31.augustil andis Venemaa Föderatsiooni president intervjuu oma riigi peamistele telekanalitele, milles visandas oma välispoliitika põhijooned. Kommentaatorid nimetasid need lennult Medvedjevi doktriiniks.
Oma suveresidentsis Sotšis võttis Medvedjev vastu Esimese Kanali, Rossia ja NTV esindajad ning poolformaalses õhkkonnas vastas küsimustele Gruusia sündmuste ja sellele järgnevate protsesside kohta. Jätan kõik muu sellest intervjuust kõrvale ning proovin kõigepealt pisut lühendatult edasi anda nood viis punkti.
Esiteks – Venemaa tunnustab peamisi rahvusvahelise õiguse põhimõtteid, mis määravad suhteid tsiviliseeritud rahvaste vahel.
Teiseks. Maailma peab olema multipolaarne. Ühepooluselisus on vastuvõetamatu, domineerimine lubamatu. Ei saa lubada sellist maailmakorraldust, milles kõiki otsuseid teeb ainult üks riik, isegi kui see on nii mõjuvõimas nagu USA. Selline maailm on ebapüsiv ja põhjustab konflikte.
Kolmandaks, Venemaa ei soovi vastasseisu ühegi riigiga. Venemaa ei kavatse isoleeruda. Tuleb arendada niipalju kui võimalik sõbralikke suhteid nii Euroopa ja Ameerika Ühendriikidega ning teiste riikidega.
Neljandaks. Venemaa vaieldamatuks prioriteediks on oma kodanike elu ja väärikus kaitse, ükskõik kus nad ka ei viibiks. Samuti kavatseb Venemaa kaitsta oma ettevõtjaid välismaal. Ja kõigile peab olema selge, et agressioonide eest tuleb anda vastust.
Ja viimaks viies punkt. Venemaal, nagu ka teistel riikidel on oma priviligeeritud huvide piirkonnad. Nendes piirkondades on maad, millega Venemaad seovad sõbralikud, heanaaberlikud ja ajalooliselt erilised suhted.
Nonii. Ehkki eelnev ei olnud otsene tsitaat, kuid vähemalt mõte sai edasi antud. Mida see kõik siis tähendab – eelkõige meie endi jaoks?
Esimese punktiga on nagu kõik korras. Rahvusvaheline õigus peakski olema kõigi välispoliitiliste sammude alus, kuigi enamasti jääb häguseks, mida selle va rahvusvahelise õiguse all silmas peetakse. Aga las ta olla. Selleks ongi jumal loonud juristid.
Teise punkti põhiolemus on samuti selge. Venemaa on aastaid rääkinud, et peale kahepooluselise süsteemi kokkulangemist väljakujunenud ühepooluseline maailmakord on vale. Sest see ei jäta kohta Venemaa ambitsioonidele olla taas suur tegija. Kuid ikkagi, põhimõttel kui sellisel pole ehk vigagi. Seda enam et mitmepooluselisus ongi nt ÜRO Julgeolekunõukogu toimimis-põhimõte.
Kolmas punkt kõlksub kokku eelmisega. Sisuliselt näitab Medvedjev, kellega ta soovib Venemaad võrd-õigusliku partnerina näha. Et Euroopa ja USA. Ja siis teised maad. Muuseas, see näitab ka, kellele oli see intervjuu suunatud – nn Lääne partneritele.
Neljas punkt paneb aga juba kukalt kratsima. Kodanike kaitse. Hea küll, põhimõtteliselt teeb seda iga riik. Kuid kuna Venemaa just äsja näitas, kuidas ta seda kaitset teostab, siis paratamatult sunnib see sügavale järelemõtlemisele neid riike, kus noid va Venemaa kodanike rohkesti leidub. Eriti juhul, kui sinna juurde lisanduvad ka Venemaa ärihuvid.
Ning muidugi viies punkt. Ajalooliselt erilised suhted. Tjahh, neid jagub Venemaa naabrusse süle ja seljaga. Heanaaberlike suhetega on pisut kasinam lugu. Kuid see, et näiteks Eestimaa peaks Kremli peremehe meelest kuuluma Venemaa priviligeeritud huvide piirkonda – no kes selles kahtleb? Ainult et kas meie ise tahame olla sel moel priviligeeritud?
Karmo Tüür
4.09.2008
Oma suveresidentsis Sotšis võttis Medvedjev vastu Esimese Kanali, Rossia ja NTV esindajad ning poolformaalses õhkkonnas vastas küsimustele Gruusia sündmuste ja sellele järgnevate protsesside kohta. Jätan kõik muu sellest intervjuust kõrvale ning proovin kõigepealt pisut lühendatult edasi anda nood viis punkti.
Esiteks – Venemaa tunnustab peamisi rahvusvahelise õiguse põhimõtteid, mis määravad suhteid tsiviliseeritud rahvaste vahel.
Teiseks. Maailma peab olema multipolaarne. Ühepooluselisus on vastuvõetamatu, domineerimine lubamatu. Ei saa lubada sellist maailmakorraldust, milles kõiki otsuseid teeb ainult üks riik, isegi kui see on nii mõjuvõimas nagu USA. Selline maailm on ebapüsiv ja põhjustab konflikte.
Kolmandaks, Venemaa ei soovi vastasseisu ühegi riigiga. Venemaa ei kavatse isoleeruda. Tuleb arendada niipalju kui võimalik sõbralikke suhteid nii Euroopa ja Ameerika Ühendriikidega ning teiste riikidega.
Neljandaks. Venemaa vaieldamatuks prioriteediks on oma kodanike elu ja väärikus kaitse, ükskõik kus nad ka ei viibiks. Samuti kavatseb Venemaa kaitsta oma ettevõtjaid välismaal. Ja kõigile peab olema selge, et agressioonide eest tuleb anda vastust.
Ja viimaks viies punkt. Venemaal, nagu ka teistel riikidel on oma priviligeeritud huvide piirkonnad. Nendes piirkondades on maad, millega Venemaad seovad sõbralikud, heanaaberlikud ja ajalooliselt erilised suhted.
Nonii. Ehkki eelnev ei olnud otsene tsitaat, kuid vähemalt mõte sai edasi antud. Mida see kõik siis tähendab – eelkõige meie endi jaoks?
Esimese punktiga on nagu kõik korras. Rahvusvaheline õigus peakski olema kõigi välispoliitiliste sammude alus, kuigi enamasti jääb häguseks, mida selle va rahvusvahelise õiguse all silmas peetakse. Aga las ta olla. Selleks ongi jumal loonud juristid.
Teise punkti põhiolemus on samuti selge. Venemaa on aastaid rääkinud, et peale kahepooluselise süsteemi kokkulangemist väljakujunenud ühepooluseline maailmakord on vale. Sest see ei jäta kohta Venemaa ambitsioonidele olla taas suur tegija. Kuid ikkagi, põhimõttel kui sellisel pole ehk vigagi. Seda enam et mitmepooluselisus ongi nt ÜRO Julgeolekunõukogu toimimis-põhimõte.
Kolmas punkt kõlksub kokku eelmisega. Sisuliselt näitab Medvedjev, kellega ta soovib Venemaad võrd-õigusliku partnerina näha. Et Euroopa ja USA. Ja siis teised maad. Muuseas, see näitab ka, kellele oli see intervjuu suunatud – nn Lääne partneritele.
Neljas punkt paneb aga juba kukalt kratsima. Kodanike kaitse. Hea küll, põhimõtteliselt teeb seda iga riik. Kuid kuna Venemaa just äsja näitas, kuidas ta seda kaitset teostab, siis paratamatult sunnib see sügavale järelemõtlemisele neid riike, kus noid va Venemaa kodanike rohkesti leidub. Eriti juhul, kui sinna juurde lisanduvad ka Venemaa ärihuvid.
Ning muidugi viies punkt. Ajalooliselt erilised suhted. Tjahh, neid jagub Venemaa naabrusse süle ja seljaga. Heanaaberlike suhetega on pisut kasinam lugu. Kuid see, et näiteks Eestimaa peaks Kremli peremehe meelest kuuluma Venemaa priviligeeritud huvide piirkonda – no kes selles kahtleb? Ainult et kas meie ise tahame olla sel moel priviligeeritud?
Karmo Tüür
4.09.2008
No comments:
Post a Comment