Selle küsimuse saab jagada laias laastus neljaks
Esiteks – mida teeb edasi praegune Valgevene režiim. Mõnes mõttes on nende jaoks tegemist standartse olukorraga, on valimised, millele järgnevad protestid. Võimud on selleks enam-vähem valmis, jõustruktuurid on viidud valmisolekusse, nö vastalisi arreteeritakse julmalt. Tõenäoliselt on nende ootused ka üsna samad mis varasematel kordadel – rahvas mässab veidi, kuni ära väsib.
Teiseks – mida teeb Valgevene rahvas. Siin on olukord võrreldes varasemate valimiste ja protestidega muutunud. Rahva valmisolek tulla tänavatele ja protestida on kordades tõusnud. Muutunud on ka see, et protestile on tekkinud ühine nägu ja nimi – Svetlana Tihanovskaja. Võim pidas ja peab seda siiani nii nõrgaks kandidaadiks, et otsustas teda isegi mitte kinni panna. Asjaolude sunnil presidendikandidaadiks osutunud Tihanovskaja on rahvale aga pakkunud lootuse, mida on raske maha suruda.
Kolmandaks – mida teeb Venemaa? Siin on olukord veelgi enam muutunud. Ühest küljest on esmakordselt valimised toimumas ilma Venemaa toetuseta ja veelgi enam – kaks riiki on omavahel konkreetses tülis. Lukašenka ehitas esmakordselt oma kampaania üles Venemaa vastasusele. Kuid samas ei saa Venemaa lubada, et president langeb tänavale tulnud rahva survel. Väga suure tõenäosusega on Venemaa valmis sekkuma, kui asi peaks minema kriitiliseks.
Neljandaks – mida teeb Lääs tervikuna ja mh ka Eesti eraldivõetuna? Kuna on oodata varasemast tulisemat protesti ja veelgi jõulisemat mahasurumist, siis peaksime me olema valmis sisse seadma uusi sanktsioone.
---
kogu uudislõiku näeb siit, samast tehtud kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment