Diktaator, keda tunti kui „bat’ka“

Valgevene presidenti tunti kunagi „bat’ka“ ehk „isake“ nime all. See aeg on läbi ja juba ammu. Sellest peavad aru saama kõik, seal hulgas ka Aleksandr Lukašenka ise.

Toonane kuvand Valgevene presidendist oli kui tõelisest rahvamehest. Pisut veidrate maneeridega ja kentsakate väljaütlemistega, kuid siiski üdini oma ja hoolitsev. Mida maksab ainuüksi: „ma luban, et aastavahetuseks on iga valgevenelase laual normaalsed, inimlikud munad“ (нормальные человеческие яйца – v.k.)

Ka rahvusvahelise mehena hiilgas Lukašenka oma kummaliste kommetega. Tuttav diplomaat meenutas, kuidas ühel vastuvõtul tutvustati Lukašenkale Jaapani suursaadikut naaberriigis. Hiiglasliku kämblaga väikese jaapanlase kätt muljudes viskas Lukašenka nalja: „Jaa, käisin korra Jaapanis, siis mulle seal küll süüa ei antud“, pidades silmas endale harjumuspäraste roogade puudumist.

Tööliste isand

Neid kummalisi tsitaate ja juhtumeid võiks lauale tõsta lõputult, kuid see viiks meid eemale selle loo põhiteesist. Kunagi oma rahva poolt armastatud riigipeast on saanud türann ja diktaator, kelle lahkumist soovivad ka tema kunagise toetuse põhituumik – suurettevõtete töölised.

Lukašenka enda poolt loodud ja armastatud kuvand endast ja oma riigist oli nõukogude-nostalgiline. Valgevene üritas väga olla jätkuvalt tööliste ja kolhoosnike riik. Iga hinna eest säilitati aegunud, kuid südamele armsaid suur-ettevõtteid, tehaseid ja kolhoose. Kõiki neid käis Lukašenka isiklikult üle vaatamas, töölistega rääkimas ja ülemustele peapesu tegemas. See oli tema üks armastatumaid enese-kehtestamise võtteid – korraldada telekaamerate ees karistamisi, kus siis süüdlased pea norus kuulasid ja oma koha eest värisesid.

Nüüd on aga seesama toetajaskond tänavatel, nõudes Lukašenka lahkumist. Ning mitte lihtsalt linnanoored, kes on muud maailma näinud ning end internetist nö kahjulikke ideid täis imenud. Tänavatele tulevad nendesamade presidendi poolt hoitud ja poputatud suurte tehaste töölised, seljas ettevõtte logodega roobad ja peas oranžid kiivrid. See on hääl, mida Lukašenka ei saa eirata. Nende kohta ei saa öelda, et tegu on kuskil Tšehhis või mujal Poolas koolitatud mässu-õhutajatega.

Soorahva muutumine

Ausalt öeldes on see tõepoolest hämmastav, mis on toimunud Valgevene rahvaga. Soorahvas, nagu nad ise ennast tunnetavad. Nende nägemuses on üle Valgevene kogu aeg sõitnud võõrad sõjavankrid. Ja iga kord on valgevenelased varjunud soodesse, oodates kuni jama läbi saab. Nad ei soovi jama, nad ei sekku, vaid on leplikud ja valmis ära ootama.

Nüüd on aga seesama soorahvas tulnud tänavatele ja väljakutele ning nõuab muudatusi. Tõsi küll, teeb ka seda oma leebel moel, valgete riiete, lintide, lillede ja kallistustega. Millele võim vastab aga musta vägivallaga. Mustades kosmonaudimundrites ja mustade kumminuiadega vehkides, pekstes ja piinates. Selles kõiges on sellist teatraalsust ja dramaatikat, et kui siit mõnda filmi ei sünni, siis oleks midagi väga valesti.

Kõiges selles pole ju midagi uut päikese all. Armastatud kuningast saab aja jooksul usurpaator, ennast asendamatuna nägev diktaator, kes ei oska ja ei taha muuta enda käe järgi sisse seatud korda. Kaotades rahva armastuse, tajub ta seda reetmisena, mis peab tulema väljastpoolt, sest oma rahvas ju armastab teda! Mäss tuleb maha suruda, häda korral selleks kasvõi mujalt abi kutsudes. Ainult et nii sees kui väljas saadakse asjast üsna ühtemoodi aru – see oleks panustamine löödud kaardile.

Mis on siis kogu loo moraal? Demokraatlike ventiilide kinnitoppimine viib ülerõhuni võimu aurukatlas. Muudatused on üsna paratamatud. Ja mis ehk peamine – jätame kõik koos meelde, et Aleksandr Lukašenkat ei nimetata enam ammu kodumaal „bat’kaks“, ärme teeme seda ka meie!

---

lugu ilmus siin

---

pilt võetud siit