Arctic Sea nimelise laeva väidetav kaaperdamine 2009.a. suvel, veidrad kadumised ja ilmumised, kentsakas vabastamine vene sõjalaeva poolt ja kõik muu on tõmmanud piisavalt tähelepanu, kuid pakkunud vähe mõistlikke seletusi.
Kogu see lugu tundub algusest peale ühe kohmaka erioperatsioonina, mida saadavad pidevad äpardused ja viltuvedamised.
Peale pikka vaikimist ja varjamist toimus lõpuks aga imekiire ja otsustav kohtuprotsess, mille käigus peeti vajalikuks visata meedia hambusse üks nimi – Eerik-Niiles Kross. Koos sellega esitati lõpuks siledaks triigitud lugu, mis pidanuks veenma, et Arctic Sea operatsiooni taga seisis Eesti endine luurekoordinaator.
Kui jätta kõrvale laeva enda, selle haldajate, võimaliku koorma ja väidetava kaaperdamise lugu, siis pakub huvi, miks paisati avalikkuse ette justnimelt Krossi nimi. Versioon on mitmeid. Vähemalt viis.
Esiteks kõige lihtsam versioon – et nii oligi. Meediasse paisatud versiooni kohaselt Kross kasutas ära emotsionaalselt ebastabiilset ärimeest Dmitri Savins, koolitas selle ja pundi avantüriste ränga raha eest välja, ostis erivarustuse ja paadi ning saatis pool-juhuslikult valitud palgilaeva taga ajama. Noh ja nüüd tunnistas heitunud ja õnnetu Savins kõik üles ning Kross ongi paljastatud.
Ausalt öeldes on sellise loo sisse umbes sama keeruline uskuda kui valgetes sukkpükstes Balti nais-snaiperite sisse. Kuid meenutage, kui usinasti ka toda totrat lugu meedia kaudu massiteadvusse tambiti.
Teine versioon kõlab sama lihtsalt, kuid pisut usutavamalt. Kui oletada, et Savins tõepoolest mingi nipiga suutis laeva kaaperdada ja lõpuks Vene võimude poolt vahele võeti, siis proovib ta lihtsalt kedagi süüdistada. Mõtles kiirelt välja versiooni endast kui süütust ohvrist ning nimetas sobiva tellija nime. Sellise, millega uurija-onud rahule jäid. Ja mille tõttu seni salamisi aetud uurimine kiirkorras lõpetati ning peasüüdlase nimi meediasse paisati.
Kolmas lugu lõhnab juba pisut vandenõulikult, kuid omab samuti teatud eluõigust. Kuna Kross on vene eriteenistustel risti jalus, siis otsustatakse teda rünnata. Selle versiooni kohaselt on mängus nö Gruusia jälg. Et Kross on Gruusia võimudele liiga head nõu andnud ning sellega Venemaa erihuve kahjustanud. Nüüd siis üritatakse Krossi nime määrida ja kaude kõigile mõista anda, et ei maksa karu ärritada. Savinsil soovitatakse nimetada õige nimi või siis saadetakse see üldse Savinsi eest ringlusse.
Neljas mõttekäik on eelmisega sarnane, kuid kõvasti keerulisem ja seetõttu veelgi raskemini kontrollitav. Keskne motiiv oleks samuti kättemaks Krossile, kuid seekord selle eest, et too tõepoolest segas ära relvamüügitehingu. Tuletan meelde, et ühe versiooni kohaselt vedas Arctic Sea rakette, mis pidanuks mitme-lülilise keti lõpuks jõudma Iraani. Juhul kui selline relvadiil nurjati, siis vähim, mida pettunud müüja teha saab, on anda teada, et ta teab, kes mängu ära rikkus. Anda teada delikaatselt, ent valusalt.
Viies versioon on sama hämar kui ülejäänud. Ebaõnnestunud erioperatsiooni varjamiseks palgati punt seiklejaid, sh ka Savins, toimetati laevale ning kästi esineda kaaperdajatena. Krossi kui väidetava tellija nimi õmmeldi asja külge veel lisaks, nö ilu pärast. Et seeläbi õnnestub diskrediteerida nii Krossi kui laiemalt Eestit, on muidu halva mängu juures väike meeldiv lisaboonus.
Kuidas siis kogu seda segast lugu kokku võtta?
Et tegu oleks olnud lihtlabase kaaperdamisega, suudaks ma uskuda juhul, kui vene võimud poleks laeva ja selle meeskonda peale väidetavat vabastamist kõigi võimalustega varjanud. Pealegi – lihtsalt lunaraha saamiseks oleks ükskõik millisel avantüristil lihtsam kaaperdada mõni väärtuslikum alus/koorem ning mõnes vähemkontrollitavas kohas kui seda on laevadest kihav Läänemeri.
Nii ehk teisiti, Eesti endise luurejuhi ja hilisema Gruusia-nõustaja Eerik-Niiles Krossi nime mängutoomine näib ebaõnnestunud erioperatsiooni veelgi kohmakama finaalina.
Karmo Tüür
16.06.2010
----------------
lugu ilmus ajalehes Den' za Dnjom 18.06.2010
No comments:
Post a Comment