Wednesday, February 14, 2018

Välispoliitika arutelu Riigikogus


Alustuseks: kuna olen väga vastu personaalsele ärapanemisele, argumentidele stiilis: „aga vaata kes seda ütles, missugune inimene see on!“, siis alljärgnevas tekstis pole ühtegi nime. See on ülevaade. Mõtisklus, kui soovite. Mitte klikimagnet.

---

Riiklus koosneb rituaalidest. Kirjapandud ja kirjutamata reeglite järgimisest. Alates lipuheiskamisest kuni auvahtkonnani, kõnedest paraadideni ja veel lugemata hulgast muudest suurematest ja väiksematest asjadest. Igaüks eraldi ei loo riiki ja selle ärajätmine ei kaota riiki ära, kuid kokkuvõttes vormivad nad nii meie endi kui ülejäänud maailma arusaamist sellest, et misasi siis on Eesti Vabariik.

Muuseas, ka nääklus ja vaielus kuulub selle pildi juurde. Olukord, kus kogu rahvas tuliselt armastab oma juhti ja on juba ette kõigega nõus – see kuulub ühte teise komberuumi, kas pole?

Kuid jätame selle lüürilise sissejuhatuse ja asume asja juurde. Riigikogus toimus taaskord üks rituaalne akt – välispoliitika arutelu. Kunagi kaks korda aastas toimunud protseduur on nüüd taandunud ühele korrale aastas, kuid oma olemuselt pole see muutunud.

Teoreetiline raamistik
Välisminister käib alustuseks üle olulisematest punktidest, mis parasjagu välispoliitikas laual. Joonistab nö suure pildi sellest, kuidas Eesti rahvusvahelist olukorda näeb ja millele oma ressursse panustab. Veidikese idealistliku ... noh seda küll. Kuid see on ka istuva ministri amet. Väga laias plaanis iga minister tegeleb õigustamisega, sellest rääkimisega, kuidas asjad on ja võiks olla. Kõne sihtgrupp istub suuresti rõdul, mille toolidele on selleks puhuks kirjutatud „diplomaatiline korpus“. Korpus loeb kõne paberilt kaasa, kõrvaklapid peas, tähelepanelikult jälgides, kas ja kuidas markeeritakse nende jaoks olulisi momente.

Järgnevad küsimused. Suuresti rituaalsed. Opositsioon torgib, omad annavad ministrile võimaluse särada. Enamasti küsitakse mitte seda, millest minister rääkis, vaid selle kohta, mida ta EI rääkinud. Ja MIKS ei rääkinud?

Väliskomisjoni juhi kõne. Samamoodi rituaalne. Kui minister räägib sellest, kuidas asjad on, siis väliskomisjoni esimees sellest, kuidas saaks teisiti. Paremini. Kasvõi veidike. Kui komisjoni esimees ja minister on ühes paadis, siis teeb ta seda sõbralikult. Enamasti on.

Küsimusi peale komisjoni esimehe sõnu on tavaliselt vähe. Oma mees ikkagi, niikuinii kõik teada. Kuna selleks ajaks on ka diplomaatiline korpus koos enamike telekaameratega rõdult kadunud, siis kärbub ka küsijate ind.

Lõpuks fraktsioonide sõnavõtud. Enamasti mitte kõnedest tõukuvad, vaid iga partei seisukohti väljendavad. Välispoliitikast üleüldse ja ministrist eraldi. Saal on selleks ajaks enamasti tühi.

Praktika
Millest siis minister seekord rääkis? Multilateraarsest maailmast, mis siiani on meile sobinud. Partnerlusest, mida tuleb hoida. Liitlastest, keda väärtustada. Ühisest Euroopast. Välisteenistusest, mis kõike seda koos hoiab ning Eesti huve edendab.

Mida küsiti? Kuna pidin rõdult mitu korda lahkuma, andmaks riburada pidi intervjuusid, siis jäid mõned küsimused mul kuulmata, kuid neist 24’st teadaolevast olid 10 Venemaa kohta. Otse või kaude, Nord Stream 2 või Yana Toomi kaudu. Selline ebakõla, et minister markeeris Venemaad vaid põgusalt (kui agressorit Ukraina kontekstis) ja saadikud näpivad seda teemat aktiivselt, on loomulik, kuid seda ma juba kirjeldasin siin. Kõne enda täisteksti leiab siit.

Väliskomisjoni esimehe kõnes leidus kaks kõneväärt momenti. Esiteks siis see uuenduslik, „mida saab paremini teha“ moment – väliskaubanduse ministri ametikoha toomine välisministeeriumi alla. Minu meelest väga mõistlik mõte, kuna see võimaldab vähendada ametkondlike laudade vahelistesse tühikutesse takerdumist. Teine soojendab allakirjutanu südant aga erilisel moel – mainiti välispoliitika arengukava koostamist ... ohjeerum, kuipalju kordi olen selle vajalikkusest isegi rääkinud! Kõne teksti leiab siit.

Fraktsioonide sõnavõtud. SDE kiitis Eesti välispoliitika professionaalsust (minister oma parteist ikkagi). EKRE jaoks on kõik halvasti, sest liberaaldemokraatlik välispoliitika ei põhine väärtustel, vaid väärastustel. IRL mainis, et välispoliitika tegemate töö näitajaks on 30 riiki, kuhu Eesti kodanikud peavad viisata taotlema, aga Soome omad mitte! RE kritiseeris skisofreenset koalitsiooni, kus välisministri sõnumile räägib vastu koalitsiooni juhtivpartei ehk KE. KE ise aga rääkis Eesti välispoliitilisest võimalusest – asutada Konfliktilahenduse Instituut ning ära kasutada väikeriigi võimalust olla läbirääkimiste korraldaja. Vabaerakond heitis pehmes vormis ette Euroopa Liidu soovi oma liikmesriikidele midagi ette kirjutada ja kiitis liberaaldemokraatlikku maailmanähemust.

Tühjast saalist
Lõpetuseks sellest, et miks tõuseb tüli tühjast kohast. Ehk tühjast saalist. Nö tavalise maksumaksja seisukohalt on see ju üks jäme jama – miks need seal Toompeal tööd ei tee?

Peab tunnistama, et endalgi oli pisut piinlik. Selle kolme-poole tunni jooksul, mis ma seal rõdul istusin, kappas sealt läbi pool tosinat ekskursiooni. Koolieelikutest välisdelegatsioonideni. Ja kui nüüd neile ette seletati, et saalis toimub „riiklikult olulise küsimusena välispoliitika arutelu“, siis võite üsna elavalt ette kujutada neid nägusid, mis üle rõduääre alla piilusid ja üksteiselt küsisid: „aga kus nad kõik on?“

Asi on tegelikult väga lihtne. Riigikogu liikme töö on seadusloome. See tähendab seaduseelnõude läbivaatamist, taustamaterjalidega tutvumist, vastavates komisjonides istumist, fraktsiooni nõupidamistel ühiste seisukohtade väljatöötamist jne. Eelmisel aastal käis Riigikogu laudadelt läbi u 200 eelnõud. See tähendab, et kui üks riigikogu liige tahab tegelikult ja päriselt ja tõsiselt oma tööd teha, peaks ta iga päev läbi närima end ühest eelnõust, tegema selgeks nt tehtava seadusemuudatuse taga seisvate huvigruppide seisukohad, pidama nõu spetsialistidega jne.

Suurde saali on saadikul asja kahel juhul – kui on käimas oluline hääletus või kui on arutlusel tema jaoks tõepoolest ülioluline teema. Jah, välispoliitika ON oluline teema, aga kui hetkel on sinu jaoks päevakorras nt metsanduse või tervishoiu või hariduse valdkonnas plaanitav muudatus, siis ... siis sa lihtsalt pead tegema valikuid. Et kas istud saalis, üritades kõnede taustal oma tööd teha, või viibid kabinetis, nõupidamisel, kohtumisel vms. Me kõik tegutseme piiratud ressursside tingimustes ning riigikogu liikmetel pole abisid, kes nende eest taustatööd ära teeks.

Vot selline ülevaade. Pole meediakõlbulik, kuid pole selleks ka kirjutatud. Ehk on kellelegi siiski kasulik.
---
pilt isetehtud

No comments: