Ukraina korruptsiooniskandaali kasutegur

Igas halvas asjas on ka midagi head. Ukrainas lahvatanud kõrgetasemeline korruptsiooniskandaal pole selles mõttes erand. See näitab meile – ja eelkõige ukrainlastele endile – et nende riik pole isegi vaatamata sõjale libisemas diktatuuri poole. Ja kui oluline on seda suundumust vältida.

Sõda on äärmuslikeim olukordadest, mis mõjutab nii riiki kui ühiskonda. Mõlemat koos ja eraldi.

Riigi kui võimuaparaadi seisukohalt on loomulik, et selles olukorras soovitakse võimu konsolideerida. Koondada ühtse käsuliini alla, selleks et toimida efektiivselt ja koordineeritult, käsutada ressursse nii efektiivselt kui saab, jäämaks püsima.

Loomupärane soov koondada võimu

Kui sellele loomulikule soovile ei leidu vastukaalu, võib ükskõik millisest riigist väga kiirelt saada autokraatia või isegi diktatuur. Riik, milles kogu otsusejõud on koondunud ühe mehe kätte, kes ei allu ühelegi poliitilise tagasiside ja/või tasakaalu mehhanismile.

Ühiskonna poolt vaadatuna võib selline võimu koondumine tunduda samuti loomulik, sest noh et keegi peab ju korra majja lööma. Sõda kui korralagedus on vaja ju ometigi lõpetada, soovitavalt võiduga, aga eelkõige lõpetada.

See soov on näib seda loomulikum, et nö kõva käega valitsemismudeli ihalejaid on alati ja kõikjal, ka kõige vabamates ühiskondades. Sõja ajal on neil vaid lihtsam oma soovi välja öelda. Vastuvaidlejaid on vähem, sest et hirm halvab.

Hädavajadus sellele vastu seista

Aga see on meeletult ohtlikult libe teekond, sest sellele kõvakäelisele soovile alludes lastakse ketist vabaks monstrum, mida hiljem koopasse tagasi suruda on kohutavalt keeruline.

Õnneks on riike ja rahvaid, kus ka kõige koledamal ajal hakkab tööle tagasiside mehhanism.

Parimal juhul on selleks institutsionaalsed mehhanismid, nt päriselt poliitilise esindatuse pinnal tegutsevad parlamendid. Nendes parlamentides on esindatud päriselt erimeelsed jõud, kellel on õigus ja võimalus, antud juhul ka kohustus hakata vastu.

Halvemal juhul on parlamendid vaid kummitemplid, milles osalevad statistidena inimesed, kelle sõnadel pole mingit mõju võimu otsustele. Sel juhul on ventiiliks ja võimaluseks tänav, millele kogunenud inimesed saavad esitada oma nõudmised (olgu nad nii erimeelsed või manipuleeritud kui tahes, see pole hetkel oluline).

Ukraina kui olemuslikult vaba riik

Ukrainas on õnneks mõlemad olemas ja aktiivselt toimimas. Parlament, kus käib päriselt poliitiline debatt ja kus on võimalus esitada nõudmisi kasvõi valitsuse ja riigipea tagasiastumiseks. Ning on tänav, millel oma võimu tajuv rahvas saab oma sõna kaasa öelda.

Ja Ukrainas peab võim ka reageerima. Ukraina on pool-presidentaalne riik ning antud hetkel ongi kõige olulisem riigipea reaktsioon. Kuna korruptsioon on puudutanud tema otsest lähikonda, siis on ta väga vastikute, kuid vajalike valikute ees. Kas vahetada välja suur osa oma meeskonnast ja/või valitsusest, viia nad vähemalt uurimise ajaks kõrvale (mis on halb variant, kuna halvab tükiks ajaks toimimise, sest uued inimesed peavad hakkama asju üle võtma). Või astuma ise tagasi, loovutades põhiseaduse järgi koha – kuniks valimised võimalikuks muutuvad – parlamendi esimehele (see on veel halvem variant, kuna presidendi roll on olla praegu rahvusvahelise toetuse koguja).

Ukraina riigi ja ühiskonna ees ei ole häid valikuid. Kuid on väga kindel lootus säilitada olukord, kus keegi ei saa kehtestada autokraatiat või – veelgi hullem – diktatuuri.

---  

PS – ma ei nimetanud siin loos teadlikult mitte ühte nime, sest need pole olulised. Olulised on poliitilised protsessid ja nende toimemehhanismid.

---

lugu ilmus siin