Leedu esimese presidendi Algirdas Brazauskase surma (26.06.2010) võib märgistada mitmeti.
Ühest küljest lakkas Leedu silmapaistvaima poliitiku elu. Nagu ikka sellistel puhkudel on kombeks rääkida epohhist, mis saab ümber. Brazauskas sümboliseeris Leedus nn rahvus-kommunismi või isepäiste kommunistide põlvkonda. Neid mehi, kes olid küll nõuka-hierarhias kõrgel kohal, kuid ajasid laias laastus siiski Leedu asja. Leedukad olid selles põikpäisuses tõeliselt osavad, õnnestus neil ju nõukogude perioodil enim säilitada omapärast pehmet iseolemist.
Teisest küljest saab läbi Balti esimeste presidentide aeg, taas-iseseisvujate aeg. Nagu Lennart Merigi, suri Brazauskas 77-aastaselt. Läti esimene okupatsioonijärgne president Guntis Ulmanis on pisut noorem, praegu 70-aastane.
Kolmandaks ja veel laiemalt hakkab lõppema nn endiste ajastu. Toona, NLiidu lagunemise aegu mõjukamatel kohtadel olnud tegijad hakkavad vaikselt pensioneeruma. Noored ja aktiivsed karjäärihundid läksid kiirelt ja valutult muudatustega kaasa. Kogu Ida-Euroopas, endises Nõukogude impeeriumis ja selle äärealadel tõusevad tasapisi tegijateks uued, pragmaatilisemad mehed-naised.
----------
tekst toodetud BNS tellimusel ja tarvis
27.06.2010
No comments:
Post a Comment