Sõjasundus ja tööturg Venemaal

Kõigepealt kohustati VF suuremaid tööandjaid saatma töölisi sõtta, nüüd kohustatakse neidsamu tööandjaid võtma tööle sõjast tagasitulijaid. Loogiline, onju?

Tegelikult peegeldub siin praeguse vene poliitilise süsteemi jaburus, mis kõigub kuskil käsumajanduse, pärisorjuse ja feodalismi piiri peal.

Venemaal taastuvad mühinal nõukogude tavad, mh käsu- ja plaanimajanduse halvimad praktikad. Tsentraliseeritud ülalt alla juhtimine koos alt üles innuka sobitumisega sellesse mudelisse. See puudutab praktiliselt kõiki eluvaldkondi, alates ajakirjandusest kuni kohtusüsteemini välja, kuid praegune lugu puudutab vaid ühte kitsamat valdkonda nn sõjamajandusest.

Vajadus sõjasulaste järgi

Kõigepealt tuli riigi juhtkonnal hull mõte hakata sõda pidama. Selle planeerijad aga astusid omaenda süsteemi sisse ehitatud reha otsa. Jäädes uskuma alt üles valetamise ja juurdekirjutuste õhkkonnas liikuvat infot, loodeti välksõjale.

Kuna see välksõda aga kukkus läbi ja mõnepäevase operatsiooni asemel sõditakse juba hulk aastaid, on sõja hakklihamasinasse vaja uusi inimesi. Miks otsustati täiemahulisest mobiliseerimisest loobuda ja minna „osalise“ mobilisatsiooni ja eelkõige värbamise teed, on omaette lugu. Kuid mis iganes polnud see poliitiline ja retooriline taust, igatahes rindele oli vaja saata reaalseid inimesi.

Kuna Venemaad juhitakse sisuliselt Presidendi Administratsioonist, siis pöörduti sellest feodaalide ... ptüi ... ikka kuberneride, riigifirmade juhtide ja muude sõltlaste poole korraldusega leida neid inimesi. Kubernerid kratsisid kukalt ja pöördusid mööda võimuvertikaali või sõltuvusahelat allapoole, eelkõige suuremate tööandjate/ettevõtjate poole.

Selge ja segane sõnum

Ülalt alla tulev sõnum oli selge ja segane. Selge oli see, et iga feodaal pidi leidma oma hallatavalt territooriumilt teatava koguse inimesi. Segane aga see, et kuidas neid konkreetseid inimesi motiveerida, sest ainult käsust ei piisa isegi vanglas. Kuskohast leida nö üleliigseid inimesi ja kuskohast raha nendele maksmiseks?

Üleliigseid inimesi leidub riigieelarvelisi vahendeid pruukivates asutustes vaid paberil. Koosseisu-tabelid on alati üles puhutud, näitamaks, et oma ülesannete täitmiseks on vaja palju inimesi ja seega palgafondi. Noh nt linna kommunaal-majanduse ettevõttes on vaja lagunevate torustike lappimiseks kuute keevitajat ja tosin muid torumehi-lukkseppi.

Päriselus selgus, et neid keevitajaid on tegelikult palgal ainult kaks ning kui üks sõtta ära saata, siis tekivad kommunaal-kollapsid. Või kui ühistranspordi-ettevõttest ära saata bussijuhid ja mehhaanikud, siis kukub kokku transpordisüsteem. Aga keda see huvitab, käsk on antud ning erinevatest eelarvetest kraabiti ka rahad kokku, alates ettevõttest kuni regionaalse ja föderaalseni.

Tööturu moonutus

Tulemuseks on alamehitatud ettevõtted ja võlgadesse uppuvad regioonid. Kuna Venemaal on aga suveräänne rahapress, siis keskvõim tühistab armulikult „edukate“ kubermangude võlgu ja annab vajadusel raha juurde. Edukad on mõistagi need, kes annavad piisavalt kahuriliha.

See, et ühtlasi luuakse tööjõupuudus ja tõmmatakse käima inflatsiooni-saag, pole käsumajanduses niivõrd oluline. Oluline on täita käsku ja plaani, siis saab eelarvest juurde virtuaalseid raha-nullikesi ja vähemalt paberil on kõik ilus.

Tööturu moonutus (kus paljudes regioonides on ametlikult teatatud lausa 0%lisest tööpuudusest) on nüüd aga jõudnud pendlikõikumisena teise otsa. Osad mehed tulevad ju sõjast tagasi, nendega on vaja midagi peale hakata.

Uus käsk Keskusest

Nüüd siis tulebki feodaalidele uus käsk – nn SVO (sõjalise erioperatsiooni) veterane on vaja hakata tööle võtma. Kui seesama tööandja, kes ennem eelarvenisa eemaldamise ähvardusel pidi töötajaid ära saatma, nüüd tagasitulijaid uuesti tööle ei vormista, ähvardatakse taaskord ränkade rahaliste karistustega.

Varsti juba neli aastat kestev sõda sööb omaenda jalgealust. Nokk kinni, saba lahti olukord. Töötajaid sõtta saata on valus ja kulukas, aga möödapääsmatu vajadus. Sõjast tagasi tulnud vaimselt või füüsiliselt sandistunud tegelasi tagasi tööle vormistada on veel valusam ja kulukam, kuid sama möödapääsmatu.

See, et sõjast läbikäinud mehed vajavad igal pool maailmas pikka ja kulukaid rehabiliteerimis-protseduure, on universaalne nähtus. Vene eripära on siin see, et selle kõigega ei tegele mitte mehi sõtta saatnud riik, vaid asi on pandud feodaalide/kuberneride/eelarvesõltlaste peale, kellele polnud vaja ei seda sõda ega pole vaja ka neid tagasitulnud probleemipuntraid.

---

lugu ilmus siin