Suur integraator

Venemaa praegustel arengutel on mitmeid seletusi, lihtsamaid ja keerulisemaid. Detailidesse minevaid ja pisiasju ignoreerivaid. Ühed pole paremad kui teised, nad on lihtsalt erinevad. Üks võimalustest on vaadata Venemaa praeguste liidrite lapsepõlve.

Kooliõpikutel on vägi sees. Ükskõik kui põmmpäine ja jonnakas pole õpilane, jääb aastate jooksul korratu kujundama mõningaid väga põhimõttelisi vaateid elule. Praegu Venemaad juhtivate, enamasti 60-tes eluaastates meeste põlvkond kasvas üles sõjaka patriotismi ideoloogiliselt laetud keskkonnas.

Lisaks kooliõpikuile oli kordades võimsam ka multi- ja pärisfilmide mõju kui tänapäeval suudaks ette kujutadagi. Toona polnud isegi võimalust, et kõik ei vaadanud samu filme, isegi kui raamatulugemine üle jõu käis. Alternatiivse meelelahutuse puudumise tõttu kasvasid kõik jõnglased üles üle kogu hiiglasliku NSVL, vaadates ühetaolisi pilte ja imades sisse ühesuguseid lugusid.

Maadekogumise ideaal
Üks keskseid motiive, mille peal kogu see seltskond üles kasvas, on ülimalt lihtsustades järgmine: maade kogumine Moskva ümber oli parim asi, mis sai ajaloos juhtuda. Ja see polnud isegi mitte niivõrd Moskva enda tahe, kuivõrd kurjade välisjõudude surve, mis pani ääremaid Moskva kaitset paluma.

Tolles nägemuses impeerium kasvas ise, see oli maailma kõige loomulikum asi üleüldse. Ning ajaloos kõige positiivsemad inimesed keskmise venemaalase jaoks olid väejuhid, kes emakest Moskvat kaitsesid ning selle suure kaitsmistöö käigus ühtlasi ka Venemaa suurust ja vägevust kasvatasid. Noh teate küll, kõik need akende raiumised ja muud sellised müüdid.

Tõsi küll, nendesamade ääremaade elanike peades polnud kõik see „loomuliku ja heatahtliku“ kasvu lugude rääkimine samavõrra positiivne. Kuskil peas tiksus suure impeeriumi müüdi kõrval ka iseolemise müüt. Konstantin Pätsu pildiga kirjamarkidel ja sinimustvalgel oli siinkandis ka nõukaaegsete koolipoiste hulgas mõnus mässumeelne maik. Aga mitte meist pole praegu juttu, vaid Kremli asukatest.

Taasühendamine hea, lagunemine halb
Kõige eeöeldu taustal on imelihtne mõista, miks Venemaa praegune liider teeb seda mida ta teeb. Omaenda võimuga ja tsaarikuvandiga ühtekasvanud mehe peas hakkab paratamatult varem või hiljem tuksuma mõte: kellena lähen ma ajalukku?

Näiliselt oma rahvast täielikult sõltumatu suverääni jaoks on tegelikult sellesama rahva toetus uskumatult oluline. Reitingu langus kõrvetab võimukandja südant ja hinge, sõltumata sellest mida nõunikud talle kõrva ei sosistaks.

Inimestel on kombeks taaskorrata neid võtteid, mis on varem edu toonud. Krimmi „taasühendamine“ ja „kojutoomine“ küttis nendelsamadel baasinstinktidel üles kasvanud rahva meeled üles, kuid nüüd hakkab see tuli kustuma, kuna päriselu kipub järjest nirumaks minema.

Valgevene pettemanööver
Möödunud aasta lõpul tõmmati käima ammu nurka ununenud generaator nimega „Venemaa-Valgevene liitriik“, ilmses lootuses, et see puhub õhku sisse kahanevasse reitingusse. Ehkki tegu polevat uue „kojutoomisega“, vaid vastastikuse lähenemisega, nagu väitis Kremli pressisekretär.

Olles aga üsna lähedalt vaadelnud seda, mis toimub Venemaa-Valgevene suhetes nö kohtadel, siis mulle näikse, et tegemist on pettemanöövriga. Esiteks möödus 2018.a mitte lähenemise, vaid tõrjumise märgi all. Venemaa kasvatas seni sümboolsel piiril üha enam päris-piirile omast piirivalvet, üha sagenevas tempos püüti kinni Valgevenest tulevaid kaubakoormaid. Iial varem pole sellise põhjalikkusega kuulutatud „sanitaar-epidemoloogilistel“ jms põhjustel keelatuks Valgevenes toodetud kaupade sissevedu jne.

Teiseks ei annaks Valgevene allaneelamine Krimmiga võrreldavat efekti. Pole „fašistlikku riigipööret“, mille eest tuleks seda territooriumi ja kaasmaalasi kaitsta. Nii et Krimmi stsenaariumi kordumist Valgevene puhul oodata pole. Seda enam, et USA poolt mahajäetav Süüria ja Afganistan sunnib isakest tsaari keskendama tähelepanu basurmanide ja muude lapsepõlvest tuttavate multikategelastega võitlemisele.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis