Venemaal vahetus ühe meediakanali toimetus. Võib muidugi õlgu kehitada ja küsida, et kas sellest maksab üldse rääkida? Kui on aga tegu seltskonnaga, kes viimase paari aastaga kujunes uuriva ajakirjanduse lipulaevaks, kes mh julges uurida ka Tema Enda ehk praeguse presidendi lähikonna toimetamisi, Moskva patriarhaadi ja Novorossia telgitaguseid jne, siis ilmselt ikka tasub.
Enamik eesti elanikest pole ilmselt kuulnudki sellisest meedianähtusest nagu РБК (РосБизнесКонсалтинг). Venemaa ammu ahtraks kuivanud ajakirjanduspõllul oli/on see aga suurtegija. Konglomeraat, mille palgal on 1500 in, millesse kuulub nii veebiportaal, telekanal kui trükimeedia, kes korraldab konverentse ja iseseisvaid uuringuid.
Erinevad seletuspilved
Jättes kõrvale nimed ja numbrid, võib toimunu lühidalt kokku võtta nii. Oligarh Mihail Prohorovile kuulunud meedia-aktiivis (nagu neid on kombeks Venemaal nimetada) vahetus toimetus. Kõrvalvaatleja seisukohalt on põnevaim jälgida mitte isegi protsessi ennast, kuivõrd neid seletuspilvi, mis toimuva ümber kobrutavad.
Väga suure joonega üldistades on РБК toimetusevahetuse seletusi kaks: küüniline ja idealistlik.
Küüniline räägib, et kõige taga on raha. Suurettevõtjale kuuluv kompanii oli kahjumis ning võlad kuhjusid. Mõni aasta tagasi tööle võetud toimetus ei suutnud olukorda muuta ja lasti lahti. Toimetuse vahetus annab investoritele lootusi, firma aktsiad kasvavad ning saabubki õige hetk see maha müüa – mis olevatki omaniku eesmärk.
Idealistlik räägib mõistagi ajakirjandusvabaduse piiramisest. Sellest, et majandus-ajakirjandusele omasel moel olid ajakirjanikud avalikustanud selliste rahavoogude liikumist, mis võimudele meelepärane polnud. Ja et nö „vastuluureriigis“ (Andropovlik riigimudel, mille järgija on ka Putin) mõjub juba ainuüksi riigi toimemehhanismide kohta küsimuste esitamine keelatud tegevusena.
Allikakriitika kasulikkusest
Mida siis uskuda? Tasub ilmutada veidi allikakriitikat.
Idealistlik seisukoht on levinud eelkõige Venemaalt lahkunud ajakirjanike ja muude väliste vaatlejate hulgas, kes kipuvad olema ülikriitilised (see ei tähenda, et neil pole õigus).
Küüniline, kõike rahale taandav seletus mullitab erineva detailsusastmega eelkõige Runeti (ehk venekeelse interneti) kommentaariumites. See aga lõhnab trollivabrikute töö järele, kui kohtad kümneid teadvaid ja enam-vähem ühtemoodi asju seletavaid kommentaaritekste. Muuseas, ka see ei tähenda, et nendes seletustes poleks tõetera sees.
Metajäreldus
Intellektuaalselt huvitavaks läheb aga asi siis, kui üritad neid kahte seletusvälja oma peas kokku panna. Oletame, et Kremliga heades suhetes olev Prohorov tõepoolest üritab oma meedia-aktiivi kasumiga maha müüa – ettevõtja jaoks loomulik, ehkki vene poliitikat mõjutada soovija jaoks kaheldav samm.
Kuna РБК oli sattunud Kremli surve alla – parim tõestus sellele on Kremli avalik eitus – siis joonistub välja huvitav järeldus. Meedia-aktiivi turuväärtus Venemaal kasvab ja kahaneb vastavalt Kremli suhtumisele. Suurem surve = väiksem müügihind. Täiesti mõistetav, sest kes tahab osta kanalit, mille võimud võivad kinni keerata.
Nii et mis on see järeldus, mida sellest metamõtisklusest kaasa võtta? Oh paraku, see on taaskordne, juba truismiks kujunenud tõdemus. Praegusel Venemaal sõltub nii äri kui meedia Kremli suhtumisest. Kuni seda suhtumist pole, võid tegutseda enam-vähem vabalt. Niipea kui see suhe tekib, pole ei ajakirjandus- ega ettevõtlusvabadusest mõtet enam rääkida, vähemalt mitte selle sõna „vabaduse“ osas.
No comments:
Post a Comment