Radovan Karadžić

Juulikuu enim tähelepanu köitnud rahvusvaheline sündmus on Radovan Karadžići, sõjakuritegudes tagaotsitava serblase arreteerimine. Mis selle taga on ja milliseid laiemaid mõtteid kogu lugu kanna, seda uurimegi.

Psühhiaater ja poliitik, president ja ülemjuhataja, ravitseja ja poeet. Õieusklik serblane. Mõne jaoks kangelane, mõne jaoks kurjategija. Tosin aastat põgenik, nüüd arestant. Iseenda advokaat, süüdistatu sõjakurjategudes, pantvangide võtmises, väidetavalt vastutav tuhandete inimeste surma ja sadade tuhandete põgenikuks muutumise eest.

Muljetavaldav loetelu, kas pole? Mõni mees lihtsalt jaksab rohkem kui teised. Ainult et mitte iga tegija ei anna endale aru oma tegude olemusest ja tagajärgedest. Võitlus justkui õige asja eest – oma rahva nimel – võib valede eesmärkide ja väärate vahendite valimise korral osutuda rahvusüleseks tragöödiaks.

See 1945.a. nüüdses Montenegros, toonases Jugoslaavia osas sündinud mees on peale kõige olnud alati ka tähelepanuväärse välimusega. Poliitilise karjääri tipus tunti teda uhke lehviva halliseguse juuksepahmaka, nüüd jõuluvanaliku lopsaka valge habeme järgi.

Kaks keskset süüdistust
Praegune vangipõlv pole Karadžići jaoks uus kogemus. Õppinud psühhiaatriat, asus ta tööle haiglasse, kus sattus mitmesse pettuse-lõhnalisse afääri, milledest ühe tõttu veetis mõnda aega vanglaseinte vahel. Tookordne lugu on aga täiesti tühine selle kõrval, mille eest Karadžić’it peeti üheks enim tagaotsitud meheks Euroopas. USA valitsus pani Karadžić’i kui endise presidendi ja tema väejuhataja Ratko Mladić tabamise eest välja 5 miljonit USD. Interpoli vastav lehekülg loetleb tema tagaotsimise põhjusteks sõjakuritegusid, genotsiidi jne.

Bosnia serblaste juhina on ta vastutav kahe suure ja terve rea väiksemate sündmuste eest. Haagi tribunal on ilmselt õppinud eelmisest kõmulisest kohtuasjast, kus endine Jugoslaavia president Slobodan Milošević suri 1997.a. mõni kuu enne oma viis aastat kestnud kohtuprotsessi lõppu. Seetõttu võib eeldada, et kohus keskendubki protsessi venimise vältimiseks ainult suurematele süüdistustele.

Esimene neist on Sarajevo piiramine. ÜRO juures tegutsev Endise Jugoslaavia Rahvusvaheline Tribunal sätestab seda ligilähedases tõlkes nii. „Ajavahemikus 1.aprill 1992 kuni 30.november 1995 osalesid Serbia väed 44-kuulises Sarajevo piiramises, mis põhjustas sealsetele elanikele piinavaid kannatusi.“

1984.a. olümpiamängude pidamise ajal oma õitsengu tipul olev ligi poole miljoni elanikuga linn kaotas hukkunutena u 12 tuhat, ligi 50 tuhat said haavata. Ohvritest 85% olid tsiviilelanikud, kuna ümbritsevatelt küngastelt huupi tulistavad piirajad tabasid põhiliselt linnaäärseid magala-rajoone.

Teine suurem süüdistus on nn Srebrenica veresaun. Tribunali sõnul: „11-18.juuli 1995 tapsid Berbia väed tuhandeid moslemit, keda püüti kinni Srebrenica ümbruses.“ Teadaolevalt hukkus selle tapatalgu käigus kuni 8000 moslemi meest ja poissi.

Keeruline, kuid lootustandev
Nendest kahest punktist peaks piisama, et süüdi mõista keda iganes. Juhul muidugi, kui süü tõestatud saab. Toonastest segastest aegadest on paraku säilinud väga vähe dokumente, kuid seda enam massihaudu ja muid asitõendeid. Selge on see, et sõjavägi ei saanud tegutseda ilma oma ülemjuhataja korraldusteta või vähemalt heakskiiduta. Haagi kohtu kinnitusel vastutab Karadžić presidendi ja ülemjuhtajana muu pika loetelu hulgas ka „füüsilist ja seksuaalset vägivalla eest moslemite ja teiste mitte-serblaste suhtes“.

Et kogu asi oleks veel keerulisem, tuleb tunnistada, et ega toonases sõjas ei sõdinud ainult serblased teiste vastu. Serblased, moslemid ja horvaadid klaarisid üksteisega arveid küll omaette, küll liitlastena eri kombinatsioonides, kuid ka madistades ühe leeri erinevate grupeeringute vahel. Kuskil kogu selle supi sees mängisid oma rolli veel albaanlased, igale poolele tikkus liitlasteks mitut masti vabatahtlikke jne.

Paljugi sõltub nüüd sellest, kas ja kuidas õnnestub korraldada-lavastada teise võtmeisiku, kindral Ratko Mladići arreteerimine. Miks ma kasutan sõna lavastamine? Aga seetõttu, et poliitiliselt niivõrd tundlike teemade puhul on asja lavastuslik pool äärmiselt tähtis. Kuidas mingi sündmus, mis nii ehk teisiti aset peab leidma, serveeritakse, sellest sõltub üldsuse reaktsioon.

Üleüldse, kogu mängus on suur osa nö rituaalsel käitumisel. Taoliste kohtuprotsesside korraldamine kannab ju endas peale lihtsa kuriteo-ja-karistuse igivana sõnumi ka midagi palju enamat. See tekitab lootusi ja küsimusi. Ühe võimalikuna näiteks – millal moodustatakse rahvusvaheline Tšetšeenia tribunal?

Karmo Tüür
28.07.2008