Või muidugi olgem ausad, asi ei ole sinu ega minu personaalküsimuses. Keegi ei pea antud kontekstis silmas konkreetset ühte inimest, vaid üldist infovälja. Veelgi täpsemalt, võimekust analüüsida toimuvat, saada aru eesmärkidest ja planeerida vastutegevust.
On olemas lihtne ja lineaarne protsessi juhtimine. Ühe ja lihtsa eesmärgi saavutamiseks on vaja teha kas endale või oma meeskonnale selgeks tegevuskava ja lõppeesmärk. Nt kaevata kraav ja panna sellesse õige kaldenurga all pasliku läbimõõduga toru, et kemmergus toodetav kraam jõuaks sinna kuhu vaja. Ja soovituslikult oleks sellega vaja hakkama saada ühe tööpäeva jooksul, et protsessi optimeerida.
Keerulised mängud on raskelt juhitavad
Siis on olemas veidi keerulisemad juhtimismeetodid, kus tuleb arvestada ka sekkuvate või suisa vastutöötavate osapooltega. Ma ei tea küll spordist mitte muhvigi, kuid näiteks oskan tuua kasvõi jalgpallimeeskonna tegevuse juhtimise. Eesmärk oleks küll nagu ka lihtne – lüüa palli vastaste väravasse rohkem kui nemad meile. Aga selle tegevuse käigus on muuhulgas vaja tegeleda reeglite järgimisega, vastase hanitamisega, pettelöökide ja muu taolisega ning samal ajal üritada läbi näha vastaspoole samasugustest tembutamistest.
Ja siis on olemas see Kõige Suurem mäng – rahvusvaheline poliitika. Keskkond, kus on vaja arvestada sisuliselt lõpmatu arvu muutujatega nii omaenda leeris kui kõigi teiste, nii poolt kui vastu mängijatega.
Üllas, õilis ja väärikalt riigimehelik oleks ajada oma asja samasuguse selguse ja lihtsusega nagu see esimene, torupanijate meeskonna töödejuhataja. Et seletad lihtsate sõnadega ära, mis on plaanis ja mida plaani teostamiseks teha vaja. Kõik kuulavad, noogutavad ... aga oskavad ka selle lihtsa plaani sama lihtsalt soovi korral tuksi keerata. No näiteks muudavad labidad kasutuskõlbmatuks või valavad kanalisatsioonikaevu betooni täis. Või ässitavad naabrid sinu tegevuse vastu protestima.
Jätan selle teise, vutimeeskonna näite kõrvale (vajadusel oskab ise igaüks selle enda jaoks sobilike mõtetega täita) ja asun kohe selle kolmanda, nö Suure Mängu juurde.
Reeglite rikkumise võlu
Üks meetod selle kõige juhtimiseks on kaose loomine. Lüüa malelaud uppi, karjuda kohtuniku peale, anda pealtvaatajatele vaheldumisi piitsa ja präänikut, rääkida jaburdusi ja käituda üleüldse kaootilise klounina.
Esmane efekt, mis sellega saavutatakse, ongi segaduse külvamine. Keegi ei saa enam päris täpselt aru, mida sa planeerid, aga see tähendab, et ei saa hakata ka vastu töötama. Teine efekt on see, et kõik räägivad pidevalt uuenevas jahmumise seisundis omavahel sinust kui ... kontrollimatust hullust. Aga see tekitab ju alateadvuse tasemel hirmu ja ebakindlust, vähendab võimalust omavahelisteks liitudeks ja koordineeritud vastutegevuseks.
Selle kaose ja üleüldise peataoleku seisukorras saad sina aga vaikselt nohisedes oma asja ajada, olgu kasvõi millimeetri haaval oma partnereid ja konkurente nõrgestades ning seeläbi ise suhteliselt paremaid palukesi enda aita tassides. Kesse ikka jõuab tähele panna või protestida, kui samal ajal sünnib Suur Jama ja hirm võimalike negatiivsete tulemuste ees nöörib kõri.
Selle kaose kaudu juhtimise juures on ainult paar väikest miinust. Esiteks peab see kaos olema järjest kangema kraadiga, muidu muutub see ette-ennustatavaks ja mängujuht seeläbi kontrollitavaks. Ning teine asi, et usaldus mängujuhi vastu kaob nagu hommikune udu. Aga kui sa suudad enda sees sellele vilistada ja edasi segast peksta, siis oled ikkagi sina mängujuht, mitte kellegi teise poolt juhitav. Ning kui see viimane aspekt ongi sinu jaoks eesmärk omaette, mis paneb sind ennast hästi tundma, siis ongi su käitumine ratsionaalne. Eesmärgipärane. Järelikult õige ja loogiline ning kõik muu on tühi.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment