Taani väinad kui relv

Maastikuvormide ärakasutamine enda julgeoleku tagamisel ja vastase kimbutamisel on läbi aegade olnud ilmselt üks olulisemaid vahendeid. Kas lahinguid on peetud kivide ja kaigastega või vibude ja nooltega, pole oluline. Kelle käes on olnud ümbrust kontrolliv kõrgustik või väljapääs merele, see on ka olukorra peremees. Vähemalt mõneks ajaks.

Taani väinad pole selles mõttes erand. Venemaa raius enda müüdi kohaselt kolm sajandit tagasi „akna Euroopasse“, saades väljapääsu Läänemerele. Tehnoloogia arenedes aga selgus, et see suure ja laiana näiv meri on kõigest keskmisest suurem vann, millele saab punni ette panna.

Või olgem ausad, Taani väinade kontrollimine loob jällegi uue näilisuse. Mõneti eksliku turvatunde, et seda kontrolli on võimalik kehtestada piisava efektiivsusega. Jah tõepoolest jälgimise mõttes on see tänapäevaste radarite abil nii enam-vähem tehtav. Kuid päriselt kontrollida kõike ja kõiki ei lase ei lõtkud (mere-)õigusrežiimis ega füüsiline võimekus igat laeva pidevalt ja päriselt kontrollida.

Muutuv raamistik

Õhu- ja meredroonide kasutuselevõtt muudab seda mängu veelgi enam. Vanamoelise, kuid tõhusa ankrulohistamise kõrval on vajadusel iga kaubalaev või isegi suurem purjekas muudetav droonikandjaks.

Lääneliitlased on nüüdseks asunud ahistama vene nn varilaevastikku (sisuliselt eksitav mõiste, aga vähemalt vormilt mõistetav), rääkides mh, et Taani väinad on üks selliseid kohti, kus seda saab kõige edukamalt teha. See tähendab, et eurooplased muutsid selle kitsuse omamoodi „relvaks“, mille abil Venemaa toimetamist takistada.

Pole just väga üllatav, et Venemaa näitab nüüd selle peale trääsa ja üritab omakorda Läänt heidutada, et nood seda omamoodi looduslikku relvasüsteemi liiga kergekäeliselt ei rakendaks. Ligi nädal aega tilbendas selles nüüd juba ka vene sõjalaev, tegeledes kõige otsesema sõjalise heidutusega. Avalikkusele teada andtud luureraportite kohaselt olla see võtnud ka mitte ainult „radarite lukustamine sihtmärgile“ vorme, vaid päädinud ka sõna otseses mõttes relvatorude sihitamisega NATO kopteritele jms.

Sõnum vene sõjalaevale

Kas seda nüüd nimetada „hübriidsõjaks“ või mitte, on maitse asi. Vähemalt osa julgeolekueksperte väidab, et kõik need nö hübriidsed tegevused on tegelikult hariliku sõjapidamise eri vormid. Mh kuuluvad sõjadomeenide hulka ka info ja isegi kõige üldisemad psühholoogilise mõjutamise vahendid.

Nii kentsakalt kui see ei kõla, siis ka sellised üldinimlikud ja loomulikud emotsioonid nagu nostalgia, igatsus kadunud hiilguse järele või hirm ja ebakindlus tuleviku osas on kasutatavad täiesti militaarses võtmes, vähendades või suurendades sihtgrupi motivatsiooni. Kuid see mõttekäik viib meid konkreetsest kirjatükist liiga kaugele.

Tuleb lihtsalt meeles pidada, et Läänemeri laiemalt ja Taani väinad kitsamalt on omamoodi kindlus, millele nüüd Mordor ... ptüi, ikka Moskva üritab oma kohta kätte näidata. See, et meie sõjamehed üritavad ohtu väiksemana ja kontrollitavana näidata, on arusaadav. Kindralid on reeglina viimased, kes sõda tahavad, sest nemad teavad liigagi hästi, mis on sõja hind. Kuid ühiskonnana laiemalt – sest sõjavägi on siiski tsiviilkontrolli all toimiv instrument riigi ja ühiskonna kaitsel – peame olema valmis kordama Ussisaarel öeldud soovitust vene sõjalaevale. Ning meeles pidama, mis juhtus selle laevaga hiljem.

---

lugu ilmus siin