Otsa sai NSVL aga suuresti oma majandusliku ebaefektiivsuse tõttu. Ja suur osa sellest ebaedukusest tuleneb justnimelt suurusest – andestage see tahtmatu kalambuur – territoriaalselt suure riigi haldamiseks kulub ebamõistlikult palju ressursse.
Sõjamajandus võimaldab küll lühiajaliselt lahendada mõningaid probleeme selles ebaefektiivsuse umbsõlmes, kuid samal ajal asub ta ka ise looma liivaterakesi, mis kogu masinavärki tõkestama ja lammutama hakkavad. Seda eriti siis, kui selle koostisosi hakata võtma riikliku kontrolli alla, sest igasugune riigieelarveline struktuur hakkab töötama mitte kulude optimeerimise, vaid eelarveliste sissetulekute suurendamise suunas – seda Moolokit ei jõua aga keegi ära toita.
Laias laastus võib vene sõjamajanduse probleemid jagada kolmeks: raha, tehnoloogia ja tööjõud. Igaüks neist on universaalse olemusega, kuid omab ka vene kohalikke nüansse.
Raha kui igasuguse majanduse vereringe on väga universaalse olemusega ning kohalikud ehk vene rahvuslik-riiklikud eripärad näikse siin kõige väiksemat rolli mängivat. Raha on lihtsalt üks isevärki kaup, mille vastu saab vahetada teisi kaupu.
Venemaal on aga see raha-nimeline kaup hirmus kalliks aetud, keskpank on oma pingutustega ohjeldada inflatsiooni tõstnud intressimäära talumatusse kõrgusesse, mis – oh üllatust – peksab omakorda kõrgemale inflatsioonisurve.
See pole mingil juhul etteheide sealsele keskpangale, toda asutust peetakse omataoliste hulgas üheks paremaks ning nad teevad mis suudavad, et üldiselt viltuvajunud riiklikku kaardimajakest püsti hoida.
Sõjamajandus, eriti justnimelt selle sõjamasinaid tootev osa, nõuab suuri ja kiireid investeeringuid. Ettevõtjail on aga palju riskivabam ja mõtestatum oma vahendeid mitte investeerida, vaid panna nad panka hõlpsat intressitulu teenima. Võtta aga investeeringuteks laenu sellesama kõrge intressiga pole üleüldse mõistlik, sest riigiga pikaajaliste lepingute täitmisel selgub, et intressimäär/inflatsioon viib sisend-hinnad kiirelt nii kõrgele, et kokkulepitud hindadega väljundit (noh nt tanke) toota pole võimalik.
Tehnoloogia kui sellesama tootmistsükli möödapääsmatult vajalik osa on samamoodi muutunud talumatult kalliks. Röövsõja eest karistuseks kaela saadud sanktsioonid toovad halastamatu selgusega esile asjaolu, et vene riiklik/innovatsioonitõrges majandus pole suuteline enamikku vajaminevast ise tootma.
Kõige ilmekam on olukord lennukitööstuses (mis on sisuliselt koomas), aga hiljuti nt selgus, et oldi sunnitud loobuma ka jäälõhkujate ehitamisest, kuna vastav tehnoloogia on sanktsioonide all. Kõike seda, alates ülirasketest tööpinkidest kuni kaasaegsete kiipideni, saab mõistagi kaude ikkagi kätte, aga see suurendab asjade maksumust, ent rahaga on kitsas käes (vt eelmist punkti).
Tööjõud võiks jällegi „hiigelsuurel Venemaal“ olla peaaegu lõppematu ressurss, aga oh üllatust, siis ka selles riigis on demograafilised trendid sellised, et tegelikult pole töö-ealist ja –võimelist seltskonda eriti kuskilt võtta. Seda enam, et sõja hakklihamasin on vähesedki inimressursid endasse imenud.
Nii on isegi tavapäraselt kõrge töötusega regioonides jõutud absurdselt kõlava näitajani – 0,00% töötust. Pealegi tuleb arvestada, et kaasaegne tööstus pole kaevandus või kartulikasvatus, kuhu saaks rakendada ilma pikaajalise ja kalli väljaõppeta suvalisi inimesi tänavalt.
Olukorda saaks lahendada välistööjõu sissetoomisega või tehnoloogilise hüppega nö pimedate tehasteni, st täielikult robotiseeritud tehasteni, kuid ei üks ega teine pole praegusel Venemaal sisuliselt tehtavad. Hiljuti kõlanud Afganistani kontrolliva Talibani ettepanek saata appi oma inimesi pole ilmselt kuigi tõsiseltvõetav lahend, muudest kurikorea spetsialistidest rääkimata.
Kokkuvõtteks võib tõdeda, et Venemaa on enda poolt alustatud kuritegeliku sõjaga ise ennast ajamas samas suunas, kuhu jõudis tema eelmine formatsioon ehk NSVL. Ma ei väida, et see riik on juba lagunemas, kuid võidurelvastumine ja (majandus-)poliitiline stagnatsioon on liiga sarnased näitajad, et neid mitte tähele panna.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment