Wednesday, August 26, 2020

Milleks relvale kaitseriiv?

Alapealkiri: kas presidendi otsevalimine on halb mõte?

Alustame lihtsast küsimusest. Kas relv on ohu allikas? Nii ja naa. Relv ise reeglina ei tapa ega vigasta. Seda teeb enamasti relva kandja või kasutaja. Mõistagi ei saa välistada mingit viga ka relvas endas. Ohu vähendamiseks on välja mõeldud kaitseriiv. Õppides lugematutest õnnetustest, töötati välja kaitsemehhanism ja kruviti relvale külge.

Järgmine, veidi keerukam küsimus. Kas võim on relv? Nii ja naa. Võimu võib kasutada nii tööriista kui relvana. Võim ise pole ei hea ega halb. Aga ka tööriista saab kasutada relvana, kas pole? Teisitimõtlejate vastu, oma rahva vastu. Või suunata see relv oma grupi- või ärihuvide kaitseks. Selle ohu vähendamiseks on mõistlik ka võimu külge kruvida kaitseriiv.

Kui kogu võimutäius on antud ühe inimese kätte, siis on see väga ohtlik. Valgustatud monarh oleks küll ideaalne valitseja, kuid lugematud õnnetused on näidanud, et tegelikkuses on see ohtlik. Heast valitsejast võib varem või hiljem saada türann. Selleks mõeldi välja kaitsemehhanism. Võimude tasakaalu mehhanism on selle asja nimi.

Aga praegu vaatleme lihtsuse huvides kogu mehhanismist vaid kahte komponenti. President ja parlament. Juhul kui rahvas valib presidenti, on presidendil tugev mandaat. Rahva poolt otse antud mandaat. Kui parlament valib presidenti, on tal nõrk mandaat. Vähem võimu, kui maakeeli öelda.

Pika ajalooga ühiskonnad ja riigid on enamasti pikapeale aru saanud, et võimu tuleb tasakaalustada. Ning et tugeva mandaadiga üks võimukandja on halb mõte. Sest et juhtub õnnetusi. Võimukandja võib minna hulluks. Relva kandmine muudab psüühikat. Võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt. Parlamentaarne kontroll presidendi tegevuse üle võimaldab neid riske maandada. Esindusdemokraatia toimib kaitseriivina sellel relval nimega võim.

Milleks see mõttekäik, küsite? Ilmselt on lihtsalt jälle kätte jõudnud aeg, kus tuleb üle rääkida, miks presidendi otsevalimine on halb mõte. Ajend selleks on Valgevenes toimuv. Ning sellest punguvad etteheited stiilis: „Valgevenel on vähemalt rahva poolt otse valitud president, aga meil?“

Kuna ma olen siiski politoloog, mitte ideoloog, pean muidugi siinkohal tegema möönduse. Otsevalitud president pole automaatselt halb ja kaude valitud ilmtingimata hea.

Parim näide otsevalitud, kuid maailma kõige tagasihoidlikumast presidendist oli Uruguais aastatel 2010 kuni 2015 ametis olnud José Mujica. Ja hetkel maailma kõige autoritaarsem liider Kim Jong-un on valitud kaude, kuid ilmselt ei tule väljaspool Põhja-Koread kuigi paljudel pähe nimetada seda režiimi demokraatiaks.

Jah, ega demokraatlik poliitiline süsteem tervikuna pole kaugeltki mitte ideaalne mudel. Igal mudelil on omad plussid ja miinused. Esindusdemokraatial kui selle selle ühel alavormil on samamoodi puuduseid, eelkõige protseduuride kohmakuse ja mitme-astmelisuse mõttes. Kas see on alati parim, ma ei oska öelda. Efektiivseim ta kindlasti pole. Turvalisem ja autokraatiasse libisemise ohtu vähendav aga küll.

Ega kõigil nendel arutlustel pole iseenesest viga midagi. Ükski riik pole lõpuni valmis, selle ülesehituse üle saab ja peabki arutama. Ainult et selle käigus võiks õppida teiste vigadest ning mõelda, et kas me ikka peaksime võtma relval kaitseriivi küljest ära?

Ettepanek muuta president otse valitavaks kõlab minu jaoks nagu ettepanek eemaldada tulirevalt kaitseriiv. Eemaldada see mehhanism, mis vähendab ohtu et võimust hullunud president pöörab võimurelva oma rahva vastu.
---
helifailina saab sama asja kuulda siit
---
pilt võetud siit

Saturday, August 22, 2020

Valgevene kolm stsenaariumit

Võtame alustuseks ühe üsna lihtsa lähtepunkti: Valgevene praegune president Aleksandr Lukašenka lahkub ametist. Nüüd või hiljem, vabatahtlikult või mitte, tervislikel või poliitilistel põhjustel. Vahet pole, ükskord ta lahkub nii ehk naa.

Mis saab edasi? Väga laia pintsliga tõmmates saab maalida kolm stsenaariumit.

Esiteks. Võimule tuleb Lukašenka 2.0. Ehk siis keegi teine, kes aga üritab jätkata võimalikult väheste muudatustega. Mõistagi väikeseid kosmeetilis-poliitilisi muudatusi teeb kes iganes järgmine nii ehk naa, aga laias laastus jääb Valgevene edasi kõlkuma kahe valiku piirimail, Venemaa ja Euroopa vahel.

Senine majandusmudel pole küll ilma Venemaa massiivse subsideerimiseta võimalik, kuid selle stsenaariumi modelleerimisel oletame, et Venemaad see olukord ka laias laastus rahuldab. Säilub vasall-riik, mida saab alati esitada kui tõendit iseenda atraktiivsuse kohta. Säilub võimalus jätkata „business-as-usual“ sehkendamist ja sahkerdamist, kasutades naabri paiknemist nö hallis tsoonis.

Selle versiooni pluss on stabiilsus. Niigi kiiruga ja raksudes muutuva maailma jaoks on see pigem kergendus, et pole vaja jälle ühe jamaga tegeleda. Miinuseks on seesama stabiilsus ja valgevene rahva kurb saatus, kes peavad jätkama elamist samasuguses absurdihõnguses sotsrealismis.

Teiseks. Valgevene pöördub otsustavalt Läände. Raiub läbi kõik sidemed, mis hoiavad teda Venemaa küljes, kõik need ammu sisutühjad, kuid kõlavad projektid nimega „liitriik“, „SRÜ“, „ODKB“ jne. Hakkab oma majanduslikku ja poliitilist mudelit radikaalselt ümber muutma, sihiga saada kunagi klubikõlbulikuks EL ja NATO jaoks.

Senine majandusmudel kukub kolksuga kokku. Ühismajandid ja suurtööstused lagunevad, sest säärast ebaefektiivsust ja idanaabrist sõltuvat masinavärki ei suuda keegi käigus hoida. Haihtub õhku suhteline sotsiaal-majanduslik stabiilsus, kiirelt kasvab ebavõrdsus, õiguslik süsteem jookseb mõneks ajaks käginal kokku. Võimalikud läänepoolsed abimeetmed saabuvad alati hiljem kui neid oodatakse, äkiline arusaam sellest, et elu tuleb kiirelt ümber korraldada saabub aga kohe.

Stsenaariumi plussiks on perspektiiv muutuda nö normaalseks turumajanduslikuks õigusriigiks. Kauge ja ähmane, kuid siiski perspektiiv. Miinuseks aga kosmilistes kogustes negatiivseid emotsioone, pettumusi ja riigist lahkumisi. Seda valitsust hakatakse hiljem vihkama ja Lukašenka-aega ülistama.

Kolmandaks. Valgevene pöördub itta. Võimalik et säilitab formaalse iseseisvuse, kuid seda umbes Abhaasia ja Lõuna-Osseetia vahepealsel tasemel. Formaalse presidendiameti võtab üle käpiknukk, kellele Kremli käsi ulatub mitte neerudeni, vaid keelepaelteni välja.

Majandusmudel vajub samuti kokku. Mitte küll nii kõlava raginaga kui teise versiooni korral, kuid ikkagi. Kõik olulisem võetakse üle Venemaa kapitali poolt ning see on – oh üllatust – üsna küüniline ja ratsionaalne. Osa tööstusest viiakse riigist välja, osal lastakse edukalt välja surra. Tõsi küll, see toimub lohutava-õigustava poliitilise sousti all, et „kõike tehakse rahva jaoks ja nimel“.

Mudeli plussiks on küll üsna pisike, kuid siiski illusioon stabiilsusest. Miinuseid on aga ohtralt alates iseseisvuse kaotamisest kuni pettumiseni kõiges: „Kas me siis seda tahtsime?“

Nüüd aga astume Valgevenest tagasi koju. Noh näiteks välisministeeriumi jahedatesse koridoridesse. Või siis Riigikogu katakombidesse ja kabinettidesse. Ja mõtleme veidi selle üle, et missuguse stsenaariumi võimestamine on meie endi riiklikes huvides? Ja siis lisaks, et missuguseid riske ja kohustusi me endale seeläbi võtame. On ju mille üle mõelda, kas ei?

---
lugu ilmus siin, samas tehtud ka kuvatõmmis 

Tuesday, August 18, 2020

Mitte-tunnustamisest ja toetamisest

Kuku Raadio küsis (Vallo Kelmsaar isikus), mina vastasin. Siin kirjas minu esmased vastuse-toorikud, tegelikult tuli jutt veidi pikem ja põhjalikum
---

Mida võiks Valgevene arengutes muuta asjaolu, et mitmed riigid ei tunnusta valimistulemusi?

Sellel mittetunnustamise mõjul võib eraldada kolme kihti.

Esiteks kas ja kuivõrd see mõjutab Lukašenka enda meelt ja mõtteid – arvan et mitte kuigipalju, ta tunneb ennast hetkel reedetuna ja nurka aetuna. Tema mätta otsast vaadatuna ei ole tema ju milleski süüdi – tema tegi kõike ju nii nagu tavaliselt, aga olge lahke, miskipärast see enam ei sobi teistele!

Teiseks kas ja kuivõrd mõjutab Valgevene rahvast, seda osa kes on tulnud tänavatele? Neile mõjub see kindlasti julgustavalt, et „näe, me ajame õiget asja“

Ja kolmas, mis on ilmselt kõige olulisem – kuidas see mõjutab Valgevene eliite, kuni miilitsa ja eriüksuste ülemateni välja? Kui nemad tajuvad, et Lukašenka toetamine on muutunud mõtetuks ja võib endaga kaasa tuua hiljem nö kaotaja ja veelgi hullem, süüdlase poole jäämist, siis see võib tõmmata Lukašenka alt sellegi vaiba, millel ta seisab.

Milline on relvakonflikti võimalikkus Valgevenes?

Vaadates seda, kui hoolivalt ja hoolitsevalt on rahvas seni käitunud: isegi istepinkide peale ronides kingad jalast võtnud, rääkimata sellest et ühtegi akent pole purustatud, võib oletada et relvakonflikt võidakse selle pildi peale ainult kunstlikult maalida. St ei saa välistada olukorda, kus protesteerijate poolt hakatakse tulistama nö tundmatute inimeste poolt ja siis sellele vastavad juba mundrikandjad

EV valitsus otsustas toetada Valgevene kodanikuühiskonda, kui mõjukas see üldse on?

Selle toetamisega tuleb olla äärmiselt ettevaatlik, et mitte kahjustada neid, keda me tahame toetada. Säärane tegevus peab olema väga läbimõeldud ja läbipaistev, et seda ei saaks hiljem kasutada nendesamade eesmärkide diskrediteerimiseks, mille poolt me oleme otsustanud olla.

Kodanikuühiskonnal on Vagevenes aga väga erimoodi seisund. Ma tõepoolest ei tea, kas ja kuivõrd mõjukas on kodanikuühenduste roll riigis sees, kuid see on väga tuge riigist väljas. Valgevene eripära on see, et enamik aktiivseid kodanikke on pidanud riigist lahkuma ning saavad seda tegevust jätkata naaberriikides, teisel pool piiri. Kuna aga see tegevus toimub justnimelt otse kõrval, siis saavad nad väga edukalt töötada oma kodupublikuga. Nii et suur osa Valgevene kodanikuühiskonnas töötab nö paguluses või eksiilis.
---
kogu intervjuud saab kuulata siit
---
pilt võetud siit

Valgevene rahutustest Vikerraadios ja TV3's

Esmakordselt juhtus nii, et minu koduaias oli korraga kaks intervjuusoovijat: TV3 (Tarmo Michelson kaameraga) ja Vikerraadio (Mirko Ojakivi mikrofoniga). Telepilti saab vaadata siit (samast ka kuvatõmmis), raadiolugu saab kuulata siit (sama vestluse üleskirjutus allpool lisatud.

----

Nädalavahetusel toimusid üle Valgevene suured meelavaldused. Meelt avaldati nii praeguse režiimi toetamiseks, aga suuremaarvulised olid need meelavaldused, kus nõuti uusi ja ausaid valimisi ja presidendi lahkumist. Lisaks andis siis nädalavahetusel kõneainet ka Venemaa presidendi Putini ja Valgevene liidri Aleksandr Lukašenko telefonivestlus. Kremli pressiteenistust tsiteerides, siis on Venemaa ja Valgevene liider veendunud, et Valgevenes presidendivalimiste järel tekkinud probleemid lahenevad peatselt.

Mida Lukašenko Putinilt soovib ja mida Putin Lukašenkolt võiks tahta, sellest nüüd räägime. Tere, politoloog Karmo Tüür. See oli iseenesest oodatav, et kui Lukašenkol asjad piisavalt kiiresti kontrolli alla ei saa, pöördub ta Kremli poole või siiski, midagi on pildil valesti?

Kõigepealt rahva poole, sest ta loeb ennast ja rahvast üheks. Seejärel aga, tajudes et teda reedetakse, Putini poole – ega tal väga palju muid variante jäänud pole

Teoreetiliselt oleks muidugi veel kaks varianti. Esimene riigimehelik – astuda tagasi, võttes vastutuse toimuva eest. Teine – minna pagendusse, jättes kogu vastutuse teiste kanda.

Kes kontrollib praegu Valgevenet? Kas armee, miilits, eriüksused, on need Lukašenko kontrolli all?

Kontroll, nagu ka turvalisus, on alati illusioon. Küsimus pole kunagi „kas“, vaid „mil määral“. Sõjaväeliste käsuahelate puhul ei peaks selliseid küsimusi kunagi tekkima, aga ajalugu teab küllalt nii neid näiteid, kui sõjaväelased ise on kontrolli enda kätte võtnud; kui ka näiteid, kui sõjavägi on jäänud kasarmutesse, lastes poliitilistel protsessidel omasoodu minna.

Oskan vastata vaid nii, et mida väiksem riik, seda raskem on sõjaväel minna rahva vastu. Valgevene on siiski väike riik.

Samas, kas Lukašenko saab kindel olla, et kui Venemaa teda enam ei toeta, siis armee ja muu mainitu temaga on. Venemaa armeel on ju üsna tihedad sidemed Valgevene armeega. Küsimus on selles, kelle sõna maksab.

Valgevene armeed ja eriti selle ladvikut on hoolega puhastatud. Olulisematest kohtadest on vähemalt üritatud kõrvale puksida need, kes on väljaõppe saanud Venemaa sõjakoolides ning seetõttu omavad tihedaid sidemeid. Samas on aga kindlasti teine pool tööd teinud, et need sidemed säiliks, ehk ainult veidi varjatumal kujul.

Juhul kui küsimus on püstitatud selle mõttega, et kas samade kasarmute ja meeste kohal võib homme lehvida teine lipp nagu Krimmis, siis 100% välistada ei saa, kuid tõenäosus on palju väiksem.

Lukašenko püüab sõjaga hirmutades oma rahvast praegu kontrolli alla saada või siis neis segadust tekitada. Eile teatas avalikul ta avalikul esinemisel, et NATO koondab Valgevene piiri lähedusse vägesid. Ta väitis, et NATO tankid ja lennukid on Valgevene piiridest 15 minuti kaugusel. „NATO väed roomavad meie väravate lähistel. Leedu, Läti, Poola ja kahjuks ka meie vennalik Ukraina ning selle valitsus nõuavad meilt uute valimiste korraldamist. Kui me järgiksime nende korraldusi, väljuks olukord kontrolli alt," ütles Lukašenko kõnes oma toetajatele Iseseisvuse väljakul. Kas ta see võib olla samm eriolukorra väljakuulutamiseks ja sõjaväe tänavatele toomiseks?

NATOga hirmutamine on kõikide valimiste eel kõlanud retoorika, kuid seekord on asi tõepoolest teistmoodi – see retoorika kõlab valimiste järel. Kas see võib viidata erakorralise olukorra väljakuulutamisele? Jah võib, kuid oletan et see äärmuslik instrument võetakse kasutusele juhul kui Venemaa väed on juba sees ning on vaja vaid korraldada viimane provokatsioon selle võtte legitimeerimiseks.

Rahumeelne võimu üleminek Valgevenes on võimalik üksnes siis, kui seda soovib Putin või on veel teisigi variante?

Rahumeelne üleminek on võimalik ka siis, kui Putin seda ei soovi. Selles mõttes ei tasu omistada Putinile ka üli-inimlikke võimeid kontrollida kõiki ja kõike. Kordan, et on olemas ka variant, et Lukašenka ise teatab oma tagasiastumisest, olgu siis kasvõi järjekordse insuldi tõttu. Ta on küll öelnud, et „oma riiki ma kellelegi ära ei anna“, aga looduse vastu ei saa keegi.

Kas pigem kiire lõpplahendus või jääb Valgevene meie uudisteemadesse veel väga pikaks ajaks?

Kiire lõpplahendus eeldab vägivalda, poliitilised lahendused kiirelt ei sünni. Olen seda varem öelnud ja kordan: minu ennustus on, et järgmistele korralistele presidendivalimistele Lukašenka kandidatuuri üles ei seata.

Monday, August 17, 2020

Diktaator, keda tunti kui „bat’ka“

Valgevene presidenti tunti kunagi „bat’ka“ ehk „isake“ nime all. See aeg on läbi ja juba ammu. Sellest peavad aru saama kõik, seal hulgas ka Aleksandr Lukašenka ise.

Toonane kuvand Valgevene presidendist oli kui tõelisest rahvamehest. Pisut veidrate maneeridega ja kentsakate väljaütlemistega, kuid siiski üdini oma ja hoolitsev. Mida maksab ainuüksi: „ma luban, et aastavahetuseks on iga valgevenelase laual normaalsed, inimlikud munad“ (нормальные человеческие яйца – v.k.)

Ka rahvusvahelise mehena hiilgas Lukašenka oma kummaliste kommetega. Tuttav diplomaat meenutas, kuidas ühel vastuvõtul tutvustati Lukašenkale Jaapani suursaadikut naaberriigis. Hiiglasliku kämblaga väikese jaapanlase kätt muljudes viskas Lukašenka nalja: „Jaa, käisin korra Jaapanis, siis mulle seal küll süüa ei antud“, pidades silmas endale harjumuspäraste roogade puudumist.

Tööliste isand

Neid kummalisi tsitaate ja juhtumeid võiks lauale tõsta lõputult, kuid see viiks meid eemale selle loo põhiteesist. Kunagi oma rahva poolt armastatud riigipeast on saanud türann ja diktaator, kelle lahkumist soovivad ka tema kunagise toetuse põhituumik – suurettevõtete töölised.

Lukašenka enda poolt loodud ja armastatud kuvand endast ja oma riigist oli nõukogude-nostalgiline. Valgevene üritas väga olla jätkuvalt tööliste ja kolhoosnike riik. Iga hinna eest säilitati aegunud, kuid südamele armsaid suur-ettevõtteid, tehaseid ja kolhoose. Kõiki neid käis Lukašenka isiklikult üle vaatamas, töölistega rääkimas ja ülemustele peapesu tegemas. See oli tema üks armastatumaid enese-kehtestamise võtteid – korraldada telekaamerate ees karistamisi, kus siis süüdlased pea norus kuulasid ja oma koha eest värisesid.

Nüüd on aga seesama toetajaskond tänavatel, nõudes Lukašenka lahkumist. Ning mitte lihtsalt linnanoored, kes on muud maailma näinud ning end internetist nö kahjulikke ideid täis imenud. Tänavatele tulevad nendesamade presidendi poolt hoitud ja poputatud suurte tehaste töölised, seljas ettevõtte logodega roobad ja peas oranžid kiivrid. See on hääl, mida Lukašenka ei saa eirata. Nende kohta ei saa öelda, et tegu on kuskil Tšehhis või mujal Poolas koolitatud mässu-õhutajatega.

Soorahva muutumine

Ausalt öeldes on see tõepoolest hämmastav, mis on toimunud Valgevene rahvaga. Soorahvas, nagu nad ise ennast tunnetavad. Nende nägemuses on üle Valgevene kogu aeg sõitnud võõrad sõjavankrid. Ja iga kord on valgevenelased varjunud soodesse, oodates kuni jama läbi saab. Nad ei soovi jama, nad ei sekku, vaid on leplikud ja valmis ära ootama.

Nüüd on aga seesama soorahvas tulnud tänavatele ja väljakutele ning nõuab muudatusi. Tõsi küll, teeb ka seda oma leebel moel, valgete riiete, lintide, lillede ja kallistustega. Millele võim vastab aga musta vägivallaga. Mustades kosmonaudimundrites ja mustade kumminuiadega vehkides, pekstes ja piinates. Selles kõiges on sellist teatraalsust ja dramaatikat, et kui siit mõnda filmi ei sünni, siis oleks midagi väga valesti.

Kõiges selles pole ju midagi uut päikese all. Armastatud kuningast saab aja jooksul usurpaator, ennast asendamatuna nägev diktaator, kes ei oska ja ei taha muuta enda käe järgi sisse seatud korda. Kaotades rahva armastuse, tajub ta seda reetmisena, mis peab tulema väljastpoolt, sest oma rahvas ju armastab teda! Mäss tuleb maha suruda, häda korral selleks kasvõi mujalt abi kutsudes. Ainult et nii sees kui väljas saadakse asjast üsna ühtemoodi aru – see oleks panustamine löödud kaardile.

Mis on siis kogu loo moraal? Demokraatlike ventiilide kinnitoppimine viib ülerõhuni võimu aurukatlas. Muudatused on üsna paratamatud. Ja mis ehk peamine – jätame kõik koos meelde, et Aleksandr Lukašenkat ei nimetata enam ammu kodumaal „bat’kaks“, ärme teeme seda ka meie!
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit

Friday, August 14, 2020

Valgevene valimiste tulemustest

Milline on EL-i mänguruum ja mõjutusvahendid Valgevene režiimi ohjeldamisel? Kas on üldse sisulisi valikuid?

Esiteks on Lääne instrumentaariumis olemas sanktsioonide tööriistad, mis on alati kasutatavad, kuid toimivad alles pikas perspektiivis.

Lühemas perspektiivis aga peaks Lääne riikide ja ühiskondade sõnum olema ühene ja selge: me ei tunnusta möödunud pühapäeval toimunud valimisfarsi ametlikke tulemusi ja toetame vajadusel uute, vabade valimiste korraldamist. Ilmtingimata peab see kaasnema nõudega lubada valimistele rahvusvahelised vaatlejad.

Teisalt peaks väga selgelt vältima nö etteütlemist, et kes või mis oleks õige valik järgmistel valimistel. Olulised peavad meie jaoks olema protseduurid, mitte persoonid.


Millisena paistavad edasised arengud, milline Venemaa huvi?

Venemaa puhul on asi teistpidi, neid ei huvita protseduurid, vaid persoonid. Kremli huvi on selge ja lihtne – kui ta ei suuda protsessi peatada, soovib ta seda juhtida. Saavutada seda, et järgmisena saaks ükskõik mis moel võimule Moskvale sobiv kandidaat, kes on Lukašenkast leplikum.
---
uudislõik järelvaadatav siit, samast tehtud ka kuvatõmmis

Wednesday, August 12, 2020

Venemaa ja vaktsiin

Putin teatas eile meedias, et Venemaa registeeris maailmas esimesena koroonavaktsiini. Miks see on Putini jaoks nii oluline, et tema riik loob esimesena vaktsiini?

Autoritaarsete režiimide eripära on see, et autokraadi jaoks on kõige olulisem tema ülima suutlikkuse kuvand. Ta peab suutma mitte ainult kõrvaldama oma vaenlasi, vaid ohjeldama ka loodusjõude, lendama koos kurgedega ja ratsutama karu seljas. See on selles mõttes väga edukas info-operatsioon, et paneb kindlasti ka meil siin mõnegi mehe ohkama: „vot see Putin on ikka kõva mees, temal on juba ka vaktsiin olemas, aga mis meil siin!“

Mida arvata sellest, et Putin lasi oma tütrel osaleda katses ja rääkis sellest laialt meedias. Mis võis olla selle eesmärk?

Ausalt öeldes on see väga kummaline, sest tavaliselt ei räägi Putin oma pereliikmetest. Tundub, et ka see on osa samast info-op’ist stiilis: „mitte miski pole liiga suur hind minu rahva heaoleku nimel“

Kuivõrd tõenäoline on, et Putin on olnud valmis selle vaktsiini nimel üle sõitma inimõigustest, ehk kasutama inimesi (sõdureid) katsejänestena?

Paraku pole ma sellele küsimusele kompetentne vastama, et kas sõjaväelaste kasutamine sellisel eesmärgil on kuidagi kooskõlas inimõigustega või mitte.

Kuivõrd usaldusväärne see vaktsiin olla võiks? Kui tõenäoline on, et meile pole räägitud sellest vaktsiinist kogu tõde - nii selle kõrvalmõjude kui efektiivsuse kohta?

Autoritaarsetest riikidest, olgu see siis Venemaa, Valgevene või minu poolest Hiina, ei usaldaks ma muud ametlikku infot peale ilmateate.
---
uudislõiku saab vaadata siit, samast tehtud ka kuvatõmmis

Tuesday, August 11, 2020

Võimatu (?) stsenaarium Valgevene jaoks

Lubage mul teha ennast naeruväärseks, pakkudes välja ühe võimatuseni võimaliku stsenaariumi Valgevene kohta.

1- Lähtepunktiks on see, et Venemaa ei saa endale lubada Valgevene presidendi langemist tänava survel ja võimu minemist endale sobimatu inimese kätte.  

2- Nähes et Lukašenka võimu ülal hoidvad jõu- ja propamehhanismid hakkavad mõranema, on Venemaal mõistlikum Lukašenka ise maha võtta. Või siis korraldada nii, et Lukašenkal ei jää muud võimalust kui pageda Venemaale. Selle jaoks piisab „rahva relvastumisest“ ehk siis teravmoonaga tulevahetusest piisavalt olulistes kohtades ja määral.

3- Seejärel korraldatakse ... ei, mitte liitumis-referendum, vaid presidendivalimiste uus voor. Eelmise vooru tulemus tühistatakse (Valgevene valimiskomisjoni või mingi kohtu vms poolt), kuulutatakse välja uus. Võidab Svetalana Tihanovskaja, kes kuulutab omakorda välja järgmised valimised ja amnestia. Järgmistel võidab Moskvale sobiv inimene (nt Viktar Babaryka).

4- Venemaa on saavutanud oma eesmärgi. Lukašenka on asendatud endale kuulekama inimesega, samas on Valgevene rahvas rahul ja ka Lääs aplodeerib. Vabad valimised ju ikkagi.

Nüüd palun hakata seda mõttekäiku ümber lükkama. Kui see kuidagi asjale kaasa aitab, siis koos selgitustega, kui ebakompetentne ma personaalselt olen.
---
pilt võetud siit

Monday, August 10, 2020

Kolm korda Valgevenest

Alustuseks soovis Kuku raadio rääkida pühapäevaste valimiste tulemustes. Need joonistati täpselt selliseks, nagu oli vaja "stabiilsuse" kuvandi kinnistamiseks - Lukašenka tulemused on alati olnud u 85-90% osalus ja 75-80% poolthääli.

Tulemus on aga vastupidine, mitte stabiilsus, vaid enneolematu ulatusega protestid. Asi selles, et seekord polnud nö "kõigest" paarikümne protsendi jagu ilustamisega, vaid vähemalt kahekordse juurdevaletamisega. Häälte- ja lootusvargusega.

Kuulata saab saatelõiku siit.

---

Teiseks ärkas venekeelne Aktuaalne Kaamera ja soovis, et räägiksin neile sama jutu vene keeles, mille olin juba pühapäeva õhtul eestikeelsele esitanud. Mis seal ikka, sai tehtud.

Vaadata saab siit, samast tegin ka kuvatõmmise.

---

Kolmandaks TV3 seitsmesed uudised. Siin oli minu peamine sõnum: "See, mis hakkab toimuma Valgevenes, sõltub suurel määral ka meist"

Vaadata saab siit.

Sunday, August 9, 2020

Lukašenka on "võitnud", mis saab edasi?

Mis saab edasi?

Selle küsimuse saab jagada laias laastus neljaks

Esiteks – mida teeb edasi praegune Valgevene režiim. Mõnes mõttes on nende jaoks tegemist standartse olukorraga, on valimised, millele järgnevad protestid. Võimud on selleks enam-vähem valmis, jõustruktuurid on viidud valmisolekusse, nö vastalisi arreteeritakse julmalt. Tõenäoliselt on nende ootused ka üsna samad mis varasematel kordadel – rahvas mässab veidi, kuni ära väsib.

Teiseks – mida teeb Valgevene rahvas. Siin on olukord võrreldes varasemate valimiste ja protestidega muutunud. Rahva valmisolek tulla tänavatele ja protestida on kordades tõusnud. Muutunud on ka see, et protestile on tekkinud ühine nägu ja nimi – Svetlana Tihanovskaja. Võim pidas ja peab seda siiani nii nõrgaks kandidaadiks, et otsustas teda isegi mitte kinni panna. Asjaolude sunnil presidendikandidaadiks osutunud Tihanovskaja on rahvale aga pakkunud lootuse, mida on raske maha suruda.

Kolmandaks – mida teeb Venemaa? Siin on olukord veelgi enam muutunud. Ühest küljest on esmakordselt valimised toimumas ilma Venemaa toetuseta ja veelgi enam – kaks riiki on omavahel konkreetses tülis. Lukašenka ehitas esmakordselt oma kampaania üles Venemaa vastasusele. Kuid samas ei saa Venemaa lubada, et president langeb tänavale tulnud rahva survel. Väga suure tõenäosusega on Venemaa valmis sekkuma, kui asi peaks minema kriitiliseks.

Neljandaks – mida teeb Lääs tervikuna ja mh ka Eesti eraldivõetuna? Kuna on oodata varasemast tulisemat protesti ja veelgi jõulisemat mahasurumist, siis peaksime me olema valmis sisse seadma uusi sanktsioone.
---
kogu uudislõiku näeb siit, samast tehtud kuvatõmmis