate jne, jne, jne. Aga enamasti on nad nähtamatud, edukalt marginaliseeritud või ise sisepagenduse valinud.

Mis on aga selle loo moraal? Aga see, et kui keegi räägib tõsimeeli valimistulemustest Venemaal ja mitmeparteilisest süsteemist, rääkimata "sõsarparteidest" või koostöölepingutest Venemaa parteidega, siis tasub neile meelde tuletada, et isegi Hiinas ja Põhja-Koreas on formaalselt mitmepartei-süsteem. Ainut et see on tühi nimetaja. Fiktsioon. Suits ja peeglid. Illusioon, mida kasutatakse heausklike "lääne partnerite" lollitamiseks. Ja seesama Lääs on vahel hämmastavalt aldis saada lollitatuks.