Võrdlus on üks hea tööriist, alati veidi ekslik, alati kergelt kunstlik, aga siiski valgustav. Kasvõi selles mõttes, kui võrdlus näitab erinevust, mitte sarnasust. Ka see on tulemus.
Ukraina on Venemaa rünnaku all. Kineetilise, informatsioonilise, psühholoogilise, majandusliku, diplomaatilise ja misiganes veel rünnete all. Nendes rünnakutes varisevad majad, hukkuvad inimesed, purunevad elutähtsa infra elemendid alates elektrijaamadest kuni sildade, tammide ja kõige muu ettekujutatavani.
Peame ise-enesest mõistetavaks, et Ukrainal on õigus vastata. Tungida Venemaale, purustada vene infrat, korraldada sabotaaže ja diversioone vene tagalas. Otse enda või toetajate kätega, rakettide või droonidega. Vastata nö hammas hamba vastu formaadis. Sest et sõda. Sest et Venemaa alustas. Arusaadav.
Ka Euroopa on sõjas
Aga ka Euroopa on rünnaku all. Meid rünnatakse põgenikega, droonidega, sabotaaži ja diversiooni-aktidega, psühhloogilisest, informatsioonilisest jms ründest rääkimata.
Venemaa kallab meile tööstuslikus koguses kraesse mõtteid, mida me oleme valmis vastu võtma ja naabritele-sugulastele edasi jagama. Hirmu, segadust ja ebakindlust. Usaldamatust üksteise, oma riigi ja iseenda tuleviku suhtes. Jaburaid vandenõuteooriaid võiks ka siia punti liita, aga neid mõtlevad kohalikud entusiastid välja vast mõnikord ka iseseisvalt, ilma vene importkaupa kasutamata.
Me oleme väljakuulutamata sõja tingimustes, nii nagu muuseas ka Ukraina. See, et meie vastu peetakse sõda teiste vahenditega, ei muuda eriti asja olemust.
Nüüd on küsimus – kui me Ukraina puhul peame vastamist loomuõiguslikuks tegevuseks, siis mis meie puhul on erinev? Kui ühel juhul räägime, et Ukraina käsi ei tohi siduda vastutegevuse korraldamisel, siis kas me samal ajal mitte ei seo iseenda käsi? Juttudega „eskaleerimise vältimise vajalikkusest“?
Vene lennukid Eesti õhuruumis, droonid Saksamaal, õhupallid Leedus, diversiooni(katse)d Poolas, Türgi laeva ründamine moel, mis paned Rumeenia oma elanikke evakueerima. Ei ole rünnakud? Ankrulohistamistest jms kraamist rääkimata.
Pöörata teine põsk?
Jah mõistagi me ei saa vastata kõigele samamoodi. Noh näiteks me ei saa korraldada põgenikevoogu Venemaa ja Valgevene territooriumile. No lihtsalt pole kuskilt võtta sihukeseid inimmasse, kes ihaleks sinna minna. Ma ei tea küll miks, aga ei ole.
Samamoodi olek keeruline korraldada Eesti sõjalennukite tungimist vene õhuruumi. Õhuruum on olemas, aga tungimisvahenditega on kitsas käes. Ajutiselt, eks ole.
Aga jättes naljad kõrvale – mis on see sõltumatu muutuja, mille tõttu meie vastus vene agressioonile peaks olema teistsugune? Kui me piltlikult öeldes õpetame Ukrainat – vastast tuleb lüüa tema pesas, siis kas me õpime omaenda sõnadest?
Ja palun, ärge hakake rääkima midagi vajadusest „mitte eskaleerida olukorda“. Sest vastasel juhul on kogu jutt heidutamisest hall häma ja õhuvõngutamine. Me kas lööme vastu või laseme ennast peksta. Tunnistada, et me oleme juba sõjas, on väga vastik, sest see sunnib tegutsema. Aga ei tahaks ju, kas pole nii?
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment