Esiteks, rahulikult võib seda kõike pidada kõige lihtsamaks turunduseks, tähelepanu tõmbamiseks. Rahahädas vene filmitööstus, sh ka multifilmide tootjad otsivad võimalusi ja ressursse samast kohast kus enamik vene majandusest – st proovivad ennast kuidagi riigieelarve külge pookida.
Peamine raha-allikas pole ammu enam riigist välja müüdav gaas, nafta ja muu toore, vaid juurdepääs eelarvele. Kuidas aga ennast tõestada eelarve ümberjagajatele vajaliku ühikuna, seda otsustab ja katsetab juba iga majandusüksus ise, vastavalt oma loomingulisusele või selle puudumisele.
Teisalt on see mõistagi ka kohaliku poliitilise kultuuri ilming. Venemaal on see läbi aegade olnud sultanistlik. See tähendab isikukeskne, kus mõjukuse määrab ära juurdepääs Temale Endale. Seega on Tema Enda nägu ka kõigi jaoks oluline, äratuntav ja seeläbi ka turundatav.
Sellele vastupidistes ehk institutsionaalse kultuuri keskkondades on konkreetse persooni nägu liiga ebaoluline ja kiireltvahelduv, et tema näopildiga isegi katsetada midagi müüa.
Kolmandaks on siin mõistagi ka paras annus isikukultust, mis kasvab omakorda välja mitte poliitilisest, vaid juba holopplikust ühiskondlikust kultuurist. „Mis nüüd mina, väikene inimene“ on selle kultuuri üks tunnuslause. „Täna olen mina ülemus ja sina loll, homme oled sina ülemus ja mina loll“ – teine.
Näiteid võib tuua nõrkemiseni, aga see on suhtumine, kus ülemust tuleb kummardada sõltumata sellest, kes ja missuguste isiku-omadustega see on konkreetne inimene, kes parasjagu Suures Tugitoolis oma tagumikku soojendab.
Lõpetuseks aga panen kirja kentsaka, aga kirjutamise käigus pähe tikkunud võrdluse. Venemaal ja tema Olulisel Teisel ehk USA’s on mõlemal pool praegu võimul Hr Kõvamees. Nende võimustumise mustrid ja ühiskondlik-poliitiline taustsüsteem on kategooriliselt erinev, aga esmamulje on üsna sarnane. Mõlema mehe pildiga nodi müümine on kõva äri ja seega visuaalne kokkulangevus on samuti olemas.
Aga mõnes mõttes on USA mudel lihtsam ja oma primitiivses ropakuses ausam. USA praegune liider kasutab enese kehtestamiseks (piinlikkuse alumisi piire kildudeks purustavaid) jõuvõtteid, nimetades kõike ja ise enda järgi ümber, tehes seda ülevalt alla. Venemaa liider seda ei tee, kuid laseb lipitseval isiku-kultusel roomata alt üles vajaliku kõrguseni. Kuid USA’s on võimalik sellesama tegelase üle irvitada ja teda ka kohtusse kaevata, Venemaal neid võimalusi lihtsalt ei eksisteeri.
Ebameeldivad on minu jaoks mõlemad hetkel nähtavad tulemused, kuid oma süva-olemuselt on asiaatlik-lipitsev ja inimese väärikust ise alandav mudel tülgastavam. Jõhkra surve ees (ajutiselt) taandumine ei vähenda väärikust, kuid tallalakkumine teeb seda.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment