Esmapilgul on tegemist täiesti mõtetu (enese-)pettusega. Sellest ei laiene värvatavate baas, st elanikkond, ja samamoodi ei lisandu relva all olevate meeste arv. Pigem vastupidi, praegu kulub rindel mehi rohkem kui neid suudetakse juurde värvata.
Tõepoolest, tegu on korduma kippuva rituaaliga. Sõja algusest saadik on seda tehtud juba 7 korral, ainuüksi selle aasta sees on tegemist neljanda samalaadse dokumendiga.
Kuivõrd me ei tahaks ka naeruks panna Kremli algatusi, oleks see siiski vastase alahindamine ning seega viga.
Põhjuseid taoliseks jupihaaval koera saba raiumiseks on mitmeid. Alustame kõige üldisemast – armee suurendamiseks on olemas täiesti objektiivne vajadus, kuna senine sõjavägi pole oma ülesannetega toime tulnud.
Ukraina on osutunud vintskemaks vastupanijaks kui alguses arvati. Regulaarmee ülesandeks pandud „Kiiev kolme päevaga“ põrus väga kiirelt, vaja oli hakata koheselt, suurtel kiirustel ja hulgakaupa värbama juurde keda iganes, alates vabatahtlikest kuni vangideni.
Armeele mitte (või halvasti) allutatud relvastatud üksuste tekkimine viis tõsise kriisini, Prigožini mässuni. Sellest peale muudeti taktikat ning kõik uued värbamised pidid toimuma kaitseministeeriumiga lepingu sõlmimise kaudu. Noh olgu, mitte kõik – sest igasugused RosGvardiad jms elavad oma administratiivset-juriidilist elu – kuid need on siiski suures pildis pisiasjad.
Esiteks on armee arvukuse suurendamine seotud puhtalt bürokraatlik-finantsilise põhjusega. Riigirahanduse mõttes on iga eelarvelise struktuuri kohtade suurendamine vajalik, kui on eesmärgiks suurendada rahastust.
Esmapilgul võiks ju arvata, et selline põhjendus on jura. Kui Suur Juht ja isevalitseja tahab, siis eraldatakse kas konteiner sularaha või lõputu joru elektroonilisi nulle eelarvest ja asi ants. Aga vat ei ole mitte.
Kuna nii Suur Juht kui kõik väiksemad jupijumalad teavad, et VARASTATAKSE, siis peab kõige üle ja taga olema raamatupidamine ning kontrollivõimalus. See muidugi ei välista varastamist, kuid peab säiluma vähemalt teoreetiline võimalus kontrollida ja liiale läinud varastajaid istuma panna.
Teine põhjus on lojaalsus. Lojaalsus = raha. Eraldades mingile eelarvelisele üksusele täiendavaid vahendeid, arvutatakse selle sisse nö vasak-koefitsent, mis läheb paratamatult kuludesse. Kuid see on see on hirmuga segatud lojaalsus, mis on veelgi kasulikum.
Lubades kaude eelarvest varastatud rahade eest ehitada suvilaid jms, seotakse need eliidid kuriteo kaudu. Et kuni nood tegelased on lojaalsed, ei panda neid ka istuma. See on aga nagu hüdra, mis vajab pidevat ja kasvavat toitmist, muidu võib oodata mässu.
Kolmandaks on väga praktiline vajadus rahastada päriselt kasvanud kulutusi mitte ainult rindel. Järjest uute sõjaliste eriobjektide rajamine riigi ees nõuab ka sõjaliste eri-ehitusvägede rajamist ja laiendamist, sest mitte igale objektile ei tohi erakapitalil põhinevaid ehitusfirmasid lubadagi.
Neljandaks on VF sõjaväestatud loogika kohaselt vaja näidata ka uute üksuste ja tervete sõjaväeringkondade rajamist (nt Moskva ja Leningradi ringkondade taastamist). Kas ja kuivõrd need paberil loodavad ringkonnad suurendavad võitlusvõimet, on omaette küsimus, kuid ka näivus on väga oluline. Ja ei, ma ei ole seda öeldes grammi võrragi irooniline, näivuse loomine on absoluutselt hädavajalik, sõltumata sajandist, riigist või isikunimedest.
Viies põhjus on mõneti eelmise kordus, kuid teise nurga alt. Et miks on vaja teha neid ümberkorraldusi nö piiskhaaval, nt viimasel juhul 15 tuh inimese ehk vähem kui 1% võrra? Aga see on nö „informatsioonilise põhjuse loomise“ loogika. Üks ukaas viieprotsendilisest suurendamisest on ju kehvem kui viis ukaasi iga natukese aja tagant ja ühe protsendi võrra, kas pole nii?
Nii et kokkuvõtteks – ükskõik missugune hästi läbimõeldud poliitiline otsus on suunatud rohkem kui ühe kärbse tabamiseks korraga. Ka selles mõttes pole Venemaa unikaalne.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment