Oli kahepooluseline maailm, milles USA ja NSVL olid võrdväärsed konkurendid, veidike vaenlased, veidike partnerid, veidike teineteise sõltlased. Kogu SUUR poliitika maailmas toimus nende kahe üliriigi rivaliteedi kiiluvees (läbiv suurtäht on siin ja edaspidi oluline ning tähenduslik).
Kahepooluselise maailma lagunemise järel kujunes välja ühepooluseline. Pikka aega ei olnud USA kõrval ühtegi teist, kes oleks võimeline olema a) võimeline globaalselt projetseerima oma jõudu ja b) olema enamikule maakerast ka atraktiivne. Võtame kasvõi USA dollari globaalset haaret, tehnoloogiast ja massikultuurist rääkimata.
Segaduse aeg
Venemaa oli mõnda aega omaenda nõrkusest hämmingus ja segaduses. Kuidas nii, et kõik varasemad liitlased talle selja keerasid? Miks osutusid nad kõik reeturiteks, kõik need pribaldid, hohollid ja muud poolakad?
Aga pikapeale jõudis kohale arusaam, et NSVL suutis küll varem globaalselt projetseerida oma jõudu USA’ga võrreldaval määral, kuid ta polnud kunagi atraktiivne. Noh kui jätta kõrvale vähesed tõsiusklikud kommunistid ja otseselt ning isiklikult sõltuvad inimesed. Kõik ülejäänud üritasid kiirkorras endalt raputada kõik, mis meenutas nõukogude võimu.
Ka Venemaal endal toimus omamoodi innukas enesepuhastus, kuid seda läbisegi kahetsusega oma hiilguse kaotuse üle. Koguti mustadeks päevadeks dollareid ja kiruti USA’d, kes on ebaõiglaselt käitunud. Ebaõiglaselt kuulutanud Venemaa kui NSVL õigusjärglase kaotajaks. Nõuti multipolaarset maailma, kus ka teistel peaks olema õigus otsustada SUURE poliitika üle.
Vananevad mehed
Aja möödudes sattusid ühel või teisel moel otsustajateks inimesed, kes olid üles kasvanud ja välja kujunenud nõukogude korra ajal. Ka nemad olid suurema osa oma elust NSVL lagunemise järel elanud riigis, kus ka nad ise mõõtsid oma riigi tulusid ja kulusid dollarites. Tunnetasid oma finantsilist, tehnoloogilist ja isegi kultuurilist sõltuvust, mis aja jooksul muutus üha ebameeldivamaks.
Samm sammu haaval hakkasid need, nüüdseks juba vananevad mehed taastama aega, millal kõik oli „õiglane“. Keelati ära dollari mainimine raha ekvivalendina, hakati vaikselt kasutusele võtma nõukogudelikke sümboleid ja retoorikat. Vaikselt-vaikselt hakati vastu põlisvaenlasele, tundes ennast iga vastuhakuga üha tähtsamana.
Normaalsus hakkas juba nagu taastuma, elu laabuma. Jah, omaenda lapsed olid küll tollesama neetud Lääne mõjudesse nakatunud, kuid vanad mehed hakkasid järjest enam uskuma oma rolli taastumisse. Et Moskva ja Washington on need kaks pealinna, kelle lähenemisi ja kaugenemisi mõõdavad kõik analüütikud ja pealkirjad.
Hiina kui mängumuutja
Siis aga jõudis aeg, kui Washington enam ei pööranud tähelepanu Moskvale vaid hakkas vaatama Pekingi poole. USA-Hiina rivaliteet muutus asjaks, millest rääkisid pealkirjad ja analüütikud, mille kohta asetati kokkuvõtteid riigipeade ning kindralite laudadele.
Moskva tajus, et tal tõmmatakse jälle vaip jalge alt ära. Et jälle on olukord, kui Venemaa on küll juba võimeline oma jõudu projetseerima kaugele väljapoole oma piiridest ... aga ta pole jälle ja ikka atraktiivne. Ei majanduslikult, kultuuriliselt ega finantsiliselt.
Ja nüüd me jõuame tagasi Brežnevi juurde. Vladimir Putin tahab olla üliriigi liider, kelle poole vaadatakse kui mitte lugupidamisega, siis vähemalt hirmuga. Ta tahab olla SUURE poliitika tegija – ning suur poliitika on alati ja ainult see, mis käib sõja ja rahu ümber.
Seega tõmbab ta jalga sõdurisaapad ja kasutab seda argumenti mis tal on. Antud hetkel siis Ukraina piiril. Üheainsa eesmärgiga, saavutada järjekordne kohtumine USA presidendiga, kellega rääkida „strateegilisest stabiilsusest“. Rääkida SUUREST poliitikast, täpselt nii nagu seda tegi NSVL aegadel Brežnev.
---
lugu ilmus siin
