- Soome ja Norra riigipeade telefonikõne Vladmir Putinile on tekitanud palju vastakaid emotsioone, kuna taoline "telefonidiplomaatia" on seni olnud viljatu ning pigem mõjunud Kremli jaoks pigem nõrkuse märgina
- "humanitaarne vaherahu" Oleški asula elanike väljaviimiseks Ukraina rindelt: kuna see algatus käidi välja Melanie Trump algatusena, siis ilmselt Putin mängib asjaga kaasa. Paraku näeb see välja pigem elanike deporteerimisena VF poolele, millest tehakse propagandašõu
- Serbia tudengite nimekiri, mis võitis valimised puutub nüüd kokku päriseluga. Selle käigus tuleb välja, et nad ei saa enam keskenduda ainult korruptsioonivastasele võitlusele, mille najal nad valijate hääled kokku kogusid. Nad peavad hakkama tegelema müriaadi tüütute ja tehniliste valitsusprobleemidega, mille osas neil pole veel ei kogemust ega omavahelist koosmeelt. Ülisuure tõenäosusega suudavad nad selle käigus tülli minna, laguneda, takerduda valitsus-siseste mehhanismide taha ja põhjustada sellega valijate pettumise, sest nad ei suuda täita neid kõrgendatud ootusi, mis neile avansina omistati
- Brasiilia valimiste kõige tähelepanuväärsem element oli tavatu olukord, kus peamine konkurent kehtivale riigipeale põgenes riigist samal hetkel, kui selgus, et ta ei suuda võita - säärast pretsedenti ei tulegi kohe mujalt meelde
- Iisraeli valimiste tulemus pole veel küll selge, kuid sealsed valimisreeglid (kogu riik kui üks valimisringkond ja madal valimiskünnis - parlamenti pääsemiseks on vaja koguda vaid 3,25% häältest) on juba ette loonud olukorra, kus parlamenti koosneb väga paljudest väikestest erakondadest, kes peavad omavahel hakkama looma koalitsioone. Laias laastus on kaks koalitsiooni pro-Bibi ja Bibi (ehk praeguse peaministri Netanyahu) vastu. Kumbki pool ei saavuta ülekaalu ja teoreetiliselt võiks olukorda lahendada liit araabia parteidega (Iisraeli demokraatia eripära - siin on araablaste parteisid suisa mitu tükki)
Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit
Friday, October 30, 2026
Wednesday, October 28, 2026
Põhjamaiselt jahe proovipall: Soome/Norra ühiskõne Putinile
Üks väheseid asju, mida me kindlalt teame, on see, et toimus telefonikõne Putinile. Esimene otsekontakt Euroopa riigipeade tasandilt Venemaa presideniameti kaaperdanud mehele viimase pooleteise aasta jooksul.
Teine moment on raamistik, mis paigutab toimunud kõne kahe kohtumise vahele. Esimene toimus Oslos, kus kohtusid Ukraina, USA ja needsamad Põhjamaade riigipead. Teine saab toimuma AbuDhabis Venemaa, USA ja Ukraina vahel.
Kõne sisust me teame vähe. Napid infokillud nt Soome presidendi veebilehelt kinnitavad Põhjamaade jätkuvat toetust Ukrainale – no aga selleks polnud ju ometigi vaja helistada, või kuidas? Samast tekstijupist loeme, et Soome ja Norra riigipead tegid selle kõne ainult enda riikide, mitte kogu Euroopa nimel ... ja ometigi mainitakse selles Euroopat nii mitu korda, et see tekitab mõtteid.
Mõtete sisu on umbes järgmine – tegemist on katsega leida või luua koht läbirääkimislaua ääres. Koht alguses endale, aga seeläbi ja –järel Euroopale laiemalt. Selles algatuses pole otseselt midagi halba, ainult et kõik osapooled saavad tegelikult aru, et tegelikult ei toimu mingit sisulist läbirääkimiste protsessi.
Siiamaani toimuvad mingid rituaalsed läbirääkimiste imitatsioonid, kus kõik osapooled vaikselt kompavad piire, et kui kaugele ja mis tingimustel on üldse võimalik visata mingeid konkse, mille abil hakata sisulist teemat arutama. Toimub selline omalaadne diplomaatiline landiloopimine, kus kaaaaaugele visatud lant võiks ehk tagasikerimise ajal millegi külge takerduda ning anda lootust saagiks.
Umbes samamoodi hindab asja ka Venemaa pool. Vene riigimeedias ilmunud (propagandistlike prääksatuste kõrval) mõistlik tekst hindab toimuvat proovipallina. Et Põhjamaadelt laekunud kõne pole veel märk sisulistest muutustest, vaid selline ettevaatlik indikaator, mis võib märkida valmisolekut muutusteks. Et kui protsess hakkab edenema, siis saab seda esitleda Euroopa eduloona, kui mitte, siis läheb kirja kui ebaõnnestunud ja eraviisiline katse.
Lühike tekst veel lühemalt kokkuvõetuna: kõnealune telefonikõne ei muutnud otseselt midagi, seetõttu ei maksa tulemust üle dramatiseerida. Kuid sams üldpilt on nukker – kõik ülejäänud osapooled tahavad saavutada Moskva meelemuutust, mida Kremlis juured alla ajanud seltskond tajub nõrkuse märgina – see omakorda aga ei vii kuidagi lähemale sellelesamale muutusele.
Teine moment on raamistik, mis paigutab toimunud kõne kahe kohtumise vahele. Esimene toimus Oslos, kus kohtusid Ukraina, USA ja needsamad Põhjamaade riigipead. Teine saab toimuma AbuDhabis Venemaa, USA ja Ukraina vahel.
Kõne sisust me teame vähe. Napid infokillud nt Soome presidendi veebilehelt kinnitavad Põhjamaade jätkuvat toetust Ukrainale – no aga selleks polnud ju ometigi vaja helistada, või kuidas? Samast tekstijupist loeme, et Soome ja Norra riigipead tegid selle kõne ainult enda riikide, mitte kogu Euroopa nimel ... ja ometigi mainitakse selles Euroopat nii mitu korda, et see tekitab mõtteid.
Mõtete sisu on umbes järgmine – tegemist on katsega leida või luua koht läbirääkimislaua ääres. Koht alguses endale, aga seeläbi ja –järel Euroopale laiemalt. Selles algatuses pole otseselt midagi halba, ainult et kõik osapooled saavad tegelikult aru, et tegelikult ei toimu mingit sisulist läbirääkimiste protsessi.
Siiamaani toimuvad mingid rituaalsed läbirääkimiste imitatsioonid, kus kõik osapooled vaikselt kompavad piire, et kui kaugele ja mis tingimustel on üldse võimalik visata mingeid konkse, mille abil hakata sisulist teemat arutama. Toimub selline omalaadne diplomaatiline landiloopimine, kus kaaaaaugele visatud lant võiks ehk tagasikerimise ajal millegi külge takerduda ning anda lootust saagiks.
Umbes samamoodi hindab asja ka Venemaa pool. Vene riigimeedias ilmunud (propagandistlike prääksatuste kõrval) mõistlik tekst hindab toimuvat proovipallina. Et Põhjamaadelt laekunud kõne pole veel märk sisulistest muutustest, vaid selline ettevaatlik indikaator, mis võib märkida valmisolekut muutusteks. Et kui protsess hakkab edenema, siis saab seda esitleda Euroopa eduloona, kui mitte, siis läheb kirja kui ebaõnnestunud ja eraviisiline katse.
Lühike tekst veel lühemalt kokkuvõetuna: kõnealune telefonikõne ei muutnud otseselt midagi, seetõttu ei maksa tulemust üle dramatiseerida. Kuid sams üldpilt on nukker – kõik ülejäänud osapooled tahavad saavutada Moskva meelemuutust, mida Kremlis juured alla ajanud seltskond tajub nõrkuse märgina – see omakorda aga ei vii kuidagi lähemale sellelesamale muutusele.
---
lugu ilmus siin
Milleks Moskva nõuab NATO taandumist 1997.a piiridesse?
Venemaa lekitas taaskord oma soovi, et NATO peaks oma kodinad kokku korjama ning taanduma kaugemale sellest, mida Moskva peab enda mõjusfääriks. Seekord lasti sellel signaalil kõlada läbi Suurbritannia mõjuka konservatiivse väljaande The Telegraph kaudu, mis peaks näitama, et Moskval on tõsi taga.
Vastava kirjatüki sõnum oli lihtne: see olevat hind, mida Moskva nõuab läbirääkimiste sisulise alustamise eest Ukraina sõja teemal. Idee kõlab ühest küljest ratsionaalselt, teisalt aga jaburalt ning kolmandalt poolt Moskva enda positsiooni nõrgestavalt.
Ratsionaalne iva selles nõudes on suisa kolmetine.
Esiteks on see vana nõude kordamine. Teadupärast esitas Moskva sellesama nõude 2021.aastal, mille tagasilükkamise järel Lääne poolt alustas Kreml täiemahulist sissetungi Ukrainasse. Kuna nõue oli omamoodi stardipunktiks, siis on loogiline seda uuesti esitada lõpetamise eel.
See, et ülejäänud maailmale on selge, et kuritegeliku röövsõja juurpõhjus pole mitte Läänes, NATO’s ega ka mitte Washingtonis, vaid istub Kremlis või Valdais või mõnes punkris, pole Moskva seisukohalt oluline. Tema konstrueerib enda peas ja meie jaoks maailma, kus Venemaa „oli lihtsalt sunnitud“ reageerima Lääne kurjadele plaanidele jne.
Teiseks on see tüüpiline läbirääkimiskäitumine. Alguses tuleb esitada absoluutselt ülemõistuse suur soov, selleks et läbirääkimiste käigus „hea tahte märgina“ ja vastutulekuna loobuda osaliselt oma soovidest. Noh nagu alguses nõuab röövel sinu kogu varandust ja elunatukest, kuid hiljem on nõus armulikult sulle elu jätma, kui sa näiteks oma auto talle loovutad.
Kolmandaks on selle nõude sisu ju tegelikult nõue, et Ukraina peab loobuma NATO liikmekssaamise õigustest ja isegi unistustest. Ainult et nii väikest soovi kohe alguses lauale panna oleks narrilt väike, seda enam et Ukrainat kui iseseisvat ja –tahtelist subjekti pole Moskva silmis olemas. Esitada ainult Ukraina-nimeline nõue poleks Moskva Suurte Geostrateegide jaoks väärikas.
Miks see soov on jabur? Aga sellepärast et see pole lihtsalt täidetav. NATO’l endal pole olemas mingitki mehhanismi, mis võimaldaks sisse lülitada tagurpidikäik, st visata enda liikmesriike välja. Ning Moskva alasti sõjaka kurjuse ees ei sooviks ükski liikmesriik ka ise sellest ühendusest välja astuda, ei ammu liitunud Balti riigid ega veel vähem hiljuti ühinenud Soome-Rootsi.
Isegi kui mingi valemi (loe USA praeguse juhtkonna) abil õnnestuks muuta NATO osaliselt teovõimetuks, ei tooks see kaasa NATO territoriaalset kärpimist. Vastupidi, senised liitlased otsiks innukalt võimalusi seda julgeoleku-konstruktsiooni remontida ja renoveerida, et mitte enda olukorda halvendada.
Kuid jällegi, täidetamatu soovi esitamine on teadlik käitumine – vaata läbirääkimiskäitumise punkti. See lööb vastaspoole pahviks oma irratsionaalsusega ... ning see on Moskva vaatevinklist ratsionaalne.
Miks aga võib taolise soovi lauale löömine Moskva positsioone hoopiski nõrgendada? Aga justnimelt sellesama asjaolu tõttu, et Moskva on seda käiku juba mänginud (2021.a) ja saavutanud tulemuseks uute liikmesriikide liitumise (Soome ja Rootsi 2023/24).
Kui lähtuda mitte Moskva soov-mõtlemisest, vaid Lääne perspektiivist, näeb pilt välja niimoodi. Eelmine kord esitas Kreml oma soovi ja alustas meie keeldumise järel sõjaga. Kui me nüüd järgi annaksime, kas sõjaoht sellest kasvaks või suureneks? Kuna kõik teavad, missuguseid tagajärgi annab agressori / sõjaähvardaja rahustamine järeleandmistega (vt Saksamaa 1930’tel), siis ei tugevda sellised soovid Venemaa positsioone, vaid hoopis Lääne soove vastu hakata.
Vastava kirjatüki sõnum oli lihtne: see olevat hind, mida Moskva nõuab läbirääkimiste sisulise alustamise eest Ukraina sõja teemal. Idee kõlab ühest küljest ratsionaalselt, teisalt aga jaburalt ning kolmandalt poolt Moskva enda positsiooni nõrgestavalt.
Ratsionaalne iva selles nõudes on suisa kolmetine.
Esiteks on see vana nõude kordamine. Teadupärast esitas Moskva sellesama nõude 2021.aastal, mille tagasilükkamise järel Lääne poolt alustas Kreml täiemahulist sissetungi Ukrainasse. Kuna nõue oli omamoodi stardipunktiks, siis on loogiline seda uuesti esitada lõpetamise eel.
See, et ülejäänud maailmale on selge, et kuritegeliku röövsõja juurpõhjus pole mitte Läänes, NATO’s ega ka mitte Washingtonis, vaid istub Kremlis või Valdais või mõnes punkris, pole Moskva seisukohalt oluline. Tema konstrueerib enda peas ja meie jaoks maailma, kus Venemaa „oli lihtsalt sunnitud“ reageerima Lääne kurjadele plaanidele jne.
Teiseks on see tüüpiline läbirääkimiskäitumine. Alguses tuleb esitada absoluutselt ülemõistuse suur soov, selleks et läbirääkimiste käigus „hea tahte märgina“ ja vastutulekuna loobuda osaliselt oma soovidest. Noh nagu alguses nõuab röövel sinu kogu varandust ja elunatukest, kuid hiljem on nõus armulikult sulle elu jätma, kui sa näiteks oma auto talle loovutad.
Kolmandaks on selle nõude sisu ju tegelikult nõue, et Ukraina peab loobuma NATO liikmekssaamise õigustest ja isegi unistustest. Ainult et nii väikest soovi kohe alguses lauale panna oleks narrilt väike, seda enam et Ukrainat kui iseseisvat ja –tahtelist subjekti pole Moskva silmis olemas. Esitada ainult Ukraina-nimeline nõue poleks Moskva Suurte Geostrateegide jaoks väärikas.
Miks see soov on jabur? Aga sellepärast et see pole lihtsalt täidetav. NATO’l endal pole olemas mingitki mehhanismi, mis võimaldaks sisse lülitada tagurpidikäik, st visata enda liikmesriike välja. Ning Moskva alasti sõjaka kurjuse ees ei sooviks ükski liikmesriik ka ise sellest ühendusest välja astuda, ei ammu liitunud Balti riigid ega veel vähem hiljuti ühinenud Soome-Rootsi.
Isegi kui mingi valemi (loe USA praeguse juhtkonna) abil õnnestuks muuta NATO osaliselt teovõimetuks, ei tooks see kaasa NATO territoriaalset kärpimist. Vastupidi, senised liitlased otsiks innukalt võimalusi seda julgeoleku-konstruktsiooni remontida ja renoveerida, et mitte enda olukorda halvendada.
Kuid jällegi, täidetamatu soovi esitamine on teadlik käitumine – vaata läbirääkimiskäitumise punkti. See lööb vastaspoole pahviks oma irratsionaalsusega ... ning see on Moskva vaatevinklist ratsionaalne.
Miks aga võib taolise soovi lauale löömine Moskva positsioone hoopiski nõrgendada? Aga justnimelt sellesama asjaolu tõttu, et Moskva on seda käiku juba mänginud (2021.a) ja saavutanud tulemuseks uute liikmesriikide liitumise (Soome ja Rootsi 2023/24).
Kui lähtuda mitte Moskva soov-mõtlemisest, vaid Lääne perspektiivist, näeb pilt välja niimoodi. Eelmine kord esitas Kreml oma soovi ja alustas meie keeldumise järel sõjaga. Kui me nüüd järgi annaksime, kas sõjaoht sellest kasvaks või suureneks? Kuna kõik teavad, missuguseid tagajärgi annab agressori / sõjaähvardaja rahustamine järeleandmistega (vt Saksamaa 1930’tel), siis ei tugevda sellised soovid Venemaa positsioone, vaid hoopis Lääne soove vastu hakata.
---
lugu ilmus siin
Monday, October 26, 2026
Millest räägib vene sõjaväepolitsei reform?
Teekond koosneb sammudest, ookean piiskadest. Enamasti me ei pane tähele neid pisikesi detaile, mis hiljem osutuvad väga kõnekateks. Niinimetatud varase hoiatuse poide signaalideks, mis annavad aimu suurema maavärina või tsunamilaine tekkimisest ja seejärel lähenemisest.
Praegune Venemaa on vaatamata oma kogu superpresidentaalsusele, st võimu koondumisele ühe mehe kätte, ikkagi bürokraatlik riik. See tähendab, et vaatamata kogu näilise võimutäiuse koondumisele ühtedesse kätesse toimib seal taga ka müriaad ametnikku.
Kõik need mutrikesed, kes peavad kõiki neid ülalt alla laskuvaid korraldusi ette valmistama ja hiljem vormistama. Kasvõi lihtsalt selleks, et kaitsta oma tagumikke juhuks, kui midagi valesti läheb ja hakatakse otsima, et kelle kaela vussiminek veeretada.
Vinged ja kasutud ukaasid
Nii sünnivad ka presidendi ukaasid ehk kõige vingemad ja samas kasutumad riigijuhtimise otse-ohjad ikka samamoodi ametkondlikke reegleid järgides.
Praegu on taolistes küpsetusahjudes ukaasi projekt muudatustest sõjaväepolitsei töökorralduses. Selle mõte on üldiselt lihtne – anda sõjaväepolitseile juurde volitusi, tõhustamaks kontrolli nii väeteenistusest kõrvalehoidujate kui ka samast teenistusest ebaseaduslikult lahkujate üle.
Miks ma ütlen et need on kõige vingemad instrumendid? Sultanistlikus riigis näib sultani enda korraldus selle ülima vahendina, mis peaks lahendama kõik probleemid. Miks aga kõige kasutumad? Kuna nendel ukaasidel pole vaatamata kõigele seaduse jõudu ning vene enda analüütikud ütlevad, et keskmiselt täidetakse nendest ehk vaid 15-20%.
Millest siis räägib see planeeritav ukaas? Aga esiteks sellest, et sõjaväepolitseil tekib juurde volitusi. Näiteks õiguse luua spetsiaalseid kinnipidamisrühmi ja kiirreageerimisüksusi, mille otsene ülesanne on otsida üles inimesi, kes hoiduvad kõrvale ajateenistusest või mobilisatsioonist. Varitsuste korraldamist, teetõkete ja vaatluspostide rajamist ning tagaajamiste läbiviimist. Ülekuulamist, erivahendite kasutamist jne.
Konkurents ametkondade vahel
Teiseks aga muuhulgas sellest, millest ei ole otsesõnu juttu ukaasi ettevalmistavates versioonides, mis läbivad pikki kooskõlastusringe. Sellest, et igasugune uue funktsiooni lisamine tähendab uute ressursside eraldamist. See tähendab mh ka hierarhiamänge, buldogide võitlust vaiba all.
Laias laastus on see konkurents kolme ametkonna vahel – sõjaväepolitsei (mis muuseas loodi vahetult enne Krimmi kaaperdamist), siseministeeriumi ja RosGvardija ehk presidendi otsealluvuses toimuva julgeolekustruktuuri vahel.
Et no näiteks kes peaks vastutama mobiliseeritavate (st veel tsiviil-isikute) koondumispunktis puhkeva mässu ja/või põgenemiskatsete eest? Sõjavägi nagu veel mitte? Politsei enam ka nagu mitte? RosGvardija peaks tegelema mässude, sh a la Prigožin juhtumite vaigistamisega. Nii asetataksegi see sõjaväepolitsei vastutusalale ... samas ilma tõsiste vahenditeta senimaani.
Sise- ja välispoliitika seostest
RosGvardijale on antud raskerelvastust alates soomukitest kuni lahing-kopterite ja suurtükkideni, kuid eelkõige mässavate väeosade vastu tegutsemiseks. Sõjaväel on nende käsutuses olevate relvade kasutamine riigi sees volitused piiratud. Siseministeerium ei peaks nagu (tulevaste) mundrikandjate tegevusse sekkuma. Nii luuaksegi uut puhvrit.
Kõigi nende küsimuste kõrval – et mida need meile räägivad – tasub aga küsida lisaküsimus. Et millest need muudatused ei räägi? Need ei räägi soovist väljuda sõjatsüklist. Ja need ei räägi oma kodanike vabadustest ja õigustest, need räägivad riigi totaalsest domineerimisest oma alamate üle.
Justnimelt alamate, mitte täieõiguslike kodanike üle. Kodanikul on õigused, alamal on kohustused. Akadeemik Andrei Saharov on kunagi öelnud: „Riik, mis ei pea lugu oma kodanikest, ei hakka pidama lugu ka oma naabritest“. Nii et kõik see näiliselt Venemaa sisemine lugu räägib väga värvikalt ka Kremli senisest ja tulevasest välispoliitikast. Kreml ei kavatse naabrite suveräänsust millekski pidada ning plaanib oma alamate abil neid jätkuvalt rünnata ja terroriseerida.
Praegune Venemaa on vaatamata oma kogu superpresidentaalsusele, st võimu koondumisele ühe mehe kätte, ikkagi bürokraatlik riik. See tähendab, et vaatamata kogu näilise võimutäiuse koondumisele ühtedesse kätesse toimib seal taga ka müriaad ametnikku.
Kõik need mutrikesed, kes peavad kõiki neid ülalt alla laskuvaid korraldusi ette valmistama ja hiljem vormistama. Kasvõi lihtsalt selleks, et kaitsta oma tagumikke juhuks, kui midagi valesti läheb ja hakatakse otsima, et kelle kaela vussiminek veeretada.
Vinged ja kasutud ukaasid
Nii sünnivad ka presidendi ukaasid ehk kõige vingemad ja samas kasutumad riigijuhtimise otse-ohjad ikka samamoodi ametkondlikke reegleid järgides.
Praegu on taolistes küpsetusahjudes ukaasi projekt muudatustest sõjaväepolitsei töökorralduses. Selle mõte on üldiselt lihtne – anda sõjaväepolitseile juurde volitusi, tõhustamaks kontrolli nii väeteenistusest kõrvalehoidujate kui ka samast teenistusest ebaseaduslikult lahkujate üle.
Miks ma ütlen et need on kõige vingemad instrumendid? Sultanistlikus riigis näib sultani enda korraldus selle ülima vahendina, mis peaks lahendama kõik probleemid. Miks aga kõige kasutumad? Kuna nendel ukaasidel pole vaatamata kõigele seaduse jõudu ning vene enda analüütikud ütlevad, et keskmiselt täidetakse nendest ehk vaid 15-20%.
Millest siis räägib see planeeritav ukaas? Aga esiteks sellest, et sõjaväepolitseil tekib juurde volitusi. Näiteks õiguse luua spetsiaalseid kinnipidamisrühmi ja kiirreageerimisüksusi, mille otsene ülesanne on otsida üles inimesi, kes hoiduvad kõrvale ajateenistusest või mobilisatsioonist. Varitsuste korraldamist, teetõkete ja vaatluspostide rajamist ning tagaajamiste läbiviimist. Ülekuulamist, erivahendite kasutamist jne.
Konkurents ametkondade vahel
Teiseks aga muuhulgas sellest, millest ei ole otsesõnu juttu ukaasi ettevalmistavates versioonides, mis läbivad pikki kooskõlastusringe. Sellest, et igasugune uue funktsiooni lisamine tähendab uute ressursside eraldamist. See tähendab mh ka hierarhiamänge, buldogide võitlust vaiba all.
Laias laastus on see konkurents kolme ametkonna vahel – sõjaväepolitsei (mis muuseas loodi vahetult enne Krimmi kaaperdamist), siseministeeriumi ja RosGvardija ehk presidendi otsealluvuses toimuva julgeolekustruktuuri vahel.
Et no näiteks kes peaks vastutama mobiliseeritavate (st veel tsiviil-isikute) koondumispunktis puhkeva mässu ja/või põgenemiskatsete eest? Sõjavägi nagu veel mitte? Politsei enam ka nagu mitte? RosGvardija peaks tegelema mässude, sh a la Prigožin juhtumite vaigistamisega. Nii asetataksegi see sõjaväepolitsei vastutusalale ... samas ilma tõsiste vahenditeta senimaani.
Sise- ja välispoliitika seostest
RosGvardijale on antud raskerelvastust alates soomukitest kuni lahing-kopterite ja suurtükkideni, kuid eelkõige mässavate väeosade vastu tegutsemiseks. Sõjaväel on nende käsutuses olevate relvade kasutamine riigi sees volitused piiratud. Siseministeerium ei peaks nagu (tulevaste) mundrikandjate tegevusse sekkuma. Nii luuaksegi uut puhvrit.
Kõigi nende küsimuste kõrval – et mida need meile räägivad – tasub aga küsida lisaküsimus. Et millest need muudatused ei räägi? Need ei räägi soovist väljuda sõjatsüklist. Ja need ei räägi oma kodanike vabadustest ja õigustest, need räägivad riigi totaalsest domineerimisest oma alamate üle.
Justnimelt alamate, mitte täieõiguslike kodanike üle. Kodanikul on õigused, alamal on kohustused. Akadeemik Andrei Saharov on kunagi öelnud: „Riik, mis ei pea lugu oma kodanikest, ei hakka pidama lugu ka oma naabritest“. Nii et kõik see näiliselt Venemaa sisemine lugu räägib väga värvikalt ka Kremli senisest ja tulevasest välispoliitikast. Kreml ei kavatse naabrite suveräänsust millekski pidada ning plaanib oma alamate abil neid jätkuvalt rünnata ja terroriseerida.
---
lugu ilmus siin
Thursday, October 22, 2026
Разбор полётов: VF-USA-Hiina, Prantsusmaa, Rootsi
- Kreml üritab tõmmata Hiinat USA kõrvale kolmandaks osapooleks Ukrainas peetava sõja üle peetavates võimalikes läbirääkimistes. Küünilise realismi koolkonna kohaselt on mõte arusaadav (suured peavad omavahel läbirääkimisi väikeste üle ilma viimaseid laua taha kutsumata), kuid pole arusaadav, miks peaks Hiina tahtma olla selle mängu osa. Tema seisukohalt on palju kasulikum, kui nii VF kui USA üksteist nõrgendavad.
- Prantsusmaal toimuva puhul tuleb väga selgelt vahet teha kahel asjal: protestid ja pogrommid. Neid korraldavad erinevad inimesed eri eesmärkidega. Haridusvaldkonna alarahastamise vastu protestima asunud inimesed ühelt poolt ja kõikvõimalik eri motiividega märatsejad teiselt poolt. Selles teises laagris on nii lihtlabaseid väikekurjategijaid, kes soovisid pisut manti riisuda, kui ka tõsiseid ideoloogilisi sõjasüütajaid, kes sooviks praeguse poliitilise Euroopa lammutada.
- Rootsi seisab harvaesineva poliitilise kriisi ees, mis võib viia erakorraliste valimisteni. Päris demokraatias toimuvad poliitilised protsessid polegi alati ette ennustatavad. Praegune koalitsioon, kes peaks moodustama valitsuse, ei suuda omavahel ministriportfellide jagamises kokku leppida ning protseduurireeglite kohaselt viib see erakorraliste valimisteni
Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit
- Prantsusmaal toimuva puhul tuleb väga selgelt vahet teha kahel asjal: protestid ja pogrommid. Neid korraldavad erinevad inimesed eri eesmärkidega. Haridusvaldkonna alarahastamise vastu protestima asunud inimesed ühelt poolt ja kõikvõimalik eri motiividega märatsejad teiselt poolt. Selles teises laagris on nii lihtlabaseid väikekurjategijaid, kes soovisid pisut manti riisuda, kui ka tõsiseid ideoloogilisi sõjasüütajaid, kes sooviks praeguse poliitilise Euroopa lammutada.
- Rootsi seisab harvaesineva poliitilise kriisi ees, mis võib viia erakorraliste valimisteni. Päris demokraatias toimuvad poliitilised protsessid polegi alati ette ennustatavad. Praegune koalitsioon, kes peaks moodustama valitsuse, ei suuda omavahel ministriportfellide jagamises kokku leppida ning protseduurireeglite kohaselt viib see erakorraliste valimisteni
Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit
Tuesday, October 20, 2026
Kodanik ja kurjategija ning kuidas neil kahel vahet teha
Kodanikul on õigus ning mõnikord ka kohustus oma riigile vastu hakata. Asuda aktiivse kodaniku positsioonile, võtta julgus kokku ja öelda, et riik (või kohalik omavalitsus) teeb midagi valesti. Allkirjastada mingi petitsioon, minna plakatiga tänavale või lõppkokkuvõttes püstitada barrikaade. Äärmuslikul juhtumil rünnata kasvõi valitsushooneid või vallutada Bastille, kui soovite.
Ja muuseas, samamoodi on riigil õigus ennast kaitsta liiga hoogu läinud kodanike eest. Karjakäitumise õhinas võib kodanikust üsna hõlpsasti saada kurjategija, eriti kui neid sellele õhutatakse provokaatorite või suisa diversantide poolt. Kuid on selge see, et riigil kui tugevamal osapoolel on ka suurem vastutus. Umbes samamoodi nagu võitluskunstide valdajal, kes peab ennast viimase võimaluseni ohjeldama ning keda võidakse ka oma võimete rakendamise eest karistada.
Kuid jutt on siiski eelkõige kodanikust. Prantsusmaal õppurite meeleavalduste kõrvale ja külge haakunud labased ja kuritegelikud märatsemised, rüüstamised ja süütamised on kaks väga, ma rõhutan VÄGA erinevat asja. Käsiteda neid ühe hingetõmbena, üheväärsena ja samastavana oleks äärmiselt vale ja suisa pahatahtlik.
Meeleavaldaja on kodanik
Meeleavaldaja ja märatseja on täiesti vastasmärgilised nähtused ühiskonna ja riigi mõttes.
Meeleavaldaja on enamasti selgelt positiivne tegelasekuju, isegi kui ta selle meeleavalduse käigus suisa lollust suust välja ajab. Tegemist on aktiivse kodanikuga, kes üritab midagi/kedagi kaitsta. Parandada või mõjutada poliitikat. Olla poliitilise protsessi osa. Isegi kui tema loosungid on lapsikud, rumalana mõjuvad või suisa „äärmuslikud“, nagu tihti armastatakse sildistada.
Inimesel ja kodanikul on õigus olla loll. Kuni ta teeb seda tsiviliseeritud kujul, lasku käia. Teisel kodanikul on õigus silmi pööritada, korraldada vastasmärgiline meeleavaldus, südame rahustuseks ja enesetunde tõstmiseks vastasleeri peale karjuda. Riik ei pea siinjuures kuigivõrd sekkuma, vaid lihtsalt hoidma ühiskondlikku korda. Vaba maailm ja ühiskond avaldabki ennast sel moel, meeldib see avaldumisvorm või mitte.
Märatseja on kurjategija
Märatseja, rüüstaja ja muul moel vandaalitseja on aga nii ühiskonna kui riigi mõistes selgelt vastasmärgiline. Ta ei ürita midagi edendada, vaid kasutada oma labaseimate ning halvimate instinktide väljendamiseks momentumit, suhtelise karistamatuse tunnet. Võibolla teha seda isegi väliste juhtnööride alusel, proovides sel moel külvata mitte ainult kaost, klaasikilde ja süütepudeleid, vaid eelkõige hirmu, kaost ja ühiskonna pettumust riigis, mis ei suutnud oma kodanikke kaitsta.
Poeakende purustamine ja kättejuhtunud kraami minematassimine pole mitte ühestki otsast kodanikuaktiivsuse väljendus, vaid lihtlabane kuritegu. Riigil on siin mitte lihtsalt õigus, vaid suisa kohustus sekkuda, sest selleks ongi ühiskond enda ümber ehitanud riiklike institutsioonide turvavõrgu.
Illustratsiooniks sobib siinkohal parimal moel Maidan ühelt poolt ning meile arusaadav Pronksiöö ja praegune Prantsusmaa teiselt poolt.
Poeaken kui kanaarilind
Ukraina Maidani ajal ei purunenud poeaknad. Kodanikud selle sõna kõige laiemas ja otsesemas mõttes astusid vastu tol hetkel riigi eesotsas olnud jõududele, kaitstes OMA riiki. Kaitstes ennast ja omariiklust barrikaadidel ning ülekaaluka vägivalla-aparaadi vastu, mille varjus üritati kaaperdada iseseisvus ja viia riik naabri lämmatavasse alluvusse.
Prantsusmaal algas asi samamoodi, prantslasliku kergusega puhkesid meeleavaldused alarahastatud haridussüsteemi olukorra parandamiseks. Kuid selle külge haakisid end kurjategijad, kes asusid rüüstama, lagastama ja hävitama. Mõistagi, ka kodanikust / meeleavaldajast võib saada räuskav kurjtegija, kuid sellega on ta ise hävitanud oma algse mõtte mõju.
Kordan – meeleavaldus ja protest (isegi kui see on kantud sulalollusest) on kodaniku ja riigi vahelise dialoogi positiivne avaldumisvorm. Ahvikarjana (andku ahvid mulle andeks) lõugav, märatsev ja toorutsev kamp on aga kurjategijad, kellele riiki peab jõuga vastu astuma. Purunenud poeaknad on indikaatorid nagu kanaarilind kaevanduses. Kui poeaken puruneb või kanaarilind vaikib, on olukord ohtlikult muutunud. Kodanikust on saanud kurjategija või kurja tegija, olgu kokku või lahku kirjutatuna
Ja muuseas, samamoodi on riigil õigus ennast kaitsta liiga hoogu läinud kodanike eest. Karjakäitumise õhinas võib kodanikust üsna hõlpsasti saada kurjategija, eriti kui neid sellele õhutatakse provokaatorite või suisa diversantide poolt. Kuid on selge see, et riigil kui tugevamal osapoolel on ka suurem vastutus. Umbes samamoodi nagu võitluskunstide valdajal, kes peab ennast viimase võimaluseni ohjeldama ning keda võidakse ka oma võimete rakendamise eest karistada.
Kuid jutt on siiski eelkõige kodanikust. Prantsusmaal õppurite meeleavalduste kõrvale ja külge haakunud labased ja kuritegelikud märatsemised, rüüstamised ja süütamised on kaks väga, ma rõhutan VÄGA erinevat asja. Käsiteda neid ühe hingetõmbena, üheväärsena ja samastavana oleks äärmiselt vale ja suisa pahatahtlik.
Meeleavaldaja on kodanik
Meeleavaldaja ja märatseja on täiesti vastasmärgilised nähtused ühiskonna ja riigi mõttes.
Meeleavaldaja on enamasti selgelt positiivne tegelasekuju, isegi kui ta selle meeleavalduse käigus suisa lollust suust välja ajab. Tegemist on aktiivse kodanikuga, kes üritab midagi/kedagi kaitsta. Parandada või mõjutada poliitikat. Olla poliitilise protsessi osa. Isegi kui tema loosungid on lapsikud, rumalana mõjuvad või suisa „äärmuslikud“, nagu tihti armastatakse sildistada.
Inimesel ja kodanikul on õigus olla loll. Kuni ta teeb seda tsiviliseeritud kujul, lasku käia. Teisel kodanikul on õigus silmi pööritada, korraldada vastasmärgiline meeleavaldus, südame rahustuseks ja enesetunde tõstmiseks vastasleeri peale karjuda. Riik ei pea siinjuures kuigivõrd sekkuma, vaid lihtsalt hoidma ühiskondlikku korda. Vaba maailm ja ühiskond avaldabki ennast sel moel, meeldib see avaldumisvorm või mitte.
Märatseja on kurjategija
Märatseja, rüüstaja ja muul moel vandaalitseja on aga nii ühiskonna kui riigi mõistes selgelt vastasmärgiline. Ta ei ürita midagi edendada, vaid kasutada oma labaseimate ning halvimate instinktide väljendamiseks momentumit, suhtelise karistamatuse tunnet. Võibolla teha seda isegi väliste juhtnööride alusel, proovides sel moel külvata mitte ainult kaost, klaasikilde ja süütepudeleid, vaid eelkõige hirmu, kaost ja ühiskonna pettumust riigis, mis ei suutnud oma kodanikke kaitsta.
Poeakende purustamine ja kättejuhtunud kraami minematassimine pole mitte ühestki otsast kodanikuaktiivsuse väljendus, vaid lihtlabane kuritegu. Riigil on siin mitte lihtsalt õigus, vaid suisa kohustus sekkuda, sest selleks ongi ühiskond enda ümber ehitanud riiklike institutsioonide turvavõrgu.
Illustratsiooniks sobib siinkohal parimal moel Maidan ühelt poolt ning meile arusaadav Pronksiöö ja praegune Prantsusmaa teiselt poolt.
Poeaken kui kanaarilind
Ukraina Maidani ajal ei purunenud poeaknad. Kodanikud selle sõna kõige laiemas ja otsesemas mõttes astusid vastu tol hetkel riigi eesotsas olnud jõududele, kaitstes OMA riiki. Kaitstes ennast ja omariiklust barrikaadidel ning ülekaaluka vägivalla-aparaadi vastu, mille varjus üritati kaaperdada iseseisvus ja viia riik naabri lämmatavasse alluvusse.
Prantsusmaal algas asi samamoodi, prantslasliku kergusega puhkesid meeleavaldused alarahastatud haridussüsteemi olukorra parandamiseks. Kuid selle külge haakisid end kurjategijad, kes asusid rüüstama, lagastama ja hävitama. Mõistagi, ka kodanikust / meeleavaldajast võib saada räuskav kurjtegija, kuid sellega on ta ise hävitanud oma algse mõtte mõju.
Kordan – meeleavaldus ja protest (isegi kui see on kantud sulalollusest) on kodaniku ja riigi vahelise dialoogi positiivne avaldumisvorm. Ahvikarjana (andku ahvid mulle andeks) lõugav, märatsev ja toorutsev kamp on aga kurjategijad, kellele riiki peab jõuga vastu astuma. Purunenud poeaknad on indikaatorid nagu kanaarilind kaevanduses. Kui poeaken puruneb või kanaarilind vaikib, on olukord ohtlikult muutunud. Kodanikust on saanud kurjategija või kurja tegija, olgu kokku või lahku kirjutatuna
---
lugu ilmus siin
Monday, October 19, 2026
Pausile pandud sanktsioonid kui tingimisi karistus
Kuulutada välja karistus ja panna siis see pausile - see kõlab kui tingimisi vangistuse väljakuulutamine. See võib toimida üldiselt õiguskuuleka inimese puhul, kes on nt kogemata või esmakordselt midagi kurja toime pannud.
Õigusfilosoofid võivad sellest pika loengu pidada, kuidas edasilükatud karistus võib olla kordades tõhusam, kuid koormata seda hulga tingimustega. Et kõik see sõltub toimepandud süüteo raskusest, kohtualuse isikust ja veel müriaadist asjaoludest.
Kuid üldistades võib öelda, et selline lähenemine ei toimi retsidivisti puhul. Korduvalt ja teadlikult reegleid rikkuva tegelase jaoks on see poolpehme karistusmeede nagu hane selga vesi või isegi edasi tegutsema õhutav käitumine.
Venemaa kui impeerium on retsidivist. Venemaa praegune juhtkond on oma olemuselt impeeriumi idee kandjad ning tule ja mõõgaga enda territooriumi laiendamine on selle mõtte verine teostus. Kogu jutt impeeriumi laienemisest selle võrra, et äärealade rahvad on ise tahtnud liituda ja sel moel kurjade naabrite eest kaitset otsida, on küüniline jura.
Impeeriumi jaoks pole sõda kuritegu
Varasemate laienemiste ja muidu röövretkede ajal on võibolla vastu hakanud parasjagu vallutatava ala rahvas. Noh olgu, mõnikord on sõlmitud ajutisi liite, saades aru, et kui röövlit ei peatata üheskoos ja nüüd, siis neelab üha ülbemaks muutuv allutaja nad alla ükshaaval.
Seekord on aga üldine keskkond muutunud. Jätan hetkeks USA praeguse juhtkonna juhtumi kõrvale ja räägin üldisemalt.
Sajandeid, kui mitte aastatuhandeid on üldjoontes kehtinud realistlik põhimõte, et inimene on oma olemuselt halb, kõik on kõigiga niikuinii sõjaseisukorras. Suurematel ja väiksematel sõdadel on lihtsalt mõnikord sees pausid, kuna peab jõudu koguma ja sõjast tekkinud purustusi siluma, et siis jälle ja uue jõuga jätkata.
Idealistid vs realistid
Sinna sekka on olnud idealistlikke välgatusi, mille kandvaks ideeks on see, et inimene on siiski olemuselt hea, võimeline omavahel kokku leppima ja vastastikuse kasu nimel pigem koostööd tegema, selle asemel et koopainimesena üksteisel kolpi sisse taguda.
Selle idealismi praegune kehastus – Euroopa Liit – on pikas perspektiivis erand, mis oma olemuselt ärritab realistlik-konservatiivseid tegelasi. Et mismõttes see idealistlike tegutsejate punt on suutnud omavahel koos tegutsema panna terved riigid ja rahvad, mis peaks realismi mõttevoo kohaselt olema kibedad konkurendid ja üksteise kõri kallale kippujad.
Eriti ärritab selle mõtteviisi kandjaid (ja see pole kinni ei rahvuses ega kodakondsuses) asjaolu, et see idealistide punt üritab rakendada mingeid karistusmeetmeid ehk sanktsioone „päris riikide“, st mõõgaga toimetavate realistide suhtes.
Sellest ärritusest kasvavad halvustavad purtsatused „kõik need sanktsioonid on naeruväärsed ja ei muuda midagi!“. Selle mõttekäiguga on ülimalt hõlbus kaasa minna, kuid esitagem endale paar küsimust.
Mis oleks alternatiivid?
Esiteks – mis oleks alternatiiv, kas üleüldse mitte reageerida kuriteole? Teiseks – kui reageerida, siis mis meetmeid saaks majandusühendus nimega Euroopa Liit rakendada peale majanduslik/õiguslike? Kolmandaks – kas ja kuidas saaks reageerida samale olukorrale reageerida sõjalis-õiguslik ühendus nimega NATO, kui formaalselt pole tema liikmesriike rünnatud?
Tagasi tulles USA juhtumi juurde – selle praeguses juhtkonnas on ülekaalus raskekujulise realismi ideede kandjad, nende käilakuju käitub aga skisofreeniliselt kahe maailmanägemuse vahel kõikudes. Ühest küljest sooviks ta toimida idealistliku kaupmehena, kelle arvates sõda hävitab, mitte ei loo võimalusi. Teisest küljest aga teda ärritab, kui idealistlikud vahendid ehk esindusdemkoraatia ja läbirääkimised ei anna kohe ja praegu soovitud tulemust.
Lõpetuseks aga tulen tagasi edasilükatud karistuse ehk pausile pandud sanktsioonide juurde. Selline võte võib toimida idealismi raamistikus, hoides mõjutatavat isikut ohjes. Kuid retsidiivse, küünilise realismi raames toimiva Venemaa puhul see annab pigem vastupidise efekti, õhutab tegema järgmist sammu.
Õigusfilosoofid võivad sellest pika loengu pidada, kuidas edasilükatud karistus võib olla kordades tõhusam, kuid koormata seda hulga tingimustega. Et kõik see sõltub toimepandud süüteo raskusest, kohtualuse isikust ja veel müriaadist asjaoludest.
Kuid üldistades võib öelda, et selline lähenemine ei toimi retsidivisti puhul. Korduvalt ja teadlikult reegleid rikkuva tegelase jaoks on see poolpehme karistusmeede nagu hane selga vesi või isegi edasi tegutsema õhutav käitumine.
Venemaa kui impeerium on retsidivist. Venemaa praegune juhtkond on oma olemuselt impeeriumi idee kandjad ning tule ja mõõgaga enda territooriumi laiendamine on selle mõtte verine teostus. Kogu jutt impeeriumi laienemisest selle võrra, et äärealade rahvad on ise tahtnud liituda ja sel moel kurjade naabrite eest kaitset otsida, on küüniline jura.
Impeeriumi jaoks pole sõda kuritegu
Varasemate laienemiste ja muidu röövretkede ajal on võibolla vastu hakanud parasjagu vallutatava ala rahvas. Noh olgu, mõnikord on sõlmitud ajutisi liite, saades aru, et kui röövlit ei peatata üheskoos ja nüüd, siis neelab üha ülbemaks muutuv allutaja nad alla ükshaaval.
Seekord on aga üldine keskkond muutunud. Jätan hetkeks USA praeguse juhtkonna juhtumi kõrvale ja räägin üldisemalt.
Sajandeid, kui mitte aastatuhandeid on üldjoontes kehtinud realistlik põhimõte, et inimene on oma olemuselt halb, kõik on kõigiga niikuinii sõjaseisukorras. Suurematel ja väiksematel sõdadel on lihtsalt mõnikord sees pausid, kuna peab jõudu koguma ja sõjast tekkinud purustusi siluma, et siis jälle ja uue jõuga jätkata.
Idealistid vs realistid
Sinna sekka on olnud idealistlikke välgatusi, mille kandvaks ideeks on see, et inimene on siiski olemuselt hea, võimeline omavahel kokku leppima ja vastastikuse kasu nimel pigem koostööd tegema, selle asemel et koopainimesena üksteisel kolpi sisse taguda.
Selle idealismi praegune kehastus – Euroopa Liit – on pikas perspektiivis erand, mis oma olemuselt ärritab realistlik-konservatiivseid tegelasi. Et mismõttes see idealistlike tegutsejate punt on suutnud omavahel koos tegutsema panna terved riigid ja rahvad, mis peaks realismi mõttevoo kohaselt olema kibedad konkurendid ja üksteise kõri kallale kippujad.
Eriti ärritab selle mõtteviisi kandjaid (ja see pole kinni ei rahvuses ega kodakondsuses) asjaolu, et see idealistide punt üritab rakendada mingeid karistusmeetmeid ehk sanktsioone „päris riikide“, st mõõgaga toimetavate realistide suhtes.
Sellest ärritusest kasvavad halvustavad purtsatused „kõik need sanktsioonid on naeruväärsed ja ei muuda midagi!“. Selle mõttekäiguga on ülimalt hõlbus kaasa minna, kuid esitagem endale paar küsimust.
Mis oleks alternatiivid?
Esiteks – mis oleks alternatiiv, kas üleüldse mitte reageerida kuriteole? Teiseks – kui reageerida, siis mis meetmeid saaks majandusühendus nimega Euroopa Liit rakendada peale majanduslik/õiguslike? Kolmandaks – kas ja kuidas saaks reageerida samale olukorrale reageerida sõjalis-õiguslik ühendus nimega NATO, kui formaalselt pole tema liikmesriike rünnatud?
Tagasi tulles USA juhtumi juurde – selle praeguses juhtkonnas on ülekaalus raskekujulise realismi ideede kandjad, nende käilakuju käitub aga skisofreeniliselt kahe maailmanägemuse vahel kõikudes. Ühest küljest sooviks ta toimida idealistliku kaupmehena, kelle arvates sõda hävitab, mitte ei loo võimalusi. Teisest küljest aga teda ärritab, kui idealistlikud vahendid ehk esindusdemkoraatia ja läbirääkimised ei anna kohe ja praegu soovitud tulemust.
Lõpetuseks aga tulen tagasi edasilükatud karistuse ehk pausile pandud sanktsioonide juurde. Selline võte võib toimida idealismi raamistikus, hoides mõjutatavat isikut ohjes. Kuid retsidiivse, küünilise realismi raames toimiva Venemaa puhul see annab pigem vastupidise efekti, õhutab tegema järgmist sammu.
---
lugu ilmus siin
Thursday, October 15, 2026
Разбор полётов: USA-VF-Ukraina, Poola, Soome
- Trumpi poolt välja kulutatud "energia-alane vaherahu" osutus tühiseks. Mis ja miks see kõik üleüldse oli? Ilmselt meeleheitlik katse kõnetada oma valijaid stiilis: "teil on probleem (kõrged autokütusehinnad), mul on lahendus (sõber Putin annab diislit), aga ka probleem selle lahenduse teel (sõnakuulmatu Ukraina, kes hävitab diislitootmist)"
- Donald Trump ja Ilon Musk kui ülemääraste egodega mehed on küll osanud vahepeal tülli minna ja siis jälle ära leppida, kuid kuna nad jagavad ühiseid eesmärke nii strateegilisel kui taktikalisel tasandil, siis teevad taas koostööd
- Poola peaministri ümber kerkinud müra võimalikust kallaletungiohust võib olla vabalt mitte välise ohu, vaid sisemise radikaliseerumise tulemus. Paraku ka tolles ühiskonnas normaliseerub vägivald (koolides toimunud vahejuhtumid/noaründed), mis leiavad kajastust sotsiaalmeedias ja muutuvad arusaamaks "normaalsest" asjade lahendamisest
- Soome poolt avaldatud soovitus loobuda viisade andmisest VF kodanikele on mitmeti kõnekas. Eriti aga selles mõttes, et mis on toimunud ja toimumas VF naabritega - Soome nö pendliteekond nn finlandiseerumisest kuni nüüdse piiride totaalse sulgemiseni. Ja paraku ka teises mõttes - VF mittenaabrid näevad asju teistmoodi ja näitab seeläbi Euroopa mitteühtsust julgeolekuprobleemide tajumises
Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit
- Donald Trump ja Ilon Musk kui ülemääraste egodega mehed on küll osanud vahepeal tülli minna ja siis jälle ära leppida, kuid kuna nad jagavad ühiseid eesmärke nii strateegilisel kui taktikalisel tasandil, siis teevad taas koostööd
- Poola peaministri ümber kerkinud müra võimalikust kallaletungiohust võib olla vabalt mitte välise ohu, vaid sisemise radikaliseerumise tulemus. Paraku ka tolles ühiskonnas normaliseerub vägivald (koolides toimunud vahejuhtumid/noaründed), mis leiavad kajastust sotsiaalmeedias ja muutuvad arusaamaks "normaalsest" asjade lahendamisest
- Soome poolt avaldatud soovitus loobuda viisade andmisest VF kodanikele on mitmeti kõnekas. Eriti aga selles mõttes, et mis on toimunud ja toimumas VF naabritega - Soome nö pendliteekond nn finlandiseerumisest kuni nüüdse piiride totaalse sulgemiseni. Ja paraku ka teises mõttes - VF mittenaabrid näevad asju teistmoodi ja näitab seeläbi Euroopa mitteühtsust julgeolekuprobleemide tajumises
Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit
Wednesday, October 14, 2026
Serbia kui Hiina platsdarm Euroopas
Me oleme harjunud Serbiast mõtlema kui venemeelsest riigist, kuid tegelikult on selles toas üks palju suurem ja ohtlikum elevant – nimelt Hiina. Vaiksel nohinal on Peking enda käpa alla saanud sõna otseses mõttes enamiku maailma riikidest, küsimus on lihtsalt sõltuvuse määras.
Hiina on laenude kaudu endaga sidunud üle 150 riigi (180’st!) ning seni pole veel olnud juhust, et mõni neist oleks ennast sellest skeemist suutnud vabaks osta. Hiina mätta otsast vaadatuna on see muidugi väga lühike ajavahemik, mida on enamasti tehtud nn Uue Siiditee (Belt and Road Initiative) raames alates 2013.a. Kuid eks Hiina saab ka aru, et tal on kasutada suhteliselt lühike aja-aken, mille järel hakkavad tema enda demograafilised jm probleemid kuhjuma, selle jooksul üritavad nad oma sõltlaskonna skeeme maksimeerida.
Ametliku retoorika kohaselt Hiina ise räägib lihtsalt teiste riikide võimalusest „haakida ennast heaolurongi külge“ ja kasutab muid idamaiselt pehmeid väljendeid. Tegelikkuses on see aga pigem klassikaline asumaade/kolooniate skeem, mida allutatakse endale mitte tankide, vaid pankade kaudu.
Enamasti näeb asi välja nii, et mingile riigile pakutakse „abi“ erinevate hiiglaslike ehitusprojektide näol, mida nood riigid ise ei suuda välja vedada: sadamad, teed, raudteed, sillad jne. Abi vormistatakse laenuna tingimusel, et ehitust teaostavad Hiina enda firmad, mis toovad kohale enda matejalid, töölised, tehnika jne. Selle käigus ühtlasi rajatakse ka hotelle, toitlustuskohti ja muud vajaminevat. Lõpuks on küll valminud taristu tehtud, kuid riik selle eest (tihti lootusetult) võlgu ning objekt jääb ühtlasi ka Hiina käsutusse, kui veab, siis ajutiselt.
Serbia valimiste ratsukäik
Serbias toimuvad erakorraliste valimiste kaudu üritatakse säilitada riigi senist korruptiivset olemust ja Hiina-sõbralikku poliitikat. Selle ratsukäigu – parlemandi laialisaatmise ja uut valimiste – kaudu üritab enda võimu põlistada riigi senine president Aleksandar Vučić.
Esmapilgul on tegu politoloogilise arusaamatusega, kuna Serbia on ju formaalselt parlamentaarne riik. Et kuidas siis saab suhteliselt väheste volitustega president laiali saata parlamenti? Aga asi selles, et tema erakond – Serbia progressiivne partei – kontrollib enamvähem kõike, alates parlamendist ja valitsusest kuni meedia ja majanduseni välja. Nii loodigi olukord, kus valitsus tegi ettepaneku ning president lihtsalt armulikult nõustus parlamendi laialesaatmisega. Põhjusena viidatakse juba mitmendat aastat kestvale protestide lainele.
Protestide laine algas aga 2024 a tagasi toimunud tragöödiast, millel on otsene ... tadaaaa ... Hiina jälg. Nimelt varises kokku ühe raudteejaama varikatus, mille renoveerimist teostati sellesama Uue Siiditee programmi raames Hiina ettevõtete konsortsiumi poolt. Õnnetuse põhjuseks ilmselt kehv ehitusjärlevalve, mille põhjustajaks omakorda pehmelt öeldes hämarad majandussuhted vastavate ametnike ja hiina kapitali vahel.
Korruptsioon kui tööriist
Ei, ilmselt oleks vale väita, et Hiina oleks Serbia korruptiivsete praktikate põhjustaja, kuid kindlasti saab väita, et ta on nende ärakasutaja ja võimendaja. Protestijad nõudsid asjaolude väljaselgitamist ja süüdlaste karistamist, kuid nagu enamik hiina asja-ajamisest, on see kaetud „konfidentsaalsuse“ klauslitega ja asjassepuutuvate kohalike ametnike kinnimakstud vaikimisega.
Teine protestide põhjus on hiinlaste domineerimine enamikes kohalikes vähegi olulistes majandussektorites alates kaevandustest kuni tööstuseni, ehitusest jms rääkimata. Protestijad väidavad, et hiina ettevõtted ei riku mitte ainult konkurentsi- jms reegleid, vaid ka keskkonda.
Protestijate vastu töötab – oh üllatust – Hiina tehnoloogia, nimelt Huawei valmistatud näotuvastuskaamerad. Nii ongi kujunenud olukord, kus praegu on poliitilisel põllul kaks põhilist jõudu: hiina rahade ja tehnoloogia peal riiki kontrolliv võimukoalitsioon „Ühtne Serbia“ ning nende vastu protesteeriv nn „Tudengite nimekiri“.
Pole keeruline arvata, kuskohast on tulnud see opositsioonilise ühenduse nimetus, mis praeguseks on välja pakkunud ka oma 200-liikmelise nimekirja valimistele. Lisaks akadeemilise taustaga inimestele on selles ka arste, sportlasi jm ühiskonnas laialt tuntud inimesi.
Idealistlik-tehnokraatlik katse kurssi muuta
Väga laias laastus on nende kummagi populaarsusnäitajad võrdsed, kuid mõistagi näitavad võimumeelsed sotsioloogilised kontorid „Ühtsele Serbiale“ kõrgemaid tulemusi, sõltumatud uuringud aga annavad mõlemale üsna ühesuguse tulemuse, kuhugi 45% kanti. Tõsi küll, „tudengite“ populaarsus kasvavat valimiste lähenedes kiiremini, kuid võimkonnal on käes põhilised meediakanalid ja admiistratiiv-ressurss.
Selle viimase tõhususe näitajaks on serblaste hulgas visalt juurdunud arvamus, et pandeemia ajal aitas Serbiat peamiselt Hiina, kuigi reaalsuses tuli enamik abist Euroopa Liidust (Hiina u 30 mln EUR, EL – 130 mln EUR).
Nii et kuitahes veidralt see ka ei kõlaks, on valimistel võtmeküsimuseks: kas senine eliit suudab säilitada oma korruptiivsed toiteahelad Hiinaga või saavad võimule uued, tehnokraatlikult ja korruptsioonivastaselt meelestatud „tudengid“, kes pööravad riigi näo euroopalike praktikate poole.
Paraku peavad aga sel juhul ka needsamad senised idealistid-tehnokraadid hakkama tegelema varasemalt kokku laenatud u 4 mlrd EUR suuruse hiina võlaga. Serbia koos Ungariga on piirkonnas suurima Hiina jalajäljega riigid ... kas selles pole mingit äratundmist?
Hiina on laenude kaudu endaga sidunud üle 150 riigi (180’st!) ning seni pole veel olnud juhust, et mõni neist oleks ennast sellest skeemist suutnud vabaks osta. Hiina mätta otsast vaadatuna on see muidugi väga lühike ajavahemik, mida on enamasti tehtud nn Uue Siiditee (Belt and Road Initiative) raames alates 2013.a. Kuid eks Hiina saab ka aru, et tal on kasutada suhteliselt lühike aja-aken, mille järel hakkavad tema enda demograafilised jm probleemid kuhjuma, selle jooksul üritavad nad oma sõltlaskonna skeeme maksimeerida.
Ametliku retoorika kohaselt Hiina ise räägib lihtsalt teiste riikide võimalusest „haakida ennast heaolurongi külge“ ja kasutab muid idamaiselt pehmeid väljendeid. Tegelikkuses on see aga pigem klassikaline asumaade/kolooniate skeem, mida allutatakse endale mitte tankide, vaid pankade kaudu.
Enamasti näeb asi välja nii, et mingile riigile pakutakse „abi“ erinevate hiiglaslike ehitusprojektide näol, mida nood riigid ise ei suuda välja vedada: sadamad, teed, raudteed, sillad jne. Abi vormistatakse laenuna tingimusel, et ehitust teaostavad Hiina enda firmad, mis toovad kohale enda matejalid, töölised, tehnika jne. Selle käigus ühtlasi rajatakse ka hotelle, toitlustuskohti ja muud vajaminevat. Lõpuks on küll valminud taristu tehtud, kuid riik selle eest (tihti lootusetult) võlgu ning objekt jääb ühtlasi ka Hiina käsutusse, kui veab, siis ajutiselt.
Serbia valimiste ratsukäik
Serbias toimuvad erakorraliste valimiste kaudu üritatakse säilitada riigi senist korruptiivset olemust ja Hiina-sõbralikku poliitikat. Selle ratsukäigu – parlemandi laialisaatmise ja uut valimiste – kaudu üritab enda võimu põlistada riigi senine president Aleksandar Vučić.
Esmapilgul on tegu politoloogilise arusaamatusega, kuna Serbia on ju formaalselt parlamentaarne riik. Et kuidas siis saab suhteliselt väheste volitustega president laiali saata parlamenti? Aga asi selles, et tema erakond – Serbia progressiivne partei – kontrollib enamvähem kõike, alates parlamendist ja valitsusest kuni meedia ja majanduseni välja. Nii loodigi olukord, kus valitsus tegi ettepaneku ning president lihtsalt armulikult nõustus parlamendi laialesaatmisega. Põhjusena viidatakse juba mitmendat aastat kestvale protestide lainele.
Protestide laine algas aga 2024 a tagasi toimunud tragöödiast, millel on otsene ... tadaaaa ... Hiina jälg. Nimelt varises kokku ühe raudteejaama varikatus, mille renoveerimist teostati sellesama Uue Siiditee programmi raames Hiina ettevõtete konsortsiumi poolt. Õnnetuse põhjuseks ilmselt kehv ehitusjärlevalve, mille põhjustajaks omakorda pehmelt öeldes hämarad majandussuhted vastavate ametnike ja hiina kapitali vahel.
Korruptsioon kui tööriist
Ei, ilmselt oleks vale väita, et Hiina oleks Serbia korruptiivsete praktikate põhjustaja, kuid kindlasti saab väita, et ta on nende ärakasutaja ja võimendaja. Protestijad nõudsid asjaolude väljaselgitamist ja süüdlaste karistamist, kuid nagu enamik hiina asja-ajamisest, on see kaetud „konfidentsaalsuse“ klauslitega ja asjassepuutuvate kohalike ametnike kinnimakstud vaikimisega.
Teine protestide põhjus on hiinlaste domineerimine enamikes kohalikes vähegi olulistes majandussektorites alates kaevandustest kuni tööstuseni, ehitusest jms rääkimata. Protestijad väidavad, et hiina ettevõtted ei riku mitte ainult konkurentsi- jms reegleid, vaid ka keskkonda.
Protestijate vastu töötab – oh üllatust – Hiina tehnoloogia, nimelt Huawei valmistatud näotuvastuskaamerad. Nii ongi kujunenud olukord, kus praegu on poliitilisel põllul kaks põhilist jõudu: hiina rahade ja tehnoloogia peal riiki kontrolliv võimukoalitsioon „Ühtne Serbia“ ning nende vastu protesteeriv nn „Tudengite nimekiri“.
Pole keeruline arvata, kuskohast on tulnud see opositsioonilise ühenduse nimetus, mis praeguseks on välja pakkunud ka oma 200-liikmelise nimekirja valimistele. Lisaks akadeemilise taustaga inimestele on selles ka arste, sportlasi jm ühiskonnas laialt tuntud inimesi.
Idealistlik-tehnokraatlik katse kurssi muuta
Väga laias laastus on nende kummagi populaarsusnäitajad võrdsed, kuid mõistagi näitavad võimumeelsed sotsioloogilised kontorid „Ühtsele Serbiale“ kõrgemaid tulemusi, sõltumatud uuringud aga annavad mõlemale üsna ühesuguse tulemuse, kuhugi 45% kanti. Tõsi küll, „tudengite“ populaarsus kasvavat valimiste lähenedes kiiremini, kuid võimkonnal on käes põhilised meediakanalid ja admiistratiiv-ressurss.
Selle viimase tõhususe näitajaks on serblaste hulgas visalt juurdunud arvamus, et pandeemia ajal aitas Serbiat peamiselt Hiina, kuigi reaalsuses tuli enamik abist Euroopa Liidust (Hiina u 30 mln EUR, EL – 130 mln EUR).
Nii et kuitahes veidralt see ka ei kõlaks, on valimistel võtmeküsimuseks: kas senine eliit suudab säilitada oma korruptiivsed toiteahelad Hiinaga või saavad võimule uued, tehnokraatlikult ja korruptsioonivastaselt meelestatud „tudengid“, kes pööravad riigi näo euroopalike praktikate poole.
Paraku peavad aga sel juhul ka needsamad senised idealistid-tehnokraadid hakkama tegelema varasemalt kokku laenatud u 4 mlrd EUR suuruse hiina võlaga. Serbia koos Ungariga on piirkonnas suurima Hiina jalajäljega riigid ... kas selles pole mingit äratundmist?
---
lugu ilmus siin
Tuesday, October 13, 2026
Kaos kui juhtimismeetod
Oled viimasel ajal tundnud ahastust stiilis: „No misasja see mees küll korraldab?“. Ja et „See pole ju ratsionaalne käitumine, vaid lihtsalt absurd!“. Ole mureta, viga pole sinus. See sinu reaktsioon võibki olla eesmärk!
Või muidugi olgem ausad, asi ei ole sinu ega minu personaalküsimuses. Keegi ei pea antud kontekstis silmas konkreetset ühte inimest, vaid üldist infovälja. Veelgi täpsemalt, võimekust analüüsida toimuvat, saada aru eesmärkidest ja planeerida vastutegevust.
On olemas lihtne ja lineaarne protsessi juhtimine. Ühe ja lihtsa eesmärgi saavutamiseks on vaja teha kas endale või oma meeskonnale selgeks tegevuskava ja lõppeesmärk. Nt kaevata kraav ja panna sellesse õige kaldenurga all pasliku läbimõõduga toru, et kemmergus toodetav kraam jõuaks sinna kuhu vaja. Ja soovituslikult oleks sellega vaja hakkama saada ühe tööpäeva jooksul, et protsessi optimeerida.
Keerulised mängud on raskelt juhitavad
Siis on olemas veidi keerulisemad juhtimismeetodid, kus tuleb arvestada ka sekkuvate või suisa vastutöötavate osapooltega. Ma ei tea küll spordist mitte muhvigi, kuid näiteks oskan tuua kasvõi jalgpallimeeskonna tegevuse juhtimise. Eesmärk oleks küll nagu ka lihtne – lüüa palli vastaste väravasse rohkem kui nemad meile. Aga selle tegevuse käigus on muuhulgas vaja tegeleda reeglite järgimisega, vastase hanitamisega, pettelöökide ja muu taolisega ning samal ajal üritada läbi näha vastaspoole samasugustest tembutamistest.
Ja siis on olemas see Kõige Suurem mäng – rahvusvaheline poliitika. Keskkond, kus on vaja arvestada sisuliselt lõpmatu arvu muutujatega nii omaenda leeris kui kõigi teiste, nii poolt kui vastu mängijatega.
Üllas, õilis ja väärikalt riigimehelik oleks ajada oma asja samasuguse selguse ja lihtsusega nagu see esimene, torupanijate meeskonna töödejuhataja. Et seletad lihtsate sõnadega ära, mis on plaanis ja mida plaani teostamiseks teha vaja. Kõik kuulavad, noogutavad ... aga oskavad ka selle lihtsa plaani sama lihtsalt soovi korral tuksi keerata. No näiteks muudavad labidad kasutuskõlbmatuks või valavad kanalisatsioonikaevu betooni täis. Või ässitavad naabrid sinu tegevuse vastu protestima.
Jätan selle teise, vutimeeskonna näite kõrvale (vajadusel oskab ise igaüks selle enda jaoks sobilike mõtetega täita) ja asun kohe selle kolmanda, nö Suure Mängu juurde.
Reeglite rikkumise võlu
Üks meetod selle kõige juhtimiseks on kaose loomine. Lüüa malelaud uppi, karjuda kohtuniku peale, anda pealtvaatajatele vaheldumisi piitsa ja präänikut, rääkida jaburdusi ja käituda üleüldse kaootilise klounina.
Esmane efekt, mis sellega saavutatakse, ongi segaduse külvamine. Keegi ei saa enam päris täpselt aru, mida sa planeerid, aga see tähendab, et ei saa hakata ka vastu töötama. Teine efekt on see, et kõik räägivad pidevalt uuenevas jahmumise seisundis omavahel sinust kui ... kontrollimatust hullust. Aga see tekitab ju alateadvuse tasemel hirmu ja ebakindlust, vähendab võimalust omavahelisteks liitudeks ja koordineeritud vastutegevuseks.
Selle kaose ja üleüldise peataoleku seisukorras saad sina aga vaikselt nohisedes oma asja ajada, olgu kasvõi millimeetri haaval oma partnereid ja konkurente nõrgestades ning seeläbi ise suhteliselt paremaid palukesi enda aita tassides. Kesse ikka jõuab tähele panna või protestida, kui samal ajal sünnib Suur Jama ja hirm võimalike negatiivsete tulemuste ees nöörib kõri.
Selle kaose kaudu juhtimise juures on ainult paar väikest miinust. Esiteks peab see kaos olema järjest kangema kraadiga, muidu muutub see ette-ennustatavaks ja mängujuht seeläbi kontrollitavaks. Ning teine asi, et usaldus mängujuhi vastu kaob nagu hommikune udu. Aga kui sa suudad enda sees sellele vilistada ja edasi segast peksta, siis oled ikkagi sina mängujuht, mitte kellegi teise poolt juhitav. Ning kui see viimane aspekt ongi sinu jaoks eesmärk omaette, mis paneb sind ennast hästi tundma, siis ongi su käitumine ratsionaalne. Eesmärgipärane. Järelikult õige ja loogiline ning kõik muu on tühi.
Või muidugi olgem ausad, asi ei ole sinu ega minu personaalküsimuses. Keegi ei pea antud kontekstis silmas konkreetset ühte inimest, vaid üldist infovälja. Veelgi täpsemalt, võimekust analüüsida toimuvat, saada aru eesmärkidest ja planeerida vastutegevust.
On olemas lihtne ja lineaarne protsessi juhtimine. Ühe ja lihtsa eesmärgi saavutamiseks on vaja teha kas endale või oma meeskonnale selgeks tegevuskava ja lõppeesmärk. Nt kaevata kraav ja panna sellesse õige kaldenurga all pasliku läbimõõduga toru, et kemmergus toodetav kraam jõuaks sinna kuhu vaja. Ja soovituslikult oleks sellega vaja hakkama saada ühe tööpäeva jooksul, et protsessi optimeerida.
Keerulised mängud on raskelt juhitavad
Siis on olemas veidi keerulisemad juhtimismeetodid, kus tuleb arvestada ka sekkuvate või suisa vastutöötavate osapooltega. Ma ei tea küll spordist mitte muhvigi, kuid näiteks oskan tuua kasvõi jalgpallimeeskonna tegevuse juhtimise. Eesmärk oleks küll nagu ka lihtne – lüüa palli vastaste väravasse rohkem kui nemad meile. Aga selle tegevuse käigus on muuhulgas vaja tegeleda reeglite järgimisega, vastase hanitamisega, pettelöökide ja muu taolisega ning samal ajal üritada läbi näha vastaspoole samasugustest tembutamistest.
Ja siis on olemas see Kõige Suurem mäng – rahvusvaheline poliitika. Keskkond, kus on vaja arvestada sisuliselt lõpmatu arvu muutujatega nii omaenda leeris kui kõigi teiste, nii poolt kui vastu mängijatega.
Üllas, õilis ja väärikalt riigimehelik oleks ajada oma asja samasuguse selguse ja lihtsusega nagu see esimene, torupanijate meeskonna töödejuhataja. Et seletad lihtsate sõnadega ära, mis on plaanis ja mida plaani teostamiseks teha vaja. Kõik kuulavad, noogutavad ... aga oskavad ka selle lihtsa plaani sama lihtsalt soovi korral tuksi keerata. No näiteks muudavad labidad kasutuskõlbmatuks või valavad kanalisatsioonikaevu betooni täis. Või ässitavad naabrid sinu tegevuse vastu protestima.
Jätan selle teise, vutimeeskonna näite kõrvale (vajadusel oskab ise igaüks selle enda jaoks sobilike mõtetega täita) ja asun kohe selle kolmanda, nö Suure Mängu juurde.
Reeglite rikkumise võlu
Üks meetod selle kõige juhtimiseks on kaose loomine. Lüüa malelaud uppi, karjuda kohtuniku peale, anda pealtvaatajatele vaheldumisi piitsa ja präänikut, rääkida jaburdusi ja käituda üleüldse kaootilise klounina.
Esmane efekt, mis sellega saavutatakse, ongi segaduse külvamine. Keegi ei saa enam päris täpselt aru, mida sa planeerid, aga see tähendab, et ei saa hakata ka vastu töötama. Teine efekt on see, et kõik räägivad pidevalt uuenevas jahmumise seisundis omavahel sinust kui ... kontrollimatust hullust. Aga see tekitab ju alateadvuse tasemel hirmu ja ebakindlust, vähendab võimalust omavahelisteks liitudeks ja koordineeritud vastutegevuseks.
Selle kaose ja üleüldise peataoleku seisukorras saad sina aga vaikselt nohisedes oma asja ajada, olgu kasvõi millimeetri haaval oma partnereid ja konkurente nõrgestades ning seeläbi ise suhteliselt paremaid palukesi enda aita tassides. Kesse ikka jõuab tähele panna või protestida, kui samal ajal sünnib Suur Jama ja hirm võimalike negatiivsete tulemuste ees nöörib kõri.
Selle kaose kaudu juhtimise juures on ainult paar väikest miinust. Esiteks peab see kaos olema järjest kangema kraadiga, muidu muutub see ette-ennustatavaks ja mängujuht seeläbi kontrollitavaks. Ning teine asi, et usaldus mängujuhi vastu kaob nagu hommikune udu. Aga kui sa suudad enda sees sellele vilistada ja edasi segast peksta, siis oled ikkagi sina mängujuht, mitte kellegi teise poolt juhitav. Ning kui see viimane aspekt ongi sinu jaoks eesmärk omaette, mis paneb sind ennast hästi tundma, siis ongi su käitumine ratsionaalne. Eesmärgipärane. Järelikult õige ja loogiline ning kõik muu on tühi.
---
lugu ilmus siin
Saturday, October 10, 2026
Разбор полётов: Iisrael, Läti, Hispaania, Prantsusmaa
- 3 aastat Hamasi kallaletungist Iisraelile. Selle aja jooksul on toimunud on kaks suurt pööret. Sisemiselt on Iisrael loobunud kontseptsioonist, mille kohaselt saab Hamasiga kõrvuti eksisteerida, nüüd üritavad nad seda lihtsalt hävitada. Väliselt aga on tekkinud selline Iisraeli-vastaste meeleolude laine, mida vist pole varem kunagi olnud. Iisraeli-vastased jõud on osutunud edukamaks oma sõnumi müümisel nö laiale publikule.
- Läti valimissüsteemi pisike detail (valijatele antud võimalus anda nii plusse kui miinuseid) on endaga toonud kaasa suure ja pika-ajalise muudatuse Läti partei-poliitilises süsteemis. Kandidaatidel ei teki lojaalsust erakondade suhtes (miska asutatakse pideval uusi parteisid, mis pääsevad ka parlamenti), teisalt ei teki ka valijatel lojaalsust ei parteide ega üldse valimiste suhtes (sest no mis ma ikka osalen, kui minu eilsed lemmikud täna enam ei osale)
- Hispaanias puhkenud protestide ja erakorraliste valimiste taga on ühe probleemi kaks tahku: sotsialistid ja korteriküsimus. Riigipoolne katse lahendada puhtakujulist turuprobleemi (elamispindade nappus) mitte-turumajanduslike meetoditega (bürokraatlikud piirangud nii ehituslubade väljastamisel kui üürituru reguleerimisel)
- Prantsusmaa haridussüsteemi alarahastamisest puhkenud õpilaste ja üliõpilaste mässu kasutavad ära need, kes üritavad seeläbi üles kütta migratsioonivastaseid meeleolusid ja seeläbi aidata valimisvõidule Marine le Peni
Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit
- Läti valimissüsteemi pisike detail (valijatele antud võimalus anda nii plusse kui miinuseid) on endaga toonud kaasa suure ja pika-ajalise muudatuse Läti partei-poliitilises süsteemis. Kandidaatidel ei teki lojaalsust erakondade suhtes (miska asutatakse pideval uusi parteisid, mis pääsevad ka parlamenti), teisalt ei teki ka valijatel lojaalsust ei parteide ega üldse valimiste suhtes (sest no mis ma ikka osalen, kui minu eilsed lemmikud täna enam ei osale)
- Hispaanias puhkenud protestide ja erakorraliste valimiste taga on ühe probleemi kaks tahku: sotsialistid ja korteriküsimus. Riigipoolne katse lahendada puhtakujulist turuprobleemi (elamispindade nappus) mitte-turumajanduslike meetoditega (bürokraatlikud piirangud nii ehituslubade väljastamisel kui üürituru reguleerimisel)
- Prantsusmaa haridussüsteemi alarahastamisest puhkenud õpilaste ja üliõpilaste mässu kasutavad ära need, kes üritavad seeläbi üles kütta migratsioonivastaseid meeleolusid ja seeläbi aidata valimisvõidule Marine le Peni
Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit
Thursday, October 8, 2026
Katk ja poliitika
Kas katkust on võimalik kirjutada politoloogilise prisma läbi? On ikka. Viroloog ma pole, meditsiinist tean üldse niipalju kui keskmine patsient ikka, aga Siberi nö katkujuhtumi kajamise kohta poliitilistes protsessides oskan ikka midagi öelda.
Miks „nö katk“ – sest no vaata ega me ju täpselt ei tea, mis oli selles ampullis, mille väidetavalt pillas põrandale hooletu laborant, kellest sai indeks-patsient, kes hiljem haiglas suri. Ja kelle tõttu on nüüd paarsada inimest karantiinis. Koos nendega ka kogu regioon. Ja koos sellega tinglikult ka kogu Venemaa.
„Annuška oli juba õli trammirööbastele pillanud“ – niimoodi algas sündmuste ahel, milles edasine asjade kulg oli tolle hooletu koduabilise kohmakuse poolt ette määratud. Selle tänane versioon kõlab siis „Darjuška oli juba katseklaasi põrandale pillanud“ (Darja Šipilova Irkutsi instituudist). Kuid jätkem lüürika kõrvale, asume poliitika kallale.
Enne pandeemiat oleks ilmselt asi tähelepanuta jäänud, nüüd aga lendas pisike infokilluke suurde ja ahnelt kõikevõimendavasse ventilaatorisse.
Sisemine infopoliitiline protsess
Siseriiklikult oli vene riigi reaktsioon etteaimatavalt vaikimisse sulgumine. Kui mingit sündmust pole nende eriteenistused ise ette valmistanud, siis on see vene riigi tüüpiline reaktsioon.
Meenutagem kasvõi Tšernobõli juhtumit, kus kogu NSVL riigimeedia vaikis nagu sukk, samal ajal kui rahvusvahelne üldsus oli juba infoleketest tagajalgadel. Või Kurski allveelaeva juhtum. Või veel kümned ja sajad juhtumid, kus riik, eelkõige oma juhtkonna tasemel on vait, sest ei taha ennast negatiivsete uudistega siduda. Ei taha jätta muljet, et midagi juhtub väljapool riigi kontrolli.
Vastupidised näited, kui vene riik väga hästi teab, et midagi peab toimuma, siis on infopadrunid juba aegsasti rauas ja mõnikord tulistatakse nad välja isegi ennem päriselus toimuvat. Nii näiteks oli 2022.a veebruaris riiklikele infoagentuuridele juba kätte jagatu tekstid Ukraina langemise ja „uue reaalsuse“ tekkimise kohta ning need läksid lendu, ootamata ära selgust, et Ukraina ei kavatse alla anda.
Selle infovaakumi tingimustes hakkavad koheselt punguma vandenõuteooriad ja muud „alternatiivsed tõed“, millele leidub alati ahneid kuulajaid. Nii olen kohanud seletust, mille kohaselt pidi välja kuulutatam „uus pandeemia“, mille kattevarjus hakkavad Venemaa, USA ja Hiina omavahel maailma ümber jagama. Et olla käimas varjatud „suur kokkulepe“, mida tõestavat muuhulgas CIA pealiku ootamatu ja seletamatu visiit Moskvasse.
Rahvusvaheline reaktsioon
Siberiga piirnevad Kesk-Aasia riigid on juba teatanud piiride tinglikust lukkupanemisest, Venemaalt saabujate põhjalikumast monitoorimisest ning teatanud vajadusel võtta kasutusele karmimad meetodid võimaliku haiguspuhangu leviku vältimiseks.
Sellest palju kõlavam on olnud maailmameedia keskpunktiks pürgiva Donald Trumpi avaldus USA valmisoleku kohta Venemaale appi tulla. Arvan isiklikult et seekord pole siiski tegu tähelepanusõltlasest mehe soologa, vaid tema kaudu üritavad USA luureringkonnad survestada oma vene kolleege, et nood jagaks infot toimunu kohta.
Selles kotekstis võiks veel rääkida ka Venemaa regionaalpoliitilistest eripäradest, Moskva-Siberi erisuhetest jne, kuid protsess on veel toores ning tõenäoliselt tekib põhjuseid selle kõige juurde veel tagasi tulla.
Igatahes üks on selge – analoogid väidetavalt ühest Hiina laborist putku pannud korona-pandeemiaga on liiga ilmsed, et poliitilised protsessid sellest mõjutamata jääksid.
Miks „nö katk“ – sest no vaata ega me ju täpselt ei tea, mis oli selles ampullis, mille väidetavalt pillas põrandale hooletu laborant, kellest sai indeks-patsient, kes hiljem haiglas suri. Ja kelle tõttu on nüüd paarsada inimest karantiinis. Koos nendega ka kogu regioon. Ja koos sellega tinglikult ka kogu Venemaa.
„Annuška oli juba õli trammirööbastele pillanud“ – niimoodi algas sündmuste ahel, milles edasine asjade kulg oli tolle hooletu koduabilise kohmakuse poolt ette määratud. Selle tänane versioon kõlab siis „Darjuška oli juba katseklaasi põrandale pillanud“ (Darja Šipilova Irkutsi instituudist). Kuid jätkem lüürika kõrvale, asume poliitika kallale.
Enne pandeemiat oleks ilmselt asi tähelepanuta jäänud, nüüd aga lendas pisike infokilluke suurde ja ahnelt kõikevõimendavasse ventilaatorisse.
Sisemine infopoliitiline protsess
Siseriiklikult oli vene riigi reaktsioon etteaimatavalt vaikimisse sulgumine. Kui mingit sündmust pole nende eriteenistused ise ette valmistanud, siis on see vene riigi tüüpiline reaktsioon.
Meenutagem kasvõi Tšernobõli juhtumit, kus kogu NSVL riigimeedia vaikis nagu sukk, samal ajal kui rahvusvahelne üldsus oli juba infoleketest tagajalgadel. Või Kurski allveelaeva juhtum. Või veel kümned ja sajad juhtumid, kus riik, eelkõige oma juhtkonna tasemel on vait, sest ei taha ennast negatiivsete uudistega siduda. Ei taha jätta muljet, et midagi juhtub väljapool riigi kontrolli.
Vastupidised näited, kui vene riik väga hästi teab, et midagi peab toimuma, siis on infopadrunid juba aegsasti rauas ja mõnikord tulistatakse nad välja isegi ennem päriselus toimuvat. Nii näiteks oli 2022.a veebruaris riiklikele infoagentuuridele juba kätte jagatu tekstid Ukraina langemise ja „uue reaalsuse“ tekkimise kohta ning need läksid lendu, ootamata ära selgust, et Ukraina ei kavatse alla anda.
Selle infovaakumi tingimustes hakkavad koheselt punguma vandenõuteooriad ja muud „alternatiivsed tõed“, millele leidub alati ahneid kuulajaid. Nii olen kohanud seletust, mille kohaselt pidi välja kuulutatam „uus pandeemia“, mille kattevarjus hakkavad Venemaa, USA ja Hiina omavahel maailma ümber jagama. Et olla käimas varjatud „suur kokkulepe“, mida tõestavat muuhulgas CIA pealiku ootamatu ja seletamatu visiit Moskvasse.
Rahvusvaheline reaktsioon
Siberiga piirnevad Kesk-Aasia riigid on juba teatanud piiride tinglikust lukkupanemisest, Venemaalt saabujate põhjalikumast monitoorimisest ning teatanud vajadusel võtta kasutusele karmimad meetodid võimaliku haiguspuhangu leviku vältimiseks.
Sellest palju kõlavam on olnud maailmameedia keskpunktiks pürgiva Donald Trumpi avaldus USA valmisoleku kohta Venemaale appi tulla. Arvan isiklikult et seekord pole siiski tegu tähelepanusõltlasest mehe soologa, vaid tema kaudu üritavad USA luureringkonnad survestada oma vene kolleege, et nood jagaks infot toimunu kohta.
Selles kotekstis võiks veel rääkida ka Venemaa regionaalpoliitilistest eripäradest, Moskva-Siberi erisuhetest jne, kuid protsess on veel toores ning tõenäoliselt tekib põhjuseid selle kõige juurde veel tagasi tulla.
Igatahes üks on selge – analoogid väidetavalt ühest Hiina laborist putku pannud korona-pandeemiaga on liiga ilmsed, et poliitilised protsessid sellest mõjutamata jääksid.
---
lugu ilmus siin
Wednesday, October 7, 2026
Kuku Sihikus: olukorrast Mordoris
Venemaa diktaatoril Vladimir Putinil on täna 74 sünnipäev. Eelmisel aastal näitas Putin ennast sünnipäeval oma kodulinnas Peterburis, käis Peeter-Pauli kindluses ja pani lillekimbu Peeter I hauale. Oli rahva ees ja fotoaparaatide ees. Seekord teateid tema ilmumisest sünnipäeval avalikkuse ette ei ole?
Ei ole näha olnud, pigem on teated selle kohta, et tegeleb tavaliste tööasjadega, telefonikõnedega jne, mille hulgas lihtsalt võtab vastu ka õnnitlusi. Nagu Peskov seda sõnastas – „nagu tavaline inimene“, et peamised on lähedaste õnnesoovid. Aga muidu valmistub kohtumisteks, et tulemas on SRÜ summit ja kohtumine Hiina liidriga jne
Kui tähtis on Venemaa elanikele nende valitseja sünnipäev? Sest 20 aasta möödumist ajakirjanik Anna Politkovskaja mõrvast ju avalikult tähistada ei lubata?
Normaalses ühiskonnas ei ole see oluline. Kas meie kuulajad või stuudiosviibijad teavad käigu pealt öelda, millal on meie presidendi sünnipäev või kas nad seda tähistavad?
Nii et selles mõttes on vene ühiskond üsna normaalne, et nad ei tähista seda päeva rohkem, kui sõltlastel seda vaja.
Venemaal Siberis suri mõne päeva eest kopsukatku noor laboritöötaja, kes tegi kogemata katki baktereid sisaldanud katseklaasi, mitusada temaga suhelnud inimest pandi igaks juhuks karantiini. Venemaa on selle juhtumi avamisel olnud väga ettevaatlik. Kas nad kardavad mingisugust paanikat?
See on vene võimude tavapärane reaktsioon – vastata erakordsele olukorrale vaikimisega, tuletage meelde kasvõi Tšernobõli sündmusi või allveelaev Kurski uppumist vms. Kohe ja kõlavalt nad reageerivad ainult siis, kui on sündmuse ise ette valmistanud, siis võib mõnikord reaktsioonina mõeldud vastus ilmuda kogemata juba enne sündmust – nt teated 2022.a veebruaris Ukraina alistumise ja „uue maailmakorra sündmise“ kohta.
Vaikimine aga sünnitab tänases somes kuulujutte ja konspiroloogiat, nt olen näinud mõttekäiku, et uut katkupuhangut ja pandeemiat kasutatakse selleks, et selle kattevarjus lõpetada ära SVO, et mitte tunnistada oma kaotust jne
Muidugi on kõigega alati ja hästi kursis Ameerika Ühendriikide president Donald Trump, kes lubas Venemaad katkuhirmuga toime tulemisel aidata. Mil moel puutub üks katkujuhtum Trumpi? See on ju pigem poliitiline sõnum, et ta on valmis häda korral Venemaale appi minema ja see on katkujuhtumist palju tõsisem?
See on muuseas sellesama konspiroloogilise seletuse võtme-element, et „näete Trumpi reaktsioon tõestab, et on tehtud mingi uus kokkulepe Venemaa, USA ja Hiina vahel, kes uue pandeemia tingimustes hakkavad maailma ümber jagama. Ja et selle tõestuseks oli John Ratcliffe’i visiit Moskvasse, mis valmistas seda kõike ette.
Aga tegelikult ma arvan, et see pole Trumpi personaalne soolo, vaid USA luureametkondade surve, kes soovivad saada rohkem infot toimuva kohta ning survestavad selleks Trumpi kaudu vene kolleege olemaks koostööaltimad
Kirjutasite hiljuti kommentaari sellest, kuidas Lääne meedias ja meie ajakirjanduses on viitega teiste riikide väljaannetele üha rohkem pealkirju Venemaa võimalikust soovist testida Euroopa riikide tugevust ja reageerimisvõimet. Ma usun, et Eestis see enam kedagi ei eruta, meie oleme selliste pealkirjadega harjunud?
Võimaliku ohu suhtes erutumine on normaalne, alateadlik käitumine. Küsimus on lihtsalt selles, et mida me selle sisendiga peale hakkame, kas laseme ennast hirmul paralüseerida, anname ette alla või näitame üles piisavalt kaitsetahet
Muidugi võib soovida selle kõige taustal näha Venemee teadlikku mõjutustegevust kuni väideteni võtta kontrolli alla näiteks Suwalki koridor, aga see mõju on ju pigem Euroopat ja NATO-t ühendav ja riikide kaitsetahet suurendav. Seega vastupidine Moskva soovile külvata hirmu ja ebakindlust?
Loomulikult on see teadlik mõjutustegevus, kuna see on kõige odavam ja seega tõhusam. Sellel põhineb suur osa mitte ainult inimeste, vaid ka loomaliikide käitumisest – jätta endast suuremat, tugevamat ja ohtlikumat muljet.
Kas see on aga Euroopat ja NATO’t ühendav? Nii ja naa, vastavate ühenduste poliitilise retoorika tasemel muidugi. No näiteks NATO esindajad ei saa ju väita põhimõtteliselt vastupidist, rääkida et ühendus võib esimese ohu korral laguneda.
Küll on aga palju neid poliitilisi jõude, mis kasutavad absoluutselt universaalset vastandumistaktikat ja koguvad seeläbi protestihääli. Et kui „peavool“ ja valitsevad poliitilised jõud räägivad et A on hea, siis protestihäälte püüdjad peavad ju lihtsalt kohustuslikus korras ütlema, et A on halb. Noh ja asjaolude kokkulangmemisel võivad needsamad vastandujad saada võimule ning siis kas nad peavad ise samastuma „peavooluga“ või viima oma poliitilised lubadused ellu. Nii et lõpptulemus on teadmata, me keegi ei tea tulevikku
Pigem on oht selles, et mitmete riikide valimistel on edukad Venemaa suhtes neutraalsed või isegi agressorit vaikides heaks kiitvad erakonnad – AfD edu Saksamaal ja kasvõi Läti parlamendivalimistel kolmanda koha saanud Suveräänne Võim/Uuslätlased. Kaudselt on see Venemaa mõju, aga võib-olla hoopis rohkem valijate väsimus aastaid kuuldud Venemaa tulutust hukkamõistust?
Sellel protsessil pole ainult ühte sisendit. Venemaa mõjutustegevus pole kunagi päris viljatu – sellel on alati kuulajaid ja võimendajaid. Ühiskonna väsimus mitte ainult hukkamõistust, vaid ka hirmust on samamoodi arusaadav. Soov et „kõik see jama saaks läbi“ ja naaseda nö normaalse elu juurde on ju absoluutselt mõistetav.
See kõik käib lainetena. 1960-70’tel elati ka suure sõja hirmus, 80’tel hakkas pinge langema, sajandivahetuse ajal tekkis naiivne illusioon et kõik ongi hästi ja nii jääb igavesti. Ei jäänud! Aga praeguste jamade suhtes õnneks kehtib see tsüklilisus samamoodi, ka see läheb üle :)
Talv on ees ja see on raske Ukrainale, aga üha raskem ka Venemaale. Võib-olla jätab Putin 9. mai paraadi taas ära, aga mitte droonirünnakute hirmust või katku tõttu vaid seepärast, et võitu pole nagu mõtet tähistada ja meenutada?
Riik püsib rituaalidel. Kui neid enam ei tähistata, siis lakkab ka see riik ühel või teisel moel, kas lagunemise kaudu või mingi sügava muutumise läbi
Vahetult pärast NSV Liidu lagunemist aastatel 1991–1994 Moskvas Punasel väljakul traditsioonilisi suuri sõjaväeparaade ei korraldatud. Selle asemel 1992. aasta toimus koguni rahuparaad (Peace Parade): 1992. aastal korraldati Moskvas relvade ja tankide asemel "rahumarss". Sellest võtsid osa Teise maailmasõja veteranid nii endistest nõukogude liiduvabariikidest kui ka USA-st, Suurbritanniast, Prantsusmaalt, Saksamaalt ja Itaaliast.
Nii et kui paraad hakkab ära jääma, siis on kõik hästi :)
Ei ole näha olnud, pigem on teated selle kohta, et tegeleb tavaliste tööasjadega, telefonikõnedega jne, mille hulgas lihtsalt võtab vastu ka õnnitlusi. Nagu Peskov seda sõnastas – „nagu tavaline inimene“, et peamised on lähedaste õnnesoovid. Aga muidu valmistub kohtumisteks, et tulemas on SRÜ summit ja kohtumine Hiina liidriga jne
Kui tähtis on Venemaa elanikele nende valitseja sünnipäev? Sest 20 aasta möödumist ajakirjanik Anna Politkovskaja mõrvast ju avalikult tähistada ei lubata?
Normaalses ühiskonnas ei ole see oluline. Kas meie kuulajad või stuudiosviibijad teavad käigu pealt öelda, millal on meie presidendi sünnipäev või kas nad seda tähistavad?
Nii et selles mõttes on vene ühiskond üsna normaalne, et nad ei tähista seda päeva rohkem, kui sõltlastel seda vaja.
Venemaal Siberis suri mõne päeva eest kopsukatku noor laboritöötaja, kes tegi kogemata katki baktereid sisaldanud katseklaasi, mitusada temaga suhelnud inimest pandi igaks juhuks karantiini. Venemaa on selle juhtumi avamisel olnud väga ettevaatlik. Kas nad kardavad mingisugust paanikat?
See on vene võimude tavapärane reaktsioon – vastata erakordsele olukorrale vaikimisega, tuletage meelde kasvõi Tšernobõli sündmusi või allveelaev Kurski uppumist vms. Kohe ja kõlavalt nad reageerivad ainult siis, kui on sündmuse ise ette valmistanud, siis võib mõnikord reaktsioonina mõeldud vastus ilmuda kogemata juba enne sündmust – nt teated 2022.a veebruaris Ukraina alistumise ja „uue maailmakorra sündmise“ kohta.
Vaikimine aga sünnitab tänases somes kuulujutte ja konspiroloogiat, nt olen näinud mõttekäiku, et uut katkupuhangut ja pandeemiat kasutatakse selleks, et selle kattevarjus lõpetada ära SVO, et mitte tunnistada oma kaotust jne
Muidugi on kõigega alati ja hästi kursis Ameerika Ühendriikide president Donald Trump, kes lubas Venemaad katkuhirmuga toime tulemisel aidata. Mil moel puutub üks katkujuhtum Trumpi? See on ju pigem poliitiline sõnum, et ta on valmis häda korral Venemaale appi minema ja see on katkujuhtumist palju tõsisem?
See on muuseas sellesama konspiroloogilise seletuse võtme-element, et „näete Trumpi reaktsioon tõestab, et on tehtud mingi uus kokkulepe Venemaa, USA ja Hiina vahel, kes uue pandeemia tingimustes hakkavad maailma ümber jagama. Ja et selle tõestuseks oli John Ratcliffe’i visiit Moskvasse, mis valmistas seda kõike ette.
Aga tegelikult ma arvan, et see pole Trumpi personaalne soolo, vaid USA luureametkondade surve, kes soovivad saada rohkem infot toimuva kohta ning survestavad selleks Trumpi kaudu vene kolleege olemaks koostööaltimad
Kirjutasite hiljuti kommentaari sellest, kuidas Lääne meedias ja meie ajakirjanduses on viitega teiste riikide väljaannetele üha rohkem pealkirju Venemaa võimalikust soovist testida Euroopa riikide tugevust ja reageerimisvõimet. Ma usun, et Eestis see enam kedagi ei eruta, meie oleme selliste pealkirjadega harjunud?
Võimaliku ohu suhtes erutumine on normaalne, alateadlik käitumine. Küsimus on lihtsalt selles, et mida me selle sisendiga peale hakkame, kas laseme ennast hirmul paralüseerida, anname ette alla või näitame üles piisavalt kaitsetahet
Muidugi võib soovida selle kõige taustal näha Venemee teadlikku mõjutustegevust kuni väideteni võtta kontrolli alla näiteks Suwalki koridor, aga see mõju on ju pigem Euroopat ja NATO-t ühendav ja riikide kaitsetahet suurendav. Seega vastupidine Moskva soovile külvata hirmu ja ebakindlust?
Loomulikult on see teadlik mõjutustegevus, kuna see on kõige odavam ja seega tõhusam. Sellel põhineb suur osa mitte ainult inimeste, vaid ka loomaliikide käitumisest – jätta endast suuremat, tugevamat ja ohtlikumat muljet.
Kas see on aga Euroopat ja NATO’t ühendav? Nii ja naa, vastavate ühenduste poliitilise retoorika tasemel muidugi. No näiteks NATO esindajad ei saa ju väita põhimõtteliselt vastupidist, rääkida et ühendus võib esimese ohu korral laguneda.
Küll on aga palju neid poliitilisi jõude, mis kasutavad absoluutselt universaalset vastandumistaktikat ja koguvad seeläbi protestihääli. Et kui „peavool“ ja valitsevad poliitilised jõud räägivad et A on hea, siis protestihäälte püüdjad peavad ju lihtsalt kohustuslikus korras ütlema, et A on halb. Noh ja asjaolude kokkulangmemisel võivad needsamad vastandujad saada võimule ning siis kas nad peavad ise samastuma „peavooluga“ või viima oma poliitilised lubadused ellu. Nii et lõpptulemus on teadmata, me keegi ei tea tulevikku
Pigem on oht selles, et mitmete riikide valimistel on edukad Venemaa suhtes neutraalsed või isegi agressorit vaikides heaks kiitvad erakonnad – AfD edu Saksamaal ja kasvõi Läti parlamendivalimistel kolmanda koha saanud Suveräänne Võim/Uuslätlased. Kaudselt on see Venemaa mõju, aga võib-olla hoopis rohkem valijate väsimus aastaid kuuldud Venemaa tulutust hukkamõistust?
Sellel protsessil pole ainult ühte sisendit. Venemaa mõjutustegevus pole kunagi päris viljatu – sellel on alati kuulajaid ja võimendajaid. Ühiskonna väsimus mitte ainult hukkamõistust, vaid ka hirmust on samamoodi arusaadav. Soov et „kõik see jama saaks läbi“ ja naaseda nö normaalse elu juurde on ju absoluutselt mõistetav.
See kõik käib lainetena. 1960-70’tel elati ka suure sõja hirmus, 80’tel hakkas pinge langema, sajandivahetuse ajal tekkis naiivne illusioon et kõik ongi hästi ja nii jääb igavesti. Ei jäänud! Aga praeguste jamade suhtes õnneks kehtib see tsüklilisus samamoodi, ka see läheb üle :)
Talv on ees ja see on raske Ukrainale, aga üha raskem ka Venemaale. Võib-olla jätab Putin 9. mai paraadi taas ära, aga mitte droonirünnakute hirmust või katku tõttu vaid seepärast, et võitu pole nagu mõtet tähistada ja meenutada?
Riik püsib rituaalidel. Kui neid enam ei tähistata, siis lakkab ka see riik ühel või teisel moel, kas lagunemise kaudu või mingi sügava muutumise läbi
Vahetult pärast NSV Liidu lagunemist aastatel 1991–1994 Moskvas Punasel väljakul traditsioonilisi suuri sõjaväeparaade ei korraldatud. Selle asemel 1992. aasta toimus koguni rahuparaad (Peace Parade): 1992. aastal korraldati Moskvas relvade ja tankide asemel "rahumarss". Sellest võtsid osa Teise maailmasõja veteranid nii endistest nõukogude liiduvabariikidest kui ka USA-st, Suurbritanniast, Prantsusmaalt, Saksamaalt ja Itaaliast.
Nii et kui paraad hakkab ära jääma, siis on kõik hästi :)
---
küsisid Ainar Ruusaar jaTimo Tarve, vastas Karmo Tüür, saade järekuulatav siit
Saturday, October 3, 2026
Venemaa müüb meile meie oma hirmu
„Venemaa võib juba lähiajal hakata Euroopa riikide tugevust testima, ilma otseselt kallale tungimata“ – umbes selliseid pealkirju või mõtteid on kohanud ilmselt igaüks, kes vaevub meediat jälgima. Eriti veel seda va sotsiaalmeediat, kus vastavasisulisse kajakambrisse sattudes võib suisa hulluks minna.
Hirm on meie liitlane ja vaenlane. Hirm kui ettevaatlikkuse poolvend on aidanud meil bioloogilise liigina ellu jääda. Igaks juhuks iga krõbina peale verre purstatav adrenaliin aitab loomal pageda ja linnul lenda vurtsatada, meie pole selles mõttes erand. Kuid hirm võib mõjuda ka pärssijana, kus peale peitupugemise või pagemise muud pähe ei tulegi.
Hea kamraad küsis hiljuti, et kas Moskva „ei saa aru, et lääne ähvardamine vaid muudab meid veelgi otsusekindlamaks?“ Ja et kas nt Suwalki intsidendi korraldamisel „toimetatakse koridori kaitseks väga kiiresti pluss Kaliningrad muudetakse hauaplatsiks?“
Kreml pisaraid ei usu
Arvan aga, et Kreml ei usu, et eurooplastel jätkub mune valusasti lüüa. Pigem usub ta, et eurooplased hoiavad ise endal ja üksteisel varrukast kinni sõnadega "ei maksa eskaleerida". Peale kõige muu selle tõttu, et euroopa poliitikud peavad arvestama oma koduriikides kohe puhkevate sõjavastaste protestidega (mida Moskva omakorda õhutab), samas kui Kreml mingi säärase protestiga oma müüride ääres arvestama ei pea.
Taolisel usul on ju ka alust, sest et tooge palun näide sellest, kus Euroopa riigid oleks XXI sajandil kasutanud jõhkrat jõudu? Teise maailmasõja ajal ja selle järellainetuses 1950’tel, 60’tel ja 70’tel osalesid eurooplased iseseisvalt sõdades, kuid nüüd viimase paarikümne aasta jooksul praktiliselt ainult rahvusvaheliste missioonide raames ning suuresti USA taustajõududena.
Kõigi muude välispoliitiliste väljundite hulgas on Venemaal olemas nähtus nimega SVOP, tõlgituna kui Välis- ja julgeolekupoliitika nõukogu. Ega seda ei peagi keegi peale eriala-inimeste teadma, kuid oluliseks muudab selle kontori kaks momenti. Esiteks Sergei Karagaovi nimi, kes on viimasel ajal muutunud kuri-patriotismi kehastuseks. Teiseks Valdai foorum, millel tihtilugu osaleb ka Vladimir Putin ning mis on vähemalt olnud platsdarm, mille kaudu öeldakse välja Läänele suunatud sõnumeid.
Hirmuturundus
No vat selle kontori kaks kõrgetasemelist esindajat on hiljuti esinenud kahe järjestikuse tekstiga, mis jätavad mulje, et nad kas on saanud suunise või ise võtnud ülesande tegeleda pealkirjas mainitud hirmuturundamisega. Kuna nende isikute nimed on siinsele lugejale enamasti tundmatud, siis lihtsalt põgusalt markeerin nad - Aleksandr Losev ja Aleksandr Nosovitš. Nimed pole olulised, kuid mõtted on.
Esimene kutsus üles muutma Ukraina linnu samasugusteks rushunnikuteks kui on Gaza sektoris ja mitte peatuma enne, kui Poola on taas Venemaa võimu all, kusjuures „mõlemal pool Venemaa välispiire peaks seisma vene sõdurid“. Teine rääkis vajadusest viia läbi veel üks kiire „sõjaline erioperatsioon“, seekord rakettide abil ja Leedu vastu.
Mõlemad tekstid peegeldavad seda, mida heaolus ja turvalisuses mugavaks muutunud Euroopa kardab. Jõuga piiride muutmist, mida mitu viimast põlvkonda on üritanud mälust minema pühkida kui midagi häbi- ja põlastusväärset.
Ehk siis – Venemaa teab suurepäraselt meie, st praeguse Euroopa nõrkust. Mitte-valmisolekut ennast kaitsta. Valmisolekut ennast ohtudest vabaks osta, mitte neile vastu hakata. Ja seda meile müüaksegi. Kas ja mis hinnaga me oleme valmis seda ostma? Ajaloost õppimise lootusetus on üldteada, kuid proovige vähemalt guugledada sõnu: „Meil oli valida sõja ja häbi vahel. Me valisime häbi ja saame sõja“.
Hirm on meie liitlane ja vaenlane. Hirm kui ettevaatlikkuse poolvend on aidanud meil bioloogilise liigina ellu jääda. Igaks juhuks iga krõbina peale verre purstatav adrenaliin aitab loomal pageda ja linnul lenda vurtsatada, meie pole selles mõttes erand. Kuid hirm võib mõjuda ka pärssijana, kus peale peitupugemise või pagemise muud pähe ei tulegi.
Hea kamraad küsis hiljuti, et kas Moskva „ei saa aru, et lääne ähvardamine vaid muudab meid veelgi otsusekindlamaks?“ Ja et kas nt Suwalki intsidendi korraldamisel „toimetatakse koridori kaitseks väga kiiresti pluss Kaliningrad muudetakse hauaplatsiks?“
Kreml pisaraid ei usu
Arvan aga, et Kreml ei usu, et eurooplastel jätkub mune valusasti lüüa. Pigem usub ta, et eurooplased hoiavad ise endal ja üksteisel varrukast kinni sõnadega "ei maksa eskaleerida". Peale kõige muu selle tõttu, et euroopa poliitikud peavad arvestama oma koduriikides kohe puhkevate sõjavastaste protestidega (mida Moskva omakorda õhutab), samas kui Kreml mingi säärase protestiga oma müüride ääres arvestama ei pea.
Taolisel usul on ju ka alust, sest et tooge palun näide sellest, kus Euroopa riigid oleks XXI sajandil kasutanud jõhkrat jõudu? Teise maailmasõja ajal ja selle järellainetuses 1950’tel, 60’tel ja 70’tel osalesid eurooplased iseseisvalt sõdades, kuid nüüd viimase paarikümne aasta jooksul praktiliselt ainult rahvusvaheliste missioonide raames ning suuresti USA taustajõududena.
Kõigi muude välispoliitiliste väljundite hulgas on Venemaal olemas nähtus nimega SVOP, tõlgituna kui Välis- ja julgeolekupoliitika nõukogu. Ega seda ei peagi keegi peale eriala-inimeste teadma, kuid oluliseks muudab selle kontori kaks momenti. Esiteks Sergei Karagaovi nimi, kes on viimasel ajal muutunud kuri-patriotismi kehastuseks. Teiseks Valdai foorum, millel tihtilugu osaleb ka Vladimir Putin ning mis on vähemalt olnud platsdarm, mille kaudu öeldakse välja Läänele suunatud sõnumeid.
Hirmuturundus
No vat selle kontori kaks kõrgetasemelist esindajat on hiljuti esinenud kahe järjestikuse tekstiga, mis jätavad mulje, et nad kas on saanud suunise või ise võtnud ülesande tegeleda pealkirjas mainitud hirmuturundamisega. Kuna nende isikute nimed on siinsele lugejale enamasti tundmatud, siis lihtsalt põgusalt markeerin nad - Aleksandr Losev ja Aleksandr Nosovitš. Nimed pole olulised, kuid mõtted on.
Esimene kutsus üles muutma Ukraina linnu samasugusteks rushunnikuteks kui on Gaza sektoris ja mitte peatuma enne, kui Poola on taas Venemaa võimu all, kusjuures „mõlemal pool Venemaa välispiire peaks seisma vene sõdurid“. Teine rääkis vajadusest viia läbi veel üks kiire „sõjaline erioperatsioon“, seekord rakettide abil ja Leedu vastu.
Mõlemad tekstid peegeldavad seda, mida heaolus ja turvalisuses mugavaks muutunud Euroopa kardab. Jõuga piiride muutmist, mida mitu viimast põlvkonda on üritanud mälust minema pühkida kui midagi häbi- ja põlastusväärset.
Ehk siis – Venemaa teab suurepäraselt meie, st praeguse Euroopa nõrkust. Mitte-valmisolekut ennast kaitsta. Valmisolekut ennast ohtudest vabaks osta, mitte neile vastu hakata. Ja seda meile müüaksegi. Kas ja mis hinnaga me oleme valmis seda ostma? Ajaloost õppimise lootusetus on üldteada, kuid proovige vähemalt guugledada sõnu: „Meil oli valida sõja ja häbi vahel. Me valisime häbi ja saame sõja“.
---
lugu ilmus siin
Friday, October 2, 2026
Putini armee suureneb vaid paberil?
Milleks Putin allkirjastab järjepanu sõjaväe arvukust paberil suurendavaid ukaase, kui päriselus ei muutu sellest ju midagi?
Esmapilgul on tegemist täiesti mõtetu (enese-)pettusega. Sellest ei laiene värvatavate baas, st elanikkond, ja samamoodi ei lisandu relva all olevate meeste arv. Pigem vastupidi, praegu kulub rindel mehi rohkem kui neid suudetakse juurde värvata.
Tõepoolest, tegu on korduma kippuva rituaaliga. Sõja algusest saadik on seda tehtud juba 7 korral, ainuüksi selle aasta sees on tegemist neljanda samalaadse dokumendiga.
Kuivõrd me ei tahaks ka naeruks panna Kremli algatusi, oleks see siiski vastase alahindamine ning seega viga.
Põhjuseid taoliseks jupihaaval koera saba raiumiseks on mitmeid. Alustame kõige üldisemast – armee suurendamiseks on olemas täiesti objektiivne vajadus, kuna senine sõjavägi pole oma ülesannetega toime tulnud.
Ukraina on osutunud vintskemaks vastupanijaks kui alguses arvati. Regulaarmee ülesandeks pandud „Kiiev kolme päevaga“ põrus väga kiirelt, vaja oli hakata koheselt, suurtel kiirustel ja hulgakaupa värbama juurde keda iganes, alates vabatahtlikest kuni vangideni.
Armeele mitte (või halvasti) allutatud relvastatud üksuste tekkimine viis tõsise kriisini, Prigožini mässuni. Sellest peale muudeti taktikat ning kõik uued värbamised pidid toimuma kaitseministeeriumiga lepingu sõlmimise kaudu. Noh olgu, mitte kõik – sest igasugused RosGvardiad jms elavad oma administratiivset-juriidilist elu – kuid need on siiski suures pildis pisiasjad.
Esiteks on armee arvukuse suurendamine seotud puhtalt bürokraatlik-finantsilise põhjusega. Riigirahanduse mõttes on iga eelarvelise struktuuri kohtade suurendamine vajalik, kui on eesmärgiks suurendada rahastust.
Esmapilgul võiks ju arvata, et selline põhjendus on jura. Kui Suur Juht ja isevalitseja tahab, siis eraldatakse kas konteiner sularaha või lõputu joru elektroonilisi nulle eelarvest ja asi ants. Aga vat ei ole mitte.
Kuna nii Suur Juht kui kõik väiksemad jupijumalad teavad, et VARASTATAKSE, siis peab kõige üle ja taga olema raamatupidamine ning kontrollivõimalus. See muidugi ei välista varastamist, kuid peab säiluma vähemalt teoreetiline võimalus kontrollida ja liiale läinud varastajaid istuma panna.
Teine põhjus on lojaalsus. Lojaalsus = raha. Eraldades mingile eelarvelisele üksusele täiendavaid vahendeid, arvutatakse selle sisse nö vasak-koefitsent, mis läheb paratamatult kuludesse. Kuid see on see on hirmuga segatud lojaalsus, mis on veelgi kasulikum.
Lubades kaude eelarvest varastatud rahade eest ehitada suvilaid jms, seotakse need eliidid kuriteo kaudu. Et kuni nood tegelased on lojaalsed, ei panda neid ka istuma. See on aga nagu hüdra, mis vajab pidevat ja kasvavat toitmist, muidu võib oodata mässu.
Kolmandaks on väga praktiline vajadus rahastada päriselt kasvanud kulutusi mitte ainult rindel. Järjest uute sõjaliste eriobjektide rajamine riigi ees nõuab ka sõjaliste eri-ehitusvägede rajamist ja laiendamist, sest mitte igale objektile ei tohi erakapitalil põhinevaid ehitusfirmasid lubadagi.
Neljandaks on VF sõjaväestatud loogika kohaselt vaja näidata ka uute üksuste ja tervete sõjaväeringkondade rajamist (nt Moskva ja Leningradi ringkondade taastamist). Kas ja kuivõrd need paberil loodavad ringkonnad suurendavad võitlusvõimet, on omaette küsimus, kuid ka näivus on väga oluline. Ja ei, ma ei ole seda öeldes grammi võrragi irooniline, näivuse loomine on absoluutselt hädavajalik, sõltumata sajandist, riigist või isikunimedest.
Viies põhjus on mõneti eelmise kordus, kuid teise nurga alt. Et miks on vaja teha neid ümberkorraldusi nö piiskhaaval, nt viimasel juhul 15 tuh inimese ehk vähem kui 1% võrra? Aga see on nö „informatsioonilise põhjuse loomise“ loogika. Üks ukaas viieprotsendilisest suurendamisest on ju kehvem kui viis ukaasi iga natukese aja tagant ja ühe protsendi võrra, kas pole nii?
Nii et kokkuvõtteks – ükskõik missugune hästi läbimõeldud poliitiline otsus on suunatud rohkem kui ühe kärbse tabamiseks korraga. Ka selles mõttes pole Venemaa unikaalne.
---
Esmapilgul on tegemist täiesti mõtetu (enese-)pettusega. Sellest ei laiene värvatavate baas, st elanikkond, ja samamoodi ei lisandu relva all olevate meeste arv. Pigem vastupidi, praegu kulub rindel mehi rohkem kui neid suudetakse juurde värvata.
Tõepoolest, tegu on korduma kippuva rituaaliga. Sõja algusest saadik on seda tehtud juba 7 korral, ainuüksi selle aasta sees on tegemist neljanda samalaadse dokumendiga.
Kuivõrd me ei tahaks ka naeruks panna Kremli algatusi, oleks see siiski vastase alahindamine ning seega viga.
Põhjuseid taoliseks jupihaaval koera saba raiumiseks on mitmeid. Alustame kõige üldisemast – armee suurendamiseks on olemas täiesti objektiivne vajadus, kuna senine sõjavägi pole oma ülesannetega toime tulnud.
Ukraina on osutunud vintskemaks vastupanijaks kui alguses arvati. Regulaarmee ülesandeks pandud „Kiiev kolme päevaga“ põrus väga kiirelt, vaja oli hakata koheselt, suurtel kiirustel ja hulgakaupa värbama juurde keda iganes, alates vabatahtlikest kuni vangideni.
Armeele mitte (või halvasti) allutatud relvastatud üksuste tekkimine viis tõsise kriisini, Prigožini mässuni. Sellest peale muudeti taktikat ning kõik uued värbamised pidid toimuma kaitseministeeriumiga lepingu sõlmimise kaudu. Noh olgu, mitte kõik – sest igasugused RosGvardiad jms elavad oma administratiivset-juriidilist elu – kuid need on siiski suures pildis pisiasjad.
Esiteks on armee arvukuse suurendamine seotud puhtalt bürokraatlik-finantsilise põhjusega. Riigirahanduse mõttes on iga eelarvelise struktuuri kohtade suurendamine vajalik, kui on eesmärgiks suurendada rahastust.
Esmapilgul võiks ju arvata, et selline põhjendus on jura. Kui Suur Juht ja isevalitseja tahab, siis eraldatakse kas konteiner sularaha või lõputu joru elektroonilisi nulle eelarvest ja asi ants. Aga vat ei ole mitte.
Kuna nii Suur Juht kui kõik väiksemad jupijumalad teavad, et VARASTATAKSE, siis peab kõige üle ja taga olema raamatupidamine ning kontrollivõimalus. See muidugi ei välista varastamist, kuid peab säiluma vähemalt teoreetiline võimalus kontrollida ja liiale läinud varastajaid istuma panna.
Teine põhjus on lojaalsus. Lojaalsus = raha. Eraldades mingile eelarvelisele üksusele täiendavaid vahendeid, arvutatakse selle sisse nö vasak-koefitsent, mis läheb paratamatult kuludesse. Kuid see on see on hirmuga segatud lojaalsus, mis on veelgi kasulikum.
Lubades kaude eelarvest varastatud rahade eest ehitada suvilaid jms, seotakse need eliidid kuriteo kaudu. Et kuni nood tegelased on lojaalsed, ei panda neid ka istuma. See on aga nagu hüdra, mis vajab pidevat ja kasvavat toitmist, muidu võib oodata mässu.
Kolmandaks on väga praktiline vajadus rahastada päriselt kasvanud kulutusi mitte ainult rindel. Järjest uute sõjaliste eriobjektide rajamine riigi ees nõuab ka sõjaliste eri-ehitusvägede rajamist ja laiendamist, sest mitte igale objektile ei tohi erakapitalil põhinevaid ehitusfirmasid lubadagi.
Neljandaks on VF sõjaväestatud loogika kohaselt vaja näidata ka uute üksuste ja tervete sõjaväeringkondade rajamist (nt Moskva ja Leningradi ringkondade taastamist). Kas ja kuivõrd need paberil loodavad ringkonnad suurendavad võitlusvõimet, on omaette küsimus, kuid ka näivus on väga oluline. Ja ei, ma ei ole seda öeldes grammi võrragi irooniline, näivuse loomine on absoluutselt hädavajalik, sõltumata sajandist, riigist või isikunimedest.
Viies põhjus on mõneti eelmise kordus, kuid teise nurga alt. Et miks on vaja teha neid ümberkorraldusi nö piiskhaaval, nt viimasel juhul 15 tuh inimese ehk vähem kui 1% võrra? Aga see on nö „informatsioonilise põhjuse loomise“ loogika. Üks ukaas viieprotsendilisest suurendamisest on ju kehvem kui viis ukaasi iga natukese aja tagant ja ühe protsendi võrra, kas pole nii?
Nii et kokkuvõtteks – ükskõik missugune hästi läbimõeldud poliitiline otsus on suunatud rohkem kui ühe kärbse tabamiseks korraga. Ka selles mõttes pole Venemaa unikaalne.
---
lugu ilmus siin
Subscribe to:
Posts (Atom)

