Mõiste digipõlvkond on suhteliselt lihtsalt arusaadav (vene keeles kõlab see küll pisut teisiti „Поколение цифры“) ja tõlgitav. Vene enda ametlikus sotsioloogias tähistab see neid inimesi, kes on sündinud 2001.a ja hiljem. Miks ma ütlen „ametlikus“ – aga sellepärast, et sellega opereerib ühiskondlikku arvamust uuriv riiklik asutus VCIOM.
Digipõlvkond ehk siis need, kes on suuresti üles kasvanud digitaalses maailmas ringi surfates ja nutiseadmeid maailma kõige loomulikumaks asjaks pidades. Erinevates digitaliseerumise indeksites on Venemaa muuseas üsna heal tasemel muu maailma suhtes (30-40 kohtadel), ei midagi säravat aga ka mitte eriliselt mahajäävat.
Põlvkondadevaheline lõhe
Aga see klammerdamise osa on nüüd midagi keerulisemat, sest vene ühiskonda peaks koos hoidma midagi, mis meie keeli kõlab kui äärmiselt kohmakat „vaimuklambrid“ (vene keeles „Духовные скрепы“).
Vene patriootlikus mõtteruumis on need vene vaimuklambrid midagi selgelt muust maailmast eristuvat. Praeguses sõjahulluse perioodis aga suisa midagi ülimuslikku, midagi kurjale ja pahelisele Läänele vastanduvat. Kuidas siis muidu, Läänega ollakse ju sõjas ning seega peab kogu ühiskond asjadest ühtemoodi aru saama.
Aga vat siin ongi see mõra, millest alguses juttu oli. Riikliku ühikonnauuringu keskuse VCIOM poolt peeti vajalikuks avaldada mõned päevad tagasi uurimus, mille kohaselt seesama digipõlvkond on kuidagi viltu kasvanud.
Lääne mõju
Küsimusele, et kuidas tajutakse Lääne kultuuri mõju vene ühiskonnale, vastasid ülejäänud vanusegrupid ootuspäraselt, aga need va digi-inimesed „valesti“. Kui keskmiselt pidas lääne mõju positiivseks vaid 11%, siis digipõlvkondlased lausa 34%. Ja vastupidi, negatiivseks hinnati seda mõju keskmiselt 30%, digilaste hulgas vaid 12% ulatuses.
Uuringu seletuskirjas seletataksegi seda erinevust niimoodi, et noored on üles kasvanud digiajastul, „ilma piirideta“ globaalses maailmas, nähes taolises vastastikmõjus pigem positiivi kui ohtu.
Venemaa otsuselangetajate põlvkond on aga mõistagi vanem põlvkond, et mitte öelda vanurid. Venemaa keskmine elukestvus on peale sõttaminekut langenud 73 a pealt 70’le. Vladimir Putin kui riigi esivanur on praegu 73 ning vaatamata juttudele eluea pikendamisest 150’ni on ta ikkagi ilmselgelt Nõukogude aja jäänuk, kes üritab ka toonaseid norme ühiskonnas taastada.
Z-patriotism
Nii ongi Vene riigi toiteahelates olevad ametnikud ja muud oprtišnikud üksteise võidu välja mõtlemas, kuidas neid viltukasvanud noori tagasi Z-patriotismi sisse tuua. Välja nendest „võõrastest ökosüsteemidest, kus puuduvad Venemaa reeglid, tsensuur ja propagandanarratiivid“, kui tsiteerida ühte sel teemal kirjutatud tekstidest venekeelses sotsiaalmeedias.
Hetkel on vene ühiskonna noorimaid liikmeid vaevamas veebimängude keskkonna „Roblox“ blokeerimine võimude poolt. Noortele omase maksimalismiga teatavad paljud, et tahavad seetõttu riigist lahkuda. Ning põlvkonnaomase hierarhia-hirmuta külvavad nad ka ametnikke üle kaebuste ja protestidega, saates mh ka massiliselt sõnumeid Putini poole – too peaks nüüd varsti pidama ka suure üleriikliku telemaratoni, milles ilmselt ei pääseta ka nende piirangute teemast.
See kõik on vaid osa nn „Tšeburneti“ ülesehitamise soovidest, mis sisuliselt tähendaks midagi KuriKorea sarnast suletud veebikeskkonda, kuid nimekujult viitab populaarsele nõuka-aegsele multikakangelasele Tšeburaška (siinkandis tuntud kui Potsataja).
Jääb üle vaid irooniliselt jõudu soovida digiajastu nimelise hambapasta tagasitoppimisel Nõukogude-aegse tuubi sisse.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment