Hirm on meie liitlane ja vaenlane. Hirm kui ettevaatlikkuse poolvend on aidanud meil bioloogilise liigina ellu jääda. Igaks juhuks iga krõbina peale verre purstatav adrenaliin aitab loomal pageda ja linnul lenda vurtsatada, meie pole selles mõttes erand. Kuid hirm võib mõjuda ka pärssijana, kus peale peitupugemise või pagemise muud pähe ei tulegi.
Hea kamraad küsis hiljuti, et kas Moskva „ei saa aru, et lääne ähvardamine vaid muudab meid veelgi otsusekindlamaks?“ Ja et kas nt Suwalki intsidendi korraldamisel „toimetatakse koridori kaitseks väga kiiresti pluss Kaliningrad muudetakse hauaplatsiks?“
Kreml pisaraid ei usu
Arvan aga, et Kreml ei usu, et eurooplastel jätkub mune valusasti lüüa. Pigem usub ta, et eurooplased hoiavad ise endal ja üksteisel varrukast kinni sõnadega "ei maksa eskaleerida". Peale kõige muu selle tõttu, et euroopa poliitikud peavad arvestama oma koduriikides kohe puhkevate sõjavastaste protestidega (mida Moskva omakorda õhutab), samas kui Kreml mingi säärase protestiga oma müüride ääres arvestama ei pea.
Taolisel usul on ju ka alust, sest et tooge palun näide sellest, kus Euroopa riigid oleks XXI sajandil kasutanud jõhkrat jõudu? Teise maailmasõja ajal ja selle järellainetuses 1950’tel, 60’tel ja 70’tel osalesid eurooplased iseseisvalt sõdades, kuid nüüd viimase paarikümne aasta jooksul praktiliselt ainult rahvusvaheliste missioonide raames ning suuresti USA taustajõududena.
Kõigi muude välispoliitiliste väljundite hulgas on Venemaal olemas nähtus nimega SVOP, tõlgituna kui Välis- ja julgeolekupoliitika nõukogu. Ega seda ei peagi keegi peale eriala-inimeste teadma, kuid oluliseks muudab selle kontori kaks momenti. Esiteks Sergei Karagaovi nimi, kes on viimasel ajal muutunud kuri-patriotismi kehastuseks. Teiseks Valdai foorum, millel tihtilugu osaleb ka Vladimir Putin ning mis on vähemalt olnud platsdarm, mille kaudu öeldakse välja Läänele suunatud sõnumeid.
Hirmuturundus
No vat selle kontori kaks kõrgetasemelist esindajat on hiljuti esinenud kahe järjestikuse tekstiga, mis jätavad mulje, et nad kas on saanud suunise või ise võtnud ülesande tegeleda pealkirjas mainitud hirmuturundamisega. Kuna nende isikute nimed on siinsele lugejale enamasti tundmatud, siis lihtsalt põgusalt markeerin nad - Aleksandr Losev ja Aleksandr Nosovitš. Nimed pole olulised, kuid mõtted on.
Esimene kutsus üles muutma Ukraina linnu samasugusteks rushunnikuteks kui on Gaza sektoris ja mitte peatuma enne, kui Poola on taas Venemaa võimu all, kusjuures „mõlemal pool Venemaa välispiire peaks seisma vene sõdurid“. Teine rääkis vajadusest viia läbi veel üks kiire „sõjaline erioperatsioon“, seekord rakettide abil ja Leedu vastu.
Mõlemad tekstid peegeldavad seda, mida heaolus ja turvalisuses mugavaks muutunud Euroopa kardab. Jõuga piiride muutmist, mida mitu viimast põlvkonda on üritanud mälust minema pühkida kui midagi häbi- ja põlastusväärset.
Ehk siis – Venemaa teab suurepäraselt meie, st praeguse Euroopa nõrkust. Mitte-valmisolekut ennast kaitsta. Valmisolekut ennast ohtudest vabaks osta, mitte neile vastu hakata. Ja seda meile müüaksegi. Kas ja mis hinnaga me oleme valmis seda ostma? Ajaloost õppimise lootusetus on üldteada, kuid proovige vähemalt guugledada sõnu: „Meil oli valida sõja ja häbi vahel. Me valisime häbi ja saame sõja“.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment