Jäi silma Stephen Kotkin (kõrgelt tunnustatud ajaloolane, üks tuntumaid autoritaarsete režiimide uurijaid, eelkõige oma Stalini käsitluste poolest) loeng, milles ta toob välja kuus tööriista, mida peab kasutama autoritaarne režiim, kui tahab olla edukas ja püsiv. See ei tähenda seda, et autoritaase režiimi tunnuseid ja/või tööriistu ei võiks olla rohkem, kuid võtkem aluseks need kuus
1- Usaldusväärne instrumentaarium repressioonideks ja vägivalla rakendamiseks võimu eesmärkide toetuseks. Selline jõud, mis on valmis kohe, nüüd ja praegu väljuma kasarmutest ning ainuüksi mille mainimine paneb võimalikud vastalised hirmunult tagasi tõmbuma, kartes tänaval läbiuhmerdamist, muust ja hullemast rääkimata
2- Pidev ja mahukas raha sissevool, olgu siis maavarade müügist, välisabist või nt salakaubandusest, mida saab suhteliselt kontrollivabalt/läbipaistmatult kulutada lojaalsuse ostmiseks ja repressioonide kinnimaksmiseks
3- Võimekus tuua kiirelt tänavatele piisav hulk režiimi toetajaid, kes võivad meediapildis üles kaaluda võimalikud vastalised meeleavaldused
4- Võimekus piirata või suunata inimeste eluteede valikuid, jättes neid nt ilma võimalusest astuda kõrgkooli või riigiteenistusse vms „elitaarsele“ väljundialale
5- Kontroll peamiste meediakanalite üle ja/või interneti üle, tsensuuri võimekus
6- Võimas narratiiviloome, võimekus kontrollida lugu sellest kes oleme „meie“ ja kes on „nemad“ ehk vaenlased, miks meil on õigus siin valitseda
Mida rohkem „tehtud“ linnukesi on täidetud selles tabelis, seda rohkem on põhjust rääkida autoritaarsusest. Võtame need siis punkthaaval ette.
1- Venemaal on neid jõuinstrumente rohkem kui me nendest isegi teame, alates politseist kuni eriteenistusteni ja trollivabrikuteni. Tavakodanik läheb Venemaal politseid nähes igaks juhuks teisele poole teed. Eestis on olnud ainult üks juhtum, kui kasutati mahukat ja nähtavat politseivägivalda meeleavalduse vastu, see oli nn Pronksiöö paiku ja ka isegi selle käigus kinnipeetutest mõisteti osa hiljem õigeks
2- Raha sissevooluga on Venemaal viimasel ajal raskusi (muuseas raha sissevoolu läbilõikamine oligi peamine jõuõlg, mida soovitas kasutada Stephen Kotkin), kuid vaatamata sellele on riigi kontrolli all kraami riigist välja müük ja/või variskeemide kaudu sisseostmine vähekontrollitava rahavoolu allikas. Eestil seda lihtsalt pole, vähene eurorahastus on nii põhjaliku kontrolli all mis vähegi võimalik. Läbipaistmatus rahakasutamises alates riigieelarve „suletud ridadest“ kuni korruptiivsete sularahavoogudeni – eri kategooriates on see VF’is 30-50%, Eestis vast maksimum kümnendik sellest tasemest.
3- Riigitruude ühenduste, eriti noorte keskkonnas, on Venemaa üsnagi nähtavalt aktiivne, ehkki mitte tõhus. Vaatamata sellele on ohtralt olnud nt Kremli korraldatud „spontaanseid“ miitinguid võimude toetuseks, mida siinkandis on raske isegi ette kujutada
4- Telefonikõne „sealt kus vaja“, rääkimata lihtsast lülitamisest „terroristide ja muude pahalaste“ registrisse on VF argipäev, mis keelab tegevuse nt hariduses või ajaakirjanduses. Eestis sellist kombestikku ja instrumentaariumi minuteada lihtsalt pole
5- Meediakontrolli mõttes – jah ERR võib olla vaadatavuse tipus, kuid selle sisu pole ligilähedaseltki „vihatihe“. Katseid veebis riiklikku kontrolli kehtestada Eestis sisuliselt lihtsalt pole, riiklike sõnumirakenduste pealesurumisest rääkimata. Eestis on valitsuse, presidendi ja riigi sõimamine sisuliselt karistamatu igapäevane tegevus, Venemaal karmilt karistatav
6- Narratiiviloome mõttes võib väga tinglikult Eestit ja Venemaa Föderatsiooni ehk isegi pidada võrdväärseks idee, mitte teostuse mõttes. Eestis pole midagi ligilähedastki sealsele Võiduhullusele (победобесие) ja muule sõjakale kuripatriotismile
Seega – võrdlev tabel, hinnang skaalal 0 (ei ole) kuni 1 (on)
Kokkuvõte – Venemaal on autoritaarsuse instrumentaariumist kasutusel kuus kuuest, Eestis korjab ehk heal juhul kokku pudemete kaupaühe punkti. Seega, kuidas jääb väitega, et „Eestis on ju kõik samamoodi?“
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment