Marko Mihkelson. Venemaa: Valguses ja varjus. Kirjastus Varrak. Tallinn, 2010. 263 lk.
Mitte iga mees pole Venemaad nii lähedalt näinud. Selle hiilgus ja viletsust. Kremli pikki koridore ja kodusõjast räsitud kaugeid nurki. Igatmasti idealiste, pragmaatikuid ja küünikuid. Ühesõnaga nii valgust kui varje.
Marko Mihkleson on. Ning nüüd kribas ta oma ohtratest kogemustest ja pikkadest uuringutest nii ajakirjaniku kui poliitikuna valmis raamatu. Kirjutamata jätmine oleks vale. Kirjutamine tekitab küsimusi. Eriti kui raamat valmib enne valimisi. Et miks ta just nüüd kirjutas ja just nii? Mida ja kuidas kirjutas ning mida kirjutamata jättis?
Kuid kõigest järgemööda.
Positiivne üldmulje
Üldmulje on kahtlemata kõigiti positiivne. Äärmiselt ladusa jutuga, hästi kirjutatud ja veelgi paremini toimetatud tekst. Ise lugesin ta poole pühapäevaga läbi, sinna juurde veel märkmeid tehes.
Ohtrad tsitaadid ning sagedased viited autori enda käikudele ja vestlustele jätavad tiheda ja tiine mulje. Alatihti tabad end mõttelt: aga mida ta tegelikult veel teab, miks sellelt või teisel asjalt nii põgusalt üle libiseb?
Aga ega kõigest saagi pikalt kirjutada. Seda enam kui lubad rääkida Venemaast alates tema murdepuntist ehk 1979.aastast (Afganistani tungimisega üheaegselt toimus veel rida muudatusi nii sees kui väljas), kuid samas pead paratamatult asjade mõistmiseks tegema ekskursse kaugesse ja veel kaugemasse ajalukku.
Sest Venemaal pole ajalugu saanud ajalooks vaid kõnetab kaasaegseid ehk liigagi tihti, hoides mõtestajaid varrukast. Aga teisalt – kus ta seda ei teeks.
Kohatised küsimused
Märgin lugemisel enda jaoks mõtte ja küsimusekohti pisukeste paberiribakestega. Mihkelsoni raamat sai lõpuks neist väljaturritavatest tükikestest okkaline nagu siil – leidus nii ahhaa-efekti kui häid meeldetuletusi. Aga ka küsimusi.
Miks autor flirdib selle mõttega, nagu oleks Venemaa mõistatuslik ja etteennustamatu? Kas identiteediotsingud ida, lääne ja iseolemise vahel teevad mõistatuslikuks? Või eksalteeritud hüüatused, et „meiega on jumal“? Või ekspansionismisoovid? Kõike seda on ju ennemgi ja mujalgi nähtud. Ning ennustamatus – Mihkelson ise ju viitab oma tekstides korduvalt, et enamik neid nö ootamatuid samme (olgu selleks või Gruusia sõda) olid ju tegelikult ette teada või vähemalt aimata, ainult et seda kõike ei tahetud uskuda.
Miks autor muutub ajateljel edasi liikudes üha ettevaatlikumaks? Kui nõukogude-aegset torupoliitikat ja lagunemise-aegseid varistruktuure kirjeldades kõlavad täpsed diagnoosid ja nimed, siis miks ei mainita sõnagagi nt nn Põhjatoru ehk Nordstream nimelist projekti ja Gunvor nimelist ettevõtet? Kas ajaloolase põhjalikkust ja publitsisti sõnakust varjutab poliitiku ettevaatlikkus?
Kaukaasia vang
Raamatu üldisest rütmist kukub välja üks alapeatükk „Surnud räägivad“. Muidu jutustavas-meenutavas-mõtisklevas stiilis kirjutet teksti selles osas antakse korraga pikalt, Mihkelsoni enda kunagiste intervjuude läbi sõna Tšetšeenia sõja võtmefiguuridele Dudajev, Jandarbijev ja Bassajev.
Kuid Tšetšeenia sõja eriline rõhutamine pole siiski juhuslik. See iseloomustab autori keskset teesi – praegusel Venemaal on võimule tulnud eriteenistused. Ning Tšetšeenia mängis selles erioperatsioonis lihtsalt tööriista rolli. Verise, kohutavaid tragöödiaid täis vahendina andis ta võimaluse neile, keda praegu tuntakse üldnimetusega „siloviki“ ehk jõustruktuurid. Praeguse Venemaa eliidi hulgas olla raamatu enda väitel selle seltskonnaga seotud 77%.
Kunagise KGB'liku Nõukogude Liidu ja praeguse eriteenistusliku Venemaa Föderatsiooni vahele jäi küll üks lühike helgem periood – Jeltsini-aegne Venemaa. Tõsi küll, Jeltsini nö liberaalsus ja demokraatlikkus oli pigem juhuste kokkulangevuse tulemus kui sihikindel poliitika. Kuid sel ajal jõudsid siiski taastekkida nii võimude lahususe kui kohaliku omavalitsuse alged. Nüüd on need edukalt tasalülitatud.
---
Ilukirjanduslikke võtteid kasutades on Marko Mihkelsonil õnnestunud muuta üsna filosoofilise arutelu keerulisel teemal üle keskmise mõnusaks lugemiseks. Venemaal jagub nii valgust kui varje. Mitte kõik ei ole nähtav, kuid see raamat laseb piiluda hämaruse taha. Hämar on aga ainult seal, kus me ise ei viitsi või kardame valgustada.
Karmo Tüür
24.01.2011
Mitte iga mees pole Venemaad nii lähedalt näinud. Selle hiilgus ja viletsust. Kremli pikki koridore ja kodusõjast räsitud kaugeid nurki. Igatmasti idealiste, pragmaatikuid ja küünikuid. Ühesõnaga nii valgust kui varje.
Marko Mihkleson on. Ning nüüd kribas ta oma ohtratest kogemustest ja pikkadest uuringutest nii ajakirjaniku kui poliitikuna valmis raamatu. Kirjutamata jätmine oleks vale. Kirjutamine tekitab küsimusi. Eriti kui raamat valmib enne valimisi. Et miks ta just nüüd kirjutas ja just nii? Mida ja kuidas kirjutas ning mida kirjutamata jättis?
Kuid kõigest järgemööda.
Positiivne üldmulje
Üldmulje on kahtlemata kõigiti positiivne. Äärmiselt ladusa jutuga, hästi kirjutatud ja veelgi paremini toimetatud tekst. Ise lugesin ta poole pühapäevaga läbi, sinna juurde veel märkmeid tehes.
Ohtrad tsitaadid ning sagedased viited autori enda käikudele ja vestlustele jätavad tiheda ja tiine mulje. Alatihti tabad end mõttelt: aga mida ta tegelikult veel teab, miks sellelt või teisel asjalt nii põgusalt üle libiseb?
Aga ega kõigest saagi pikalt kirjutada. Seda enam kui lubad rääkida Venemaast alates tema murdepuntist ehk 1979.aastast (Afganistani tungimisega üheaegselt toimus veel rida muudatusi nii sees kui väljas), kuid samas pead paratamatult asjade mõistmiseks tegema ekskursse kaugesse ja veel kaugemasse ajalukku.
Sest Venemaal pole ajalugu saanud ajalooks vaid kõnetab kaasaegseid ehk liigagi tihti, hoides mõtestajaid varrukast. Aga teisalt – kus ta seda ei teeks.
Kohatised küsimused
Märgin lugemisel enda jaoks mõtte ja küsimusekohti pisukeste paberiribakestega. Mihkelsoni raamat sai lõpuks neist väljaturritavatest tükikestest okkaline nagu siil – leidus nii ahhaa-efekti kui häid meeldetuletusi. Aga ka küsimusi.
Miks autor flirdib selle mõttega, nagu oleks Venemaa mõistatuslik ja etteennustamatu? Kas identiteediotsingud ida, lääne ja iseolemise vahel teevad mõistatuslikuks? Või eksalteeritud hüüatused, et „meiega on jumal“? Või ekspansionismisoovid? Kõike seda on ju ennemgi ja mujalgi nähtud. Ning ennustamatus – Mihkelson ise ju viitab oma tekstides korduvalt, et enamik neid nö ootamatuid samme (olgu selleks või Gruusia sõda) olid ju tegelikult ette teada või vähemalt aimata, ainult et seda kõike ei tahetud uskuda.
Miks autor muutub ajateljel edasi liikudes üha ettevaatlikumaks? Kui nõukogude-aegset torupoliitikat ja lagunemise-aegseid varistruktuure kirjeldades kõlavad täpsed diagnoosid ja nimed, siis miks ei mainita sõnagagi nt nn Põhjatoru ehk Nordstream nimelist projekti ja Gunvor nimelist ettevõtet? Kas ajaloolase põhjalikkust ja publitsisti sõnakust varjutab poliitiku ettevaatlikkus?
Kaukaasia vang
Raamatu üldisest rütmist kukub välja üks alapeatükk „Surnud räägivad“. Muidu jutustavas-meenutavas-mõtisklevas stiilis kirjutet teksti selles osas antakse korraga pikalt, Mihkelsoni enda kunagiste intervjuude läbi sõna Tšetšeenia sõja võtmefiguuridele Dudajev, Jandarbijev ja Bassajev.
Kuid Tšetšeenia sõja eriline rõhutamine pole siiski juhuslik. See iseloomustab autori keskset teesi – praegusel Venemaal on võimule tulnud eriteenistused. Ning Tšetšeenia mängis selles erioperatsioonis lihtsalt tööriista rolli. Verise, kohutavaid tragöödiaid täis vahendina andis ta võimaluse neile, keda praegu tuntakse üldnimetusega „siloviki“ ehk jõustruktuurid. Praeguse Venemaa eliidi hulgas olla raamatu enda väitel selle seltskonnaga seotud 77%.
Kunagise KGB'liku Nõukogude Liidu ja praeguse eriteenistusliku Venemaa Föderatsiooni vahele jäi küll üks lühike helgem periood – Jeltsini-aegne Venemaa. Tõsi küll, Jeltsini nö liberaalsus ja demokraatlikkus oli pigem juhuste kokkulangevuse tulemus kui sihikindel poliitika. Kuid sel ajal jõudsid siiski taastekkida nii võimude lahususe kui kohaliku omavalitsuse alged. Nüüd on need edukalt tasalülitatud.
---
Ilukirjanduslikke võtteid kasutades on Marko Mihkelsonil õnnestunud muuta üsna filosoofilise arutelu keerulisel teemal üle keskmise mõnusaks lugemiseks. Venemaal jagub nii valgust kui varje. Mitte kõik ei ole nähtav, kuid see raamat laseb piiluda hämaruse taha. Hämar on aga ainult seal, kus me ise ei viitsi või kardame valgustada.
Karmo Tüür
24.01.2011
lugu ilmus KesKus 2011.a veebruarikuises numbris
No comments:
Post a Comment