Alustame lihtsast küsimusest. Kas relv on ohu allikas? Nii ja naa. Relv ise reeglina ei tapa ega vigasta. Seda teeb enamasti relva kandja või kasutaja. Mõistagi ei saa välistada mingit viga ka relvas endas. Ohu vähendamiseks on välja mõeldud kaitseriiv. Õppides lugematutest õnnetustest, töötati välja kaitsemehhanism ja kruviti relvale külge.
Järgmine, veidi keerukam küsimus. Kas võim on relv? Nii ja naa. Võimu võib kasutada nii tööriista kui relvana. Võim ise pole ei hea ega halb. Aga ka tööriista saab kasutada relvana, kas pole? Teisitimõtlejate vastu, oma rahva vastu. Või suunata see relv oma grupi- või ärihuvide kaitseks. Selle ohu vähendamiseks on mõistlik ka võimu külge kruvida kaitseriiv.
Kui kogu võimutäius on antud ühe inimese kätte, siis on see väga ohtlik. Valgustatud monarh oleks küll ideaalne valitseja, kuid lugematud õnnetused on näidanud, et tegelikkuses on see ohtlik. Heast valitsejast võib varem või hiljem saada türann. Selleks mõeldi välja kaitsemehhanism. Võimude tasakaalu mehhanism on selle asja nimi.
Aga praegu vaatleme lihtsuse huvides kogu mehhanismist vaid kahte komponenti. President ja parlament. Juhul kui rahvas valib presidenti, on presidendil tugev mandaat. Rahva poolt otse antud mandaat. Kui parlament valib presidenti, on tal nõrk mandaat. Vähem võimu, kui maakeeli öelda.
Pika ajalooga ühiskonnad ja riigid on enamasti pikapeale aru saanud, et võimu tuleb tasakaalustada. Ning et tugeva mandaadiga üks võimukandja on halb mõte. Sest et juhtub õnnetusi. Võimukandja võib minna hulluks. Relva kandmine muudab psüühikat. Võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt. Parlamentaarne kontroll presidendi tegevuse üle võimaldab neid riske maandada. Esindusdemokraatia toimib kaitseriivina sellel relval nimega võim.
Milleks see mõttekäik, küsite? Ilmselt on lihtsalt jälle kätte jõudnud aeg, kus tuleb üle rääkida, miks presidendi otsevalimine on halb mõte. Ajend selleks on Valgevenes toimuv. Ning sellest punguvad etteheited stiilis: „Valgevenel on vähemalt rahva poolt otse valitud president, aga meil?“
Kuna ma olen siiski politoloog, mitte ideoloog, pean muidugi siinkohal tegema möönduse. Otsevalitud president pole automaatselt halb ja kaude valitud ilmtingimata hea.
Parim näide otsevalitud, kuid maailma kõige tagasihoidlikumast presidendist oli Uruguais aastatel 2010 kuni 2015 ametis olnud José Mujica. Ja hetkel maailma kõige autoritaarsem liider Kim Jong-un on valitud kaude, kuid ilmselt ei tule väljaspool Põhja-Koread kuigi paljudel pähe nimetada seda režiimi demokraatiaks.
Jah, ega demokraatlik poliitiline süsteem tervikuna pole kaugeltki mitte ideaalne mudel. Igal mudelil on omad plussid ja miinused. Esindusdemokraatial kui selle selle ühel alavormil on samamoodi puuduseid, eelkõige protseduuride kohmakuse ja mitme-astmelisuse mõttes. Kas see on alati parim, ma ei oska öelda. Efektiivseim ta kindlasti pole. Turvalisem ja autokraatiasse libisemise ohtu vähendav aga küll.
Ega kõigil nendel arutlustel pole iseenesest viga midagi. Ükski riik pole lõpuni valmis, selle ülesehituse üle saab ja peabki arutama. Ainult et selle käigus võiks õppida teiste vigadest ning mõelda, et kas me ikka peaksime võtma relval kaitseriivi küljest ära?
Ettepanek muuta president otse valitavaks kõlab minu jaoks nagu ettepanek eemaldada tulirevalt kaitseriiv. Eemaldada see mehhanism, mis vähendab ohtu et võimust hullunud president pöörab võimurelva oma rahva vastu.
---
helifailina saab sama asja kuulda siit
---
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment