Valgevene kolm stsenaariumit

Võtame alustuseks ühe üsna lihtsa lähtepunkti: Valgevene praegune president Aleksandr Lukašenka lahkub ametist. Nüüd või hiljem, vabatahtlikult või mitte, tervislikel või poliitilistel põhjustel. Vahet pole, ükskord ta lahkub nii ehk naa.

Mis saab edasi? Väga laia pintsliga tõmmates saab maalida kolm stsenaariumit.

Esiteks. Võimule tuleb Lukašenka 2.0. Ehk siis keegi teine, kes aga üritab jätkata võimalikult väheste muudatustega. Mõistagi väikeseid kosmeetilis-poliitilisi muudatusi teeb kes iganes järgmine nii ehk naa, aga laias laastus jääb Valgevene edasi kõlkuma kahe valiku piirimail, Venemaa ja Euroopa vahel.

Senine majandusmudel pole küll ilma Venemaa massiivse subsideerimiseta võimalik, kuid selle stsenaariumi modelleerimisel oletame, et Venemaad see olukord ka laias laastus rahuldab. Säilub vasall-riik, mida saab alati esitada kui tõendit iseenda atraktiivsuse kohta. Säilub võimalus jätkata „business-as-usual“ sehkendamist ja sahkerdamist, kasutades naabri paiknemist nö hallis tsoonis.

Selle versiooni pluss on stabiilsus. Niigi kiiruga ja raksudes muutuva maailma jaoks on see pigem kergendus, et pole vaja jälle ühe jamaga tegeleda. Miinuseks on seesama stabiilsus ja valgevene rahva kurb saatus, kes peavad jätkama elamist samasuguses absurdihõnguses sotsrealismis.

Teiseks. Valgevene pöördub otsustavalt Läände. Raiub läbi kõik sidemed, mis hoiavad teda Venemaa küljes, kõik need ammu sisutühjad, kuid kõlavad projektid nimega „liitriik“, „SRÜ“, „ODKB“ jne. Hakkab oma majanduslikku ja poliitilist mudelit radikaalselt ümber muutma, sihiga saada kunagi klubikõlbulikuks EL ja NATO jaoks.

Senine majandusmudel kukub kolksuga kokku. Ühismajandid ja suurtööstused lagunevad, sest säärast ebaefektiivsust ja idanaabrist sõltuvat masinavärki ei suuda keegi käigus hoida. Haihtub õhku suhteline sotsiaal-majanduslik stabiilsus, kiirelt kasvab ebavõrdsus, õiguslik süsteem jookseb mõneks ajaks käginal kokku. Võimalikud läänepoolsed abimeetmed saabuvad alati hiljem kui neid oodatakse, äkiline arusaam sellest, et elu tuleb kiirelt ümber korraldada saabub aga kohe.

Stsenaariumi plussiks on perspektiiv muutuda nö normaalseks turumajanduslikuks õigusriigiks. Kauge ja ähmane, kuid siiski perspektiiv. Miinuseks aga kosmilistes kogustes negatiivseid emotsioone, pettumusi ja riigist lahkumisi. Seda valitsust hakatakse hiljem vihkama ja Lukašenka-aega ülistama.

Kolmandaks. Valgevene pöördub itta. Võimalik et säilitab formaalse iseseisvuse, kuid seda umbes Abhaasia ja Lõuna-Osseetia vahepealsel tasemel. Formaalse presidendiameti võtab üle käpiknukk, kellele Kremli käsi ulatub mitte neerudeni, vaid keelepaelteni välja.

Majandusmudel vajub samuti kokku. Mitte küll nii kõlava raginaga kui teise versiooni korral, kuid ikkagi. Kõik olulisem võetakse üle Venemaa kapitali poolt ning see on – oh üllatust – üsna küüniline ja ratsionaalne. Osa tööstusest viiakse riigist välja, osal lastakse edukalt välja surra. Tõsi küll, see toimub lohutava-õigustava poliitilise sousti all, et „kõike tehakse rahva jaoks ja nimel“.

Mudeli plussiks on küll üsna pisike, kuid siiski illusioon stabiilsusest. Miinuseid on aga ohtralt alates iseseisvuse kaotamisest kuni pettumiseni kõiges: „Kas me siis seda tahtsime?“

Nüüd aga astume Valgevenest tagasi koju. Noh näiteks välisministeeriumi jahedatesse koridoridesse. Või siis Riigikogu katakombidesse ja kabinettidesse. Ja mõtleme veidi selle üle, et missuguse stsenaariumi võimestamine on meie endi riiklikes huvides? Ja siis lisaks, et missuguseid riske ja kohustusi me endale seeläbi võtame. On ju mille üle mõelda, kas ei?

---

lugu ilmus siin, samas tehtud ka kuvatõmmis