Moskva Domodedovo lennujaamas mürtsatanud plahvatus on üks esimesi, kui üldse mitte esimene omataolisi Euroopa mandril. Sest jah, Moskva paikneb Euroopas. Ning ei, minu teada pole varem lennujaamu õhatud mujal kui Aafrikas ja Aasias. Nende ridade kirjutamise hetkel pole veel teada, kes plahvatuse toime pani. Vähemalt ametlikult mitte. Kuid otse loomulikult näitab nii kommentaatorite kui ka ametnike süüdistav näpp koheselt ühes suunas. Ehk siis Kaukaasia poole.
Vinduv kodusõda
Juurdlus pole veel alatagi saanud, kuid süüdistus on juba valmis ja väljagi öeldud (mõistagi mitte-ametlikult, kuid seda kõlavamalt). Süüdi peavad olema Venemaa enda kodanikud, keda kindlasti mahitasid mingid välisjõud.
Kõik see kokku viib meid ühe kurva järelduseni. Nimelt Venemaa on sõjas. Ühes ütlemata kummalises sõjas.
Mingis mõttes on tegu kodusõjaga. Ehkki Vladimir Putin kuulutas juba aastaid tagasi, et nö sõjaline faas Kaukaasia konfliktis on lõppenud, pole see kaugeltki nii. Ainuüksi viimase aasta jooksul loetakse eri asjaoludel hukkunuid sadades. Viimase kümnendi jooksul on ametlikult teatatud enam kui tuhandest terroriohvrist, ühe hiljutise kokkulugemise järgi oli neid enam kui 1600.
Teises mõttes pole tegu siiski mitte kodusõjaga. Ja mitte seetõttu, et Moskva näitab oma riigis toimuvat kui osakest rahvusvahelisest sõjast terrori vastu. Venemaa hädasid ja õnnetusi toidab tõepoolest kaugelt kohalevoolav narko-, relva- ja usuvendluse raha. Kuid kõike seda tõmbab kohale kriminaalsuseni korrumpeerunud süsteem.
Süsteemi sõda ... süsteemi nimel?
Paraku tõdevad Venemaa enda eksperdidki seda, et viga on justnimelt süsteemis, mitte üksikutes ametnikes. Tõsi küll, need eksperdid teevad seda eri kaalutlustel. Liberaalsema ilmavaatega tegelased räägivad, et süsteem on lämmatanud igasuguse isikliku ja kodanikuvabaduse ning -vastutuse ning seetõttu ei saagi õigusriigi põhimõtted toimida. Jõuorganite poolt kõnelevad asjamehed räägivad, et süsteem on liiga nõrk ning neil ei lasta efektiivselt tegutseda.
Tuleb möönda, et efektiivsusega on tõepoolest probleeme. Umbes 22 mln inimest aastas e 46% Moskva lennuliiklusest läbilaskev lennujaam on ilmselgelt magus sihtmärk igatmasti äärmuslastele. Kuid objekti turvamine pole mitte lihtsalt nõrk, vaid hämmastavalt auklik. Vähemalt ühest väravast sai lennujaama alale täiesti vabalt ning ka olemasolevatest metalliväravatest võis mõnikord lihtsalt mööda kõndida – olen seda ise oma nahal kogenud.
Kuid probleem pole mitte vähestes vahendites või meestes. Jah, raha on alati vähe. Kuid Venemaa puhul on tegu pigem po...smiga. Suhtumisega, mis tuleneb sellest, et küll süsteem (riik, ülemus, nemad) vastutab, mis see minu asi on?
Kättemaks sünnitab kättemaksu
Venemaa – nagu iga teise impeeriumiga – on see häda, et kättemaksu ihkajaid on alati. Põhjuseid leiab nii kaugemast ajaloost, kasvõi Stalini-aegsest rahvuspoliitikast, mis pani aegpommina tiksuma eelkõige Kaukaasia. Kuid veelgi värskemaid ja mitte vähem veriseid ajendeid on lademes võtta ka nõuka-järgsest perioodist.
Neid, kes on valmis end veritasu korras ohverdama, leidub tänapäevasel Venemaal kuhjade kaupa. Korraldajatest ja tellijatest pole samuti puudus. Antud hetkel pole isegi oluline, kas konkreetse plahvatuse toimepanija või korraldaja/tellija oli Kaukaasia taustaga või mitte.
Moskvas valitsev meelsus on juba ammu enda jaoks otsustanud, et kõiges on süüdi mitte-venelased. Ligi 60% jaoks tundub õiglasena loosung „Venemaa venelastele“. Ning võimud on andnud sellele sisuliselt rohelise tee, mille parimaks tõestuseks on nn Vene marsside lubamine. Venelased soovivad oma hädade eest kätte maksta mittevenelastele (tuletaga meelde kasvõi Maneeži väljakul toimunut). Need omakorda ...?
Kui õigusriik ei toimi
Kõikvõimalikud jõuorganid kasutavad olukorda ära, et tõestada enda vajalikkust. Venemaa rahvuslased saavad oma usule kinnitust. Mittevenelastest vähemused, eriti kõikvõimalikud „kaukaasia välimusega“ tegelased tunnevad taas, et on juba oma päritolu tõttu süüdlased.
Kõik see saaks lahenduse ainult läbi toimiva kohtusüsteemi. Kui jõuorganid ei saaks enam kuulutada oma „sadu töövõite“, vaid peaks iga juhtumi laskma läbi avalike kohtute. Kui iga äärmusluse või ekstremismi eest pokri pandud opositsionäär saaks end läbi kohtusüsteemi kaitsta. Jne, jne. Kuid Venemaa Föderatsiooni praegune kohtusüsteem on ... mnjah, kuidas öeldagi ... Hodorkovski juhtumi nägu?
Domodedovo pole seega mitte õnnetus omaette. Plahvatuse tagajärjel hukkunute ning vigastatute kannatused on mõistagi kohutavad, lähedaste ahastus veelgi masendavam. Kuid selles megalennujaamas toimunu osutab oma võikal moel sellele, et Venemaa on sõjas. Äärmiselt veidras sõjas, kus pole ei selget rindejoont ning ammugi mitte selget lahendust.
Karmo Tüür
26.01.2011
---
lugu ilmus 28.jaan Delfis.
No comments:
Post a Comment