Praegu on taaskord kerkinud piirilepingu teema Venemaa Föderatsiooniga. Meil on aastast 1991 toimiv piir, kuid see pole kinnitatud lepinguga. See on anomaalia, mis põhimõtteliselt peaks kunagi saama kõrvaldatud, selle väitega võib laias laastus nõustuda.
Aga – nagu ikka, on selle juures olulised detailid. Et mis tingimustel me selle lepingu allkirjastame. Üks osa sellest tingimuste taustsüsteemist on ka see, et kellega ja mis ajastusega me seda teeme.
Toon välja kolm põhjust, miks minu meelest oleks selle lepinguga praegu edasiliikumine halb mõte.
Esiteks – rahvusvaheliste suhete teostamise üks viise on diplomaatiliste signaalide saatmine. Sellega me märgistame, et mida ja keda me peame heaks ja toetamisväärseks ning kellega me katkestame sootuks suhted, andmaks märki, et tema teguviisid ei vasta meie arusaamadele headest tavadest.
Kui me läheme nüüd, lips kaelas ja lilled pihus Venemaaga mingeid lepinguid sõlmima, siis anname sellega märku, et kõik on täiesti OK, et kõik need meetodid, mille abil Venemaa praegune režiim enda naabrite piire jõhkralt ümber kujundab, on meie jaoks vastuvõetavad.
Teiseks – igasugune muudatus on põhjendatud siis, kui see lahendab mingi probleemi. Missugust elulist probleemi lahendab aga Venemaaga piirileppe ratifitseerimine? Missugune aspekt päris elus muutub sellest paremaks? Kui ei ole sellist muudatust, siis on see leping lepingu pärast ja seega küsitava väärtusega.
Kas see leping tähistaks mingit positiivsete suhete protsessi või algataks selle? Kui me ei saa vastata jaatavalt ühele või teisele, siis tasub võtta paus ja mõelda enne tegutsemist. Meil pole selle teemaga kiiret.
Kolmandaks läheme me kaasa selle lihtsa manipulatsiooniga, mida Venemaa on alati kasutanud Balti riikide puhul. Kui ühte sellest kolmikust kotitakse, siis teist tõstetakse positiivsena esile, näitamaks nö halba halvemana ja ennast paremana. Hetkel on pekstava rollis Leedu ning selle rõhutamiseks tehaks „hea tahte“ pettemanööver Eesti suunal.
Kas on mingeid märke sellest, et Moskva siiralt soovib suhete paranemist Eestiga kitsamalt ja Läänega laiemalt? Me peame alati meeles pidama, et Mosva jaoks pole olemas eraldi / erisuhteid Eestiga, see on üks osa laiemast diplomaatilisest mängust, kus Eestil on alati täita „kasuliku probleemi“ roll. Eesti kui negatiivne näide on Venemaa välispoliitilises retoorikas niivõrd juurdunud instrument, et sellest loobumiseks peaks olema mingi ülimõjuv põhjus. Mina vähemalt seda põhjust ei näe.
Lõpetuseks naasen selle inimsuhtelise aspekti juurde tagasi. Me ju ise inimestena ei sooviks lävida kurjategijatega, ammugi mitte nendega diile teha. Venemaa praegune režiim on kuritegelik, nendega piiridiile tehes me legitmeeriksime ka kõik muu nende poolt kordasaadetu, alates Osseetiast-Abhaasiast kuni MH-17 allalaskmiseni ja Krimmi kaaperdamiseni välja.
Tuua siin võrdluseks, et „aga Saksamaa ju teeb Venemaaga diile gaasitrassi osas“ on pisut eksitav. Üks asi on majanduspoliitiline tegutsemine, teine piiride liigutamine. Piiride osas on Venemaa pannud toime mitmeid kurja tahte toiminguid, olgu näiteks kasvõi Vene-Ukraina piir Donbassi piirkonnas. Majanduse valdkonnas on Venemaa tegutsemine vähemalt hallis alas, piiride osas aga avameelselt ja küüniliselt rahvusvahelise õiguse vastane.
Las see piirileping Venemaaga olla pausil kuni paremate aegadeni, täpselt samamoodi nagu on pausil meie suursaadiku lähetamine Valgevenesse.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment