Tuesday, July 24, 2007

Ülemereturniir Moskva ja Londoni vahel

Olid kunagi kaks sõpra – Tony ja Vladimir. Siis sai suur sõprus läbi ja lõpuks oli tüligi majas. Tony lahkus mängust, kuid veel peale sedagi käib vastastikkune kakelus.

Ei, jutt ei ole kahest poisikesest naaberhoovi liivakastis. Hoopis Suurbritannia peaministrist Tony Blairist ja Venemaa Föderatsiooni presidendist Vladimir Putinist.

Blairi peeti omamoodi Putini Europasse-toojaks, nii nagu kunagi Margreth Thatcherit Mihhail Gorbatshovi „avastajaks”. Esimesel paaril aastal õitsesid kahe liidri vahel silmatorkavalt sõbralikud suhted, vastastikku käidi mitte ainult riigivisiitidel, vaid ka lihtsalt külas.

Nüüd on aga Vene-Briti suhted langenud peaaegu et nullpunktini. Kuu aega tagasi astus Inglismaal ametisse uus peaminister Gordon Brown ning üsna varsti peale seda saatis Suurbritannia välja neli Venemaa diplomaati ja peatas läbirääkimised viisarezhiimi asjus. Loomulikult ei jäänud Vene pool võlgu ning kupatas välja omakorda neli briti diplomaati, teatades, et katkestas koostöö brittidega terrorismi-vastase võitluse asjus ja lisaks veel keelas oma ametiisikutel sõidud Inglismaale. Kui siia juurde lisada veel Briti hävitajate õhkutõstmine, saatmaks tagasi väidetavalt regulaarseid patrull-reide teostavaid Vene pommitajaid, siis saab pilt tõsine.

Mis võiks olla siis kogu selle rähklemise põhjus? Ausalt öeldes on võimalikke seletusi nii palju, et lööb pildi kirjuks. Ruumi ja aja kokkuhoiu jaoks toon ära vaid kaks – lihtsaima ja nö maitsvaima.

Lihtne ja arusaadav
Esimene on kõige lihtsam ja seeläbi arusaadavam. Londonis suri Suurbritannia kodanik, endine Venemaa luuraja Aleksandr Litvinenko. Surma põhjuseks tuvastati mürgitus, kuid selline, mida ei saa juhtuda nö tavaoludes. Mürgiks oli radioaktiivne element polloonium-210, mille ports maksab väidetavalt kümneid miljoneid – juhul kui säärasel kraamil üldse nn turuhinda on. Pigem olla tegu endise tööandja – FSB – või siis kunagiste kolleegide kättemaksuga.

Scotland Yardi kahtlus on ametlikult langenud Andrei Lugovoile ehk mehele, kes ühena viimastest kohtus ohvriga. Suurbritannia loomulik soov on kutsuda kahtlusalune kohtu ette, kuid Venemaa põhiseadus keelab oma kodanike väljaandmise võõrriigi kohtu alla. Londonist kostis koguni soovitus muuta sel juhul põhiseadust, kuid venelased keerutavad selle peale ainult sõrmega oimukoha juures ja tuletavad meelde, et Suurbritannia on korduvalt keeldunud välja andmast Tshetsheenia liidrit Ahmed Zakajevit ja pagenduses elavat miljardäri Boriss Berezovskit.

Seletus seega – Londoni jaoks on vastuvõetamatu, et võõrriik korraldab Inglismaa territooriumil oma eksluurajate, nüüd Briti alamate tapmist, seades seejuures ohtu veel suurel hulgal elusid. Venemaa jaoks on aga arusaamatu, mis inim- või kodanikuõigustest jahub London, tõlgendades kõike kui lihtsat jonni või koguni vene-vastast vandenõud.

Mõlemad pooled asuvad jäigalt oma õiguste ja huvide kaitsele ning tüli ongi sündinud. Inglismaa näitab jäigal oma rahulolematust ning Venemaa veelgi jäigemalt, et ta ei kavatse koha kätte näitamisega leppida.

Teadlik kriisiotsimine
On olemas ka hoopis teistsugune seletus asjadele. Kasutades ära Litvinenko juhtumit (ehk siis kõigile silmnähtavat ning ilmselget põhjust), ajab Putin teadlikult Venemaad nn Läänega tülli. Mitte jäägitusse ja kompromissitusse tülli, saati siis sõtta, aga sellisesse pisut absurdi-hõngulisse, ülereageerimise-lõhnalisse kriisi.

Täpsustan, et pean Putini all silmas mitte niivõrd kodanik Vladimir Putinit, kuivõrd nn kollektiivset Putinit. Ehk siis meeskonda, kes seisab presidendi taga.

Miks sellist tüli võidakse otsida? Aga selleks, et tema ajutine järeltulija ei leiaks mahti heita end Lääne embusse. Selle peale võiks ju muidu mürki võtta, et järgmine USA vm juhtriigi liider "vaataks VF presidendile silma ja leiaks, et selle mehega võib asju ajada". See on juhtunud nii Gorbatshovi, Jeltsini kui Putini puhul.

Suurem ja olulisem osa Venemaa poliitilisest mängust käib ju selle ümber, kes saab Putini järeltulijaks. Antud versiooni kohaselt mitte isegi Järeltulijaks, vaid kellekski, mille kohta on vene keeles olemas suurepärane termin VrIO (Vremennõi Ispolnitel’ Objazannostei e ajutine kohusetäitja).

Kogu mängu mõte on siis see, et mitte lasta VrIO-l liiga sügavalt ja mugavalt juurduda presidenditooli. Kuna Putin peab järgmise aasta kevadel oma kohalt lahkuma (saab täis tema teine ametiaeg), siis olla olemas skeem, mille kohaselt uus president täidab seda kohta vaid aasta-poolteist. Ja siis, kui kriisides vaevlev Venemaa on kenasti hädas, tuleb taas Putin, üleni valges.

Lühidalt – see on praeguse Kremli meeskonna taasvõimustumise variant, eesotsas Putiniga.

Kumba versiooni uskuda? Ma ei tea. Lihtne variant on hea, kuid selles teises tundub olevat sügav jume.

Karmo Tüür
24.07.2007

No comments: