Öelge mulle, kui paljud rahvad saavad sedasi enda kohta niimoodi väita? Aga meie saame. Sest aegade alguseks võib rahumeeli pidada Eestimaal viimase jääaja lõppu. Peale seda algas kõik puhtalt lehelt. Ja viimase jäätüki taandudes vupsas mätta alt välja esimene eestlane. Murumütsikesega ja puha.
Loomulikult annan ma endale aru, et see pole päris nii. Tõsiteaduslikult võttes saaks iga sõna kallal iriseda. Kuid ma ei räägi teadusest, vaid meie loost. Sellisest loost, mis on meile oluline. Mille sisse peame uskuma ja mida rääkima.
Tavaliselt algab eesti loo rääkimine meie raskest ajaloost ja lõpututest kannatustest. Laevalt maale astunud külaline haaratakse natist ja viiakse okupatsioonimuuseumisse. Teel sinna räägitakse Vabadussõjast ja oma riigi kaotamisest. Noh ja kui aega jääb, siis ka Balti ketist ja laulupeost.
Ühesõnaga, meie lugu algab tavaliselt nii umbes sada aastat tagasi. Ja koosneb see jutt peaasjalikult negatiivist.
Nüüd öelge mulle, missuguse inimesega te soovite suhelda? Kas sellisega, kes nukralt soigudes räägib oma raskest lapsepõlvest ja kibedast keskeakriisist? Või sihandse elurõõmsa tüübiga, kes muhedalt muiates kõige selle üle kergelt nalja viskab?
Seejärel aga proovige mõelda, miks ühel rahval peab üldse olema oma lugu? Selline, mille sisse ta ise usub ja teistele ladusalt rääkida suudab?
See must ja masendav lugu, millest ma ennem pajatasin, on meie riigist. Kuid ei maksa unustada, et riik on ainult vahend rahva püsimiseks. Rahvas on peamine. Ja eesti rahval on võimalik rääkida sootuks teist lugu.
Lennartmerelikku pikaajalise olemise lugu. Vürtsitades seda andruskivirähuliku vimka-seguse eneseiroonia ja martjuureliku vaikse irvitamisega kõige ja kõigi üle.
Niimoodi tehes muudame me naeruks kõik vaenlased ja vallutajad. Ka selle viimase, kes ikka kõige koledam näib.
Vastupidiselt käitudes, viimase saja aasta kannatustele keskendudes näime me hiirena, kelle jaoks pole olulisemat looma kassist. Ja seejuures mängime tolle kassi mängureeglite järgi.
Tean, et selline lähenemine tekitab palju paksu verd ja süüdistusi. Ajalugu ei tohi unustada. Kuid ei pea ka selle pantvang olema. Ajalugu saab ära kasutada, ehitades selle ümber säherduse loo, mis aitab meil ennast hästi tunda, uskuda omaenda võimetesse ja tulevikku. Ning ühtlasi anda kerge ninanips neile, kes vastupidist tahavad.
Turismihooaja alguses maksab ehk selle kõige üle korraks mõelda. Raske ajaloo jutuga kaugele ei sõida. Näidake mulle rahvast, kellel see oleks kerge? Aegade algusest püsimise looga saab minu meelest paremini hakkama. Ning kui seda isegi kerge muigega rääkida, siis pole ka kuulajal raske muiata. Ja hiljem lugu naeratusega edasi rääkida.
Karmo Tüür
Antidepressant
2010-06-02
---------
lugu ilmus Pärnu Postimehes 11.06.2009
No comments:
Post a Comment