Selle aja jooksul on välja kujunenud mugavate aegade poliitiline kultuur. Veelgi enam, see pole mitte lihtsalt välja kujunenud, vaid seda on teadlikult kujundatud. Vaikseks, turvaliseks, ette-ennustatavaks ja institutsionaliseerituks.
Kogu kaasaegse Euroopa ühiskondlik-poliitiline mudel disainiti selleks, et ei kerkiks esile tugevaid liidreid. Kui veelgi täpsem olla, selleks et ei kerkiks esile ühte Suurt Juhti, kes võtaks rääkida kõigi nimel. Kes lööks rusika lauale ja korra majja!
Salasõja olukord
Ja siin me nüüd oleme, vaatame üksteisele pisut nõutult otsa ja küsime, et kuidas me ometigi oleme jõudnud olukorda, kus Tugevad Liidrid räägivad üle meie peade. Kus asju lahendatakse taas sõjaväljadel, mis pealegi on niipalju muutunud, et me isegi ei saa aru, kui sügaval sõjavälja sees me tegelikult oleme.
Me ei taha isegi endale tunnistada, et me oleme sõjas. Majanduslikus, informatsioonilises, psühholoogilises. Aga tegelikult ka lihtsalt teiste vahenditega peetavas sõjas, mida peetakse hõljuvate õhupallide, lohisevate ankrut, „viisakate“ droonide, süttivate ladude ja plahvatavate ümbrikega.
Aga ka korruptiivsete sidemetega ja salaläbirääkimistega, mis õõnestavad usaldust nii riikide sees kui vahel. Euroopa Liidu ja NATO sees ja vahel. Ettevõtjate ja riigipeade tasandil. Külaseltside ja erakondade pinnal. Elutubades.
Informatsiooniline vesiliiv
Sest kõige selle tunnistamine oleks ebamugav. Ja meie vastu sõja pidajad teavad seda väga täpselt, et taoline sõjapidamine on odav, suisa kopikaid maksev võrreldes täiemahulise kineetilise sõjaga.
Vajalike ja vastandmärgiliste suunamudijate toetamine (olgu need avalikult poliitikas või muidu trendiloojad) maksab vähe, tihti piisab vaid tähelepanu osutamisest ja sõbralikult kõlavast sõnast. Praeguses üha enam digitaliseeruvas ja AI’stuvas inforuumis „alternatiivsete“ teabevõrgustike loomine on odavam kui kunagi varem.
Nendes võrgustikes ebakindlust ja usaldamatust külvavate infopallikeste ringlusse laskmine on imelihne. Kui isegi üks pallike kümnetest või sadadest katsetustest läheb edukalt ringlusse ning kasvab raskeks süüdistustest ja konspiroloogiast pungil lumepalliks, võib loota doominoefektile ja poliitilisele/rahanduslikule/julgeolekulisele laviinile, mis murrab üle ja läbi institutsioonide ja piiride.
Raev kui relv
Ebakindlus ja usaldamatus tekitab hirmu. Hirm toob endaga kaasa raevu. Raev on aga säärane energia, mida saab muuta reaalseks relvaks. Valimistel antud hääleks või siis usaldamatuseavalduseks hääletamise vastu eraldi ja demokraatia vastu üldiselt. Seda enam et need mõisted ja protseduurid on hämarad ja raskestimõistetavad, sedavõrra lihtsamalt vilturäägitavad.
Ajaloo tsüklilisest arengust on räägitud sellest saati, kuni inimene on õppinud ajaloost rääkima. Sadadest vastavatest teooriatest ja tuhandetest tarkadest raamatutest rääkimata.
Üks levinumad ja lihtsamaid nendest on üldistus: head ajad loovad nõrku liidreid, nõrgad liidrid loovad halbu aegu, halvad ajad loovad tugevaid liidreid, tugevad liidrid loovad häid aegu.
Mida me siis tahame?
Too ringrattane tsüklikirjeldus on mõistagi küsitav. Aga ka küsimusi tekitav. Et kuskohas meie siis praegu asume selles ringis, kui me vaatame üksteisele pisut nõutult otsa ja küsime, et kuidas me ometigi oleme jõudnud olukorda, kus Tugevad Liidrid räägivad üle meie peade? (Vabandust korduse eest, aga see on tahtlik.) Ja miks meil ei ole oma Tugevat Liidrit?
Kas me saame aru, mida me tahame? Ja miks me seda tahame? Ja mida see tähendab? Sest Tugev Liider ja Suur Juht Euroopa kontekstis tähendab tugevamat ja ühtsemat Euroopat. Vähem suveräänsust riikide tasemel. Rohkem võimu Brüsselisse.
Kahte korraga ei saa. Kui on tugevad oma huvidega liikmesriigid, siis on paratamatult killustumist ja erimeelsusi. Kui on rohkem ühist häält ja otsusekindlust ning ressursse siis on tegu tsentraliseeruva / föderaliseeruva Euroopaga. Sellise Euroopaga, mis on vastumeelt ülejäänud Tugevatele Liidritele.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment