Iga, absoluutselt iga parlamendi peamine funktsioon, olemasolu põhjendus ja õigustus on järgmise aasta eelarve arutelu. Parlament kui nähtus tekkiski selleks, et vaielda vastu kuningale teemal, et kuskohast võtta raha ja kuhu seda kulutada.
Kõik muu on sinna juurde kah kuuluv, igatsugu seadusloome (ehkki parlamendid reeglina ei loo, vaid pelgalt arutavad/parandavad jne mujal loodud seaduseelnõusid) on siiski sekundaarne.
Peamine võimalus igal eraldivõetud parlamendiliikmel, poliitilisest jõust rääkimata on enda tõestamine valijate silmis. "Meie kaitseme teie huvisid!" - tuleb tuttav ette?
Parlamendi roll
Milles see kaitse väljendub? Maksude määramises ja kogutud rahade ümberjagamises. See on ka kõik. Parlament ei loo raha. Ta jagab ümber. Tõestades, et "see teema on tähtsam, anname siia rohkem" või "see teema on jura, sinna pole raha vaja"
See on sisuliselt ainuke hetk, millest keskmine valija / partei sponsor saab aru et "jaaaaa, tõepoolest need tegelased teevad midagi kasulikku / kahjulikku" (sobiv alla joonida). Kaitsevad koolimaja katust, kohalikku põllumajandust, kultuuri või tankitööstust, vahet pole.
Nüüd aga juhtus vene parlamentaarses ajaloos midagi ajaloolist. Mitte küll parlamentaarset, see tähendab arutelulist. Aga ajaloolist. Sest et ei arutatud. Mitte midagi. Üleüldse.
Null ettepanekut
Vene eelarvepoliitika peamine instrument ehk siis järgmise üheaastase ja perspektiivse kolmeaastase kava kinnitamine läbis seekord parlamantaarsed kuulamised ilma ühegi parandus-ettpanekuta. Null ettepanekut. Mitte ühtegi.
Kusjuures see muudatus on seda hämmastavam, et seda ei saa kirjutada Suure Mängumuutja ehk sõja arvele. Sõda on peetud Venemaal enam-vähem kogu aeg, kuid isegi Ukraina vastu suunatud täiemahulise sõja ajal, viimaste aastate jooksul on eelarve arutelu käigus tehtud sadu, mõnikord isegi neljakohalises mahus muudatus-ettepanekuid.
Vene politoloog Jekaterina Šulman tõi hiljutises interjvuus välja, et 2024.a eelarve kohta tehti u 900, 2025.a osas isegi ligi 1100 ettepanekut. Nüüd on aga saabunud mingi letargia, ettepanekuid lihtsalt ei tehtud. Ka varasemad oli ette kooskõlastatud ja mitte „vastuvaidlevad“, vaid dekoratiivsed, kuid ikkagi nad vähemalt olid.
Hirm kui halvaja
Mis on siis muutunud, miks enam isegi ei vaevuta mängima parlamentarismi põhimänge? Võibolla on asi selles, et on aru saadud mõlema mängu illusoorsusest? Nii parlamentaarsuse kui eelarve ettemääratuse osas? Kurjade keelte väitel oli varem ilma katteta iga kolmas eelarveline rubla, nüüd juba iga teine.
Pigem arvan, et see on seotud hirmuga. Venemaa repressiiv-mehhanisme on praegu võrreldud traktoriga, millel puudub nii pidur kui tagasi-käik. Igaüks, alates tänavamuusikust kuni A-klassi riigiametnikuni on praegu arreteeritav, süüdistatav kui kinnimõistetav. Ei möödu nädalatki, kui ei panda kinnimajja mõnda asekuberneri või ministri asetäitjat. Hirmuäratav Moolok sööb kõiki.
Üks teine Venemaa enda ekspert, sealses majanduses igat korrust tajuv Dmitri Potapenko on öelnud, et praegune Venemaa poolt peetav sõda on täiesti anti-imperiaalne projekt. Sest et see muudab impeeriumit järjest vaesemaks. Vaeseid impeeriumeid pole aga olemas.
Seega Putin kustutab mitte ainult vene parlamentarismi, vaid ka Impeerumit kui sellist. Palju edu talle selles!
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment