Sõda, vaktsiinid ja propaganda

Tihti võib kohata küsimist ja seletamist teemal, et miks küll sõda Ukraina vastu Venemaa asukatele nii hästi peale läheb? Et kuidas nad küll aru ei saa, et tegu on kuritegeliku röövsõjaga, mille nende valitseja on algatanud ja kes tuleks seetõttu troonilt tõugata?

Tavaliselt vastab küsija ise midagi stiilis „need vaesed ajupestud venelased“, lükates seeläbi süü riigiaparaadi ja riikliku propaganda kaela.

Riikliku propaganda olemasolus ja Z-sõnumi levitamises ei saa mõistagi kahelda, kuid kas kõik saab ainult selle kaela ajada?

Pedagoogiline piirang

Õpetamis-kunstis on üldteada selline piirang, et õpetaja sõnum jõuab paremini kohale, kui seda teha samm-sammult. Et palju tõhusam on lisada grammike uusi teadmisi juba olemasolevale põhjale, eelmistele teadmistele, ootustele ja oskustele. Kui korraga kallata kuulaja üle uute teadmiste või uudse lähenemise jää-ämbriga, siis enamik ajab selle pahakspanevalt tagasi või heal juhul kuulab skeptiliselt ära, jäädes ikkagi varasemate mõtete juurde.

Riiklik propaganda toimib sama mudeli järgi. Juhul kui mingi sõnum on oskuslikult asetatud juba olemasolevale eelsoodumusele, siis see toimib. Kui aga lennata peale mingi uudse sõnumiga, siis ei toimi või toimib väga palju vähem.

Hea kolleeg Igor Gretski avaldas hiljuti hea mõttekäigu, milles tõi näite, kuidas riiklik propaganda Venemaal ebaõnnestus. Näitena kasutas ta pandeemia-aegse vaktsineerimis-propagandat, mis kogu massiivsusele vaatamata saavutas kesise efekti, nimelt jättis 55% venemaalastest ennast vaktsineerimata.

Pika-ajalised relsid

See tähendab, et riikliku propaganda massiivsus ja intensiivsus ei ole justkui ainumäärav, mis viib kodanike kaasaminemisele soovitud käitumisega.

Üldiselt õige ja veenev seletus, kuid asja juures on konks. Seesama pedagoogiline konks, mis määrab ära propaganda tõhususe.

Riiklik propaganda osutub tõhusaks siis, kui ta on üles ehitatud juba olemasolevatele, pika-ajalistele rööbastele. Eelteadmistele, mis aitavad uut (ja hirmutavat) sõnumit tajuda kui teadaolevat, vana ja seeläbi turvalist.

Kolm rööbast

Vene maailma (mis on palju laiem kui vene riik) asuka jaoks on Ukraina sõja kontekstis olemas kolm rööbast. Või täpsemalt küll kaks ja pool, sest viimane tuleneb esimesest ja ainult toetab seda teesi. Esiteks – Venemaa on suur ja vägev impeerium. Teiseks – Läänest tuleneb igavene oht, mida tuleb tõrjuda. Kolmandaks – Ukraina saab olemas olla ainult kui suure vene impeeriumi osa, väljaspool seda pole ta eksistentsil õigustust.

Ja nüüd siis võrdleme neid kahte uut ja hirmutavat sõnumit või vagunit, mida üritati vene maailma asukatele Vene riigi poolt pähe sõidutada. Esiteks vajadust riskeerida ja vaktsineerida ja teiseks vajadust riskeerida ja minna sõtta.

Erinev tõhusus

Mõlema vaguni ette rakendati riiklik infovedur ja pandi teele, kuid esimene toimis väga palju vähemtõhusamalt kui teine. Kusjuures mõlemal juhul pandi – nagu juhi-keskses süsteemis möödapääsmatu – vaguni külge ka tsaari enda ... ptüi ... Vladimir Putini enda pilt.

Esimesel puhul üritati (tõsi küll väheveenvalt) väita, et ka Tema Ise on ennast vaktsineerinud. Teisel puhul on Puutin ennast näidanud Ülemjuhatajana, mõnikord koguni mingis ebamäärases laigulises mundrisarnases riietuses.

Kokkuvõtteks võib siis tõdeda, et riiklik propaganda ise ei ole ainumäärav mängumuutja. Küsimus on propagandameistrite oskuslikkuses kas asetada uus sõnum juba olemasolevatele inforööbastele või siis nendest möödapanemine.

See aga tähendab, et väga laias laastus on need rööpad vene maailma asukate peas olnud juba enne Putinit ja jäävad sinna ka peale teda. Seega – isegi kui nüüd mingil ajahetkel toimub Moskvas mingi „tsaarivahetuse“ etendus, siis see ei muuda ära pikaaegset suhtumist Euroopasse/ Läände kui vaenlasesse.
---

lugu ilmus siin