Tõsi küll, see sõprus on väga tinglik. Kasvõi sellepärast, et neil kahel pole ühist piiri, isegi lähimaist kohast jääb kahe piiri vahele u 2000 km ja sedagi üle väga keerulise maastiku linnulennul võttes.
Kuigi mine tea, piiri puudumine võib isegi kasuks tulla, sest vahetute naabritega kipuvad mõlemad riigid vaenujalal olema. India nii Hiina kui Pakistaniga, Venemaa vaenukirve verist välkumist näeme me kõik praegu liigagi lähedalt.
Sunnitud sõprus
Teisalt on see partnerlus ka üsna sunnitud iseloomuga ja kaugel omakasupüüdmatusest. Venemaal on vaja kuhugi oma energiakandjaid müüa ning India on seni olnud üks julgemaid selle vastuvõtjatest, hoolimata sanktsioonide survest. Pealegi pole see Moskva jaoks just kuigi meeldiv vaatepilt, kus India sellesama nafta pealt edasi müües prisket kasumit teenib, samas kui lisaraha oleks Venemaa kõhneneva rahakoti jaoks hädasti endale vaja.
Venemaa jaoks on see lausa kahekordne tupikseis, sest esiteks peavad nad tegema naftamüügil meeletuid allahindlusi ning teiseks pole selle kauba eest saadud ruupiatega midagi peale hakata. Nimelt ei kuulu India ruupia vabalt konverteeritavate valuutade .
Aga selle loo fookuses on siiski hoopis muu kaup, kui nii võib öelda. Nimelt elavad inimesed, täpsemalt tööjõud.
Demograafiline auk
Venemaa võib kasvõi pea peal seista, tõestamaks kuivõrd eriline ja nt Euroopast erinev ta on, aga demograafilises mõttes on ta samasuguses tupikseisus. Omaenda rahvastik vananeb ja väheneb, lisaks sellele ajab Moskva aga oma väheseidki töö- ja muuvõimelisi mehi sõja hakklihamasinasse.
Venemaa enda töömininsteeriumi hinnangul oleks vaja juurde hetkel ja kohe kõige esmasemate vajaduste katteks u 2 mln töötajat. Võttes sihikuks aasta 2032 aga kasvab see vajadus 12,2 miljoni inimeseni. Lihtsalt sellepärast et selleks ajaks läheb seni töötavatest pensionile 11,7 mln ja vananev elanikkond vajab ka rohkem meditsiini-, hooldus- ja muid spetsialiste.
Tõepoolest selles valguses tundub India nagu kõige loomulikuma panustajana, seda enam et sealne haridussüsteem toodab üsna kõrgel tasemel ka meedikuid, rääkimata inseneridest jms kaadritest. Tõsi küll, tolle haridussüsteemi eripäradest ja paljude diplomite väheväärtuslikkusest on ka räägitud, kuid hetkel on see teisane.
Lõputud lubadused
Esmane on see, et Venemaal on inimesi juurde vaja. Lausa niipalju vaja, et asepeaminister Denis Manturov pidas vajalikuks öelda, et „oleme valmis vastu võtma piiramatul hulgal spetsialiste“.
Tõsi küll see on sama pädev lubadus kui enamik vene jutust. Tegelikkuses on asi palju kasinam.
Esiteks jahitakse India spetsialiste ka kõikja mujal, sh nn Laheriikides, pakkudes palju paremat palka ja võimalust töötada ingliskeelses keskkonnas.
Vene võõravaen
Teiseks on vene tööturg võõrtööliste maaletoomise osas väga rangelt limiteeritud. Selle aasta üldkvoot on u 250 tuh in, millest suurim osa on antud töötlevale tööstusele (74 tuh). Ja need arvud on niigi juba suurendatud, reaalsuses ei suudeta nii paljugi tahtjaid leida.
Tahtjate arvu on drastiliselt vähendanud mh seesama sõda. Suur osa võõrtöölistest leiab ennast sattununa kas surve alla sõlmida leping vene sõjamasinaga või siis lihtsalt sõtta pettusega tassituna.
Kui lõpetuseks lisada vene ühiskonna sallimatus võõraste vastu ja teiste, juba ennast sisse söönud migrantide vastuseisu, siis on selge, et mitte mingeid miljoneid india töökäsi Venemaale voolamas ei ole, tööjõu- ega demograafilise kriisi leevenemisest rääkimata.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment