USA kaootiline lahkumine Afganistanist andis signaali globaalse dominandi nõrgenemise kohta, seda võimalust otsustasid ära kasutada mitmed oma hetke oodanud tegelased. Mida toob aga endaga regionaalse dominandi Venemaa nõrgenemine?
Mis olid põhjused USA lahkumiseks, pole hetkel oluline. Veelgi vähem tasub selle mõttekäigu raames raisata oma aega ja energiat isikunimedele, et kes ikkagi andis käsu või kelle ajal see ära vormistati.
Väga laia pintsliga maalides on oluline see, et USA on eri aegadel olnud kord rohkem, kord vähem maailmapolitseiniku rollis. Õiguspäraselt või mitte, see on hetkel kõrvaline. Igatahes on selle haarde nõrgenemise ajal alati vedruna valmis aktiveeruma need, kes politseiniku ruumist lahkumise võimalust ära kasutavad.
USA taandumise teadaolevad tulemid
Näiteid selle aktiveerumise kohta ei pea kaugelt otsima, need vaatavad maailma uudisteagentuuride infovoogudest ise vastu. Ägenenud rünnakud Iisraeli vastu, Venemaa täiemahuline agressioonisõda Ukraina vastu ja Hiina varasemast otsustavamad teated Taiwani-ambitsioonide suhtes.
Ei, need jamad ei tekkinud tühjalt kohalt, kõik kolm olid lihtsalt niigi olemasolevate plaanide käivitamine. Piltlikult öeldes võeti lauasahtlitest välja varem ettevalmistatud kaustad tegevuskavadega, mis olid sinna pandud paremaid aegu ootama.
Kõik poliitika planeerimisega vähegi kokku puutunud inimesed teavad, kuivõrd suur on tegelikkuses spontaansuse roll, kuidas kunagi ei suudeta ette näha kõiki muutujaid ning et ideaalseid tingimusi pole pea kunagi olemas. Aga plaane tehakse alati ning neid realiseeritakse siis ja niivõrd kui õnnestub.
Iisraeli-vastased rünnakud käivitasid sündmuste ahela ja vastulöögid, mis panid ründajad ilmselt kahetsema tehtud otsust. Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse takerdus alguses halba planeerimisse ja seejärel ootamatult avastatud (pragmaatilis-küünilisse) solidaarsusesse, kus Lääs otsustas asuda Ukrainat toetama, ükskõik kui kriginal see ka toimu. Hiina pole seni sõnadest ja õppustest veel kaugemale läinud, kuid pole siiski ka oma plaanidest loobunud.
Venemaa nõrgenemine Nüüd aga jõuame selle teise muutuja juurde. Meeldib see meile või mitte, aga Venemaa on olnud oma regiooni dominant, kes peale NSVL lagunemist hakkas ennast koguma ning uute võimaluste piire kompama. Olles nägu krimpsutades alla neelanud endiste liidukaaslaste „reeturliku“ eemaldumise, hakkas Moskva oma geostrateegilist mõjuvõimu projetseerima kaugematesse kantidesse, mh ka Süüriasse, Liibüase ja mujale.
Nüüd on aga seda regionaalset dominanti tabanud tagasilöögid. Esiteks kaotus Türgile
proxy-sõjas, mille tõttu pidi ta välja tõmbuma Karabahhiast. Teiseks sunnitud taandumine Süüriast, kuigi siin on protsess veel nii toores, et pole selge, millega see kaootiline sündmustejada lõpeb.
Kolmanda tagasilöögina, või pigem justnimelt nõrkuse märgina toon ma välja mitte niivõrd Ukraina-vastase sõjakäigu takerdumise kui sellise, kuivõrd Kurski läbimurde. Kasutan harva seda sõna „läbimurre“ selle dramaatilise kõla ja üldise liig-pruukimise tõttu, kuid nüüd on see kohane.
Osutus, et müüt Venemaa võimsusest ja legend „magavast karust, keda ei maksa ärritada“ osutus paljaks jutuks. Moskva poolt maalitud punased jooned pudenesid üksteise järel. Kõik need, kes seni hirmust ja unistustest looritatud silmadega olid Venemaa vägevusest rääkinud, pidid nüüd punastades tunnistama, et Venemaa pole midagi müstilist vaid riik nagu iga teine. Halvasti valitsetud riik, kes teeb vigu ja on haavatad nagu ka kõik muud riigid. Nagu ka USA, olgu lihtsalt võrdlusena meelde tuletatud.
Selgusetud võimalused Ja nüüd siis jõuamegi selle põhiküsimuseni, et missugused vedrud võivad vallanduda nüüd, missugused plaanid võetakse sahtlitest välja, nähes Venemaa nõrgenemist? Kes ja kuidas seda olukorda ära kasutab?
Ei, paraku mul pole selgeid vastuseid sellele küsimusele. On vaid mõned udused oletused.
Aserbaidžaani-Türgi tandem võib jätkata Armeenia õgvendamist, taotledes näiliselt „ainult“ läbipääsu Nahitševanile.
Valgevene võib mingil hetkel Lukašenka järjekordse vingerduse käigus teatada, et „ta pole kunagi Venemaa toetanud agressioonis Ukraina vastu“.
Kui Gruusias oleks teistsugune valitsus, siis võiks nemad üritada taastada kontrolli vähemalt Lõuna-Osseetia, kui mitte Abhaasia üle.
Moldova võib raskelt ohates (sest tegelikkuses pole tal mingeid ressursse selleks) teatada, et asub taas integreerima Transdniestria regiooni.
Muidugi pole välistatud, et ka Moskva ise võib, tajudes enda kuvandi nõrgenemist, planeerida mingit „väikest ja võidukat“ sigadust, mis peaks sundima plaane käigu pealt muutma ja juba välja võetud kaustu sahtlisse panema.
Mis siis on selle loo moraal? Aga see, et ajalugu pole läbi. Igasugune muudatus jõudude tasakaalus, olgu siis globlaalsel või regionaalsel tasandil toob endaga kaasa suuremaid või väiksemaid maavärinaid. Hetkel on geostrateegilised laamad liikumises ning vappumised on paratamatud. Meiesuguste ülesanne on kindlustada enda maja ja liitlassuhteid nonde vappumiste vastu.
---
